Euroopa Liidu suutmatus teha ühtseid otsuseid näiteks Ukrainale 90 miljardi euro suuruse laenu andmisel, Venemaale sanktsioonide kehtestamisel või Iraani sõjale reageerimisel on pannud mitmed juhtivad poliitikud, eesotsas Saksamaa ja Rootsi liidritega, rääkima vajadusest Euroopa Liidu diplomaatia põhjalikult ümber korraldada.

Saksamaa välisminister Johann Wadephul ütles eelmisel nädalal Saksa meediale, et veel Euroopa Parlamendi praeguse ametiaja jooksul tuleks kaotada ühehäälsuse põhimõte liidu välis- ja julgeolekupoliitikas, et olla paremini võimelised rahvusvaheliselt tegutsema.

Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet Reformierakonnast ütles, et on juba aastaid olnud seisukohal, et välis- ja julgeolekupoliitikas tuleks konsensuse nõudest loobuda.

"Viimased aastad on selgelt näidanud, et need hirmud nagu tallataks mõne väiksema riigi huvid sel juhul jalge alla, ei ole täide läinud. On olnud vastupidi: et ühel kummalise režiimiga riigil on võimalik blokeerida kõigi teiste tahet," kirjeldas Paet.

"Ühehäälsuse nõue tegelikult lõhub Euroopa Liidu välispoliitikat, ei lase Euroopa Liidul olla nii efektiivne ja mõjus, kui ta võiks olla. Nii et mul on hea meel, et järjest rohkem on neid, kes arvavad, et see tuleks ära muuta," ütles reformierakondlane.

Euroopa Parlamendi liige, sotsiaaldemokraat Sven Mikser peab vajalikuks ühehäälsuse nõue üle vaadata, aga tõdeb, et kergekäeliselt ei tohi seda otsust teha, sest sellel võivad olla raskesti etteaimatavad kõrvalmõjud. Mikser tõdes, et ühehäälsusest loobumine nõuaks väga suurt üksmeelt ja konsensust, aga paljud riigid pelgavad, et nende arvamusesega siis enam ei arvestata.

"Kui loobuda ühehäälsuse nõudest ja minna üle kvalifitseeritud häälteenamuse süsteemile, siis kahtlemata on võimalus, et suured riigid hakkavad juba otsuste ettevalmistamise faasis minema nii-öelda kergema vastupanu teed ega kaasa enam nii palju väikesi riike, kelle hääli ei ole tegelikult selle kvalifitseeritud enamuse saavutamiseks ilmtingimata vaja," tõi Mikser näite.

Mikseri sõnul on aga Ungari käitumine Ukraina abistamise või ka Venemaale sanktsioonide kehtestamise blokeerimisel ning Belgia vastuseis Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtmiseks süvendanud arusaama, et praegune süsteem ei tööta.

Sven Mikser ise arvab, et paljudes küsimustes võiks ühehäälsusenõudest siiski loobuda. Ta tõi näiteks Euroopa Liidu laienemise protsessi, kus on korduvalt vaja liikmesriikide üksmeelset otsust.

"Kindlasti tuleks säilitada konsensuse nõue kandidaatriigiga liitumisprotsessi alustamiseks ja ka liitumisprotsessi lõpetamiseks, aga raske on isegi kokku lugeda, kui palju kordi selle pika teekonna vältel on vaja tegeleda selle keerulise konsensuse loomisega ja see tähendab, et need protsessid tihtipeale jäävad poole peal toppama. Nii et on kohti, kus kindlasti ühehäälsusest võiks loobuda," lausus Mikser.

Euroopa Parlamendi liige, keskerakondlane Jana Toom ütles isikliku arvamuse, et ühehäälsusnõue oleks tulnud ammu kaotada. "See ühehäälsusnõue takistab meid igal sammul. Absurdne on see, et Euroopa Liitu kritiseeritakse selle eest, et me reageerime kriisidele väga aeglaselt, aga samas ollakse selle vastu, et kaotada ühehäälsuspõhimõte," rääkis Toom.

Toomi hinnangul piisaks kvalifitseeritud enamusest. "Siis saaksime palju kiiremini leida lahendusi kõikidele nendele väljakutsetele, mis tulevad meil siin aknast ja uksest, iga jumala päev," märkis Keskerakonna eurosaadik.

Isamaa esimees Urmas Reinsalu ei pea mõistlikuks ühehäälsuse põhimõtte üle vaatamist lihtsalt Ungari käitumise pärast.

"Eluliste julgeoleku- ja välispoliitikaküsimuste puhul riigid lihtsalt ei allu neile otsustele, kui need võetaks vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, nii et see viiks ühise välis- ja julgeolekupoliitika lammutamiseni. Oleks ju ebanormaalne, kui meie regioonist, kus on Põhjala riigid, Poola ja Balti riigid, saaks näiteks kvalifitseeritud äälteenamuse üle sõita," hoiatas Reinsalu.

Praegune välisminister Margus Tsahkna Eesti 200-st ütles, et Eesti ei peaks ühehäälsuse kaotamise mõttega kaasa minema, kuigi see kiusatus on suur selliste raskuste puhul, nagu seoses Ukraina toetamisega on ilmsiks tulnud. Ta lisas, et Euroopa Liidu alusleping annab väga palju võimalusi teatud juhtudel leida lahendus niimoodi, et ei ole vaja konsensust otsida.

"Vaadates Euroopa Komisjoni viimase aasta ettepanekuid, siis ka näiteks sanktsioonipoliitikas, eelarvepoliitikas, raha eraldamise poliitikas oleme ikkagi leidnud niisuguseid lahendusi, kus seda konsensust ei ole vaja," ütles Tsahkna.

Riigikogu väliskomisjoni liige Mart Helme EKRE-st peab ühehäälsuse kestmist vajalikuks. Ta toonitas, et juba aluslepingu järgi on välispoliitika iga riigi enda  asi.

"See ei ole nii nagu pärast Viini kongressi oli Euroopa "orkester", mida Inglismaa dirigeeris, tõstes esile neid, kes parajasti olid talle kasulikud ja tõmmates maha neid, kes olid talle kahjulikud. Sellise Euroopa "orkestri" poole tagasipöördumine saab töötada ainult teatud enam-vähem stabiilse jõudude tasakaalu puhul, aga me näeme, et maailmas praegu stabiilset jõudude tasakaalu ei ole. See tähendab, et sisuliselt annaksid väikeriigid otsustusõiguse ära Euroopa Liidu juhtriikidele ja ega seda tagasi enam ei saa," hoiatas Helme.

Riigikogusse mitte kuuluva erakonna Parempoolsed juht Lavly Perling tõdes, et teatud puhkudel peaks julgema ühehäälsuse nõue küsimärgi alla seada.

"Sellise teema puhul nagu välispoliitika ja õigusriik peab julgema sellest rääkida ja ühehäälsuse printsiibist loobuda, et ühelgi Venemaa vasallriigil poleks võimalik hoida Euroopa Liitu pantvangis. Kõigi ülejäänud teemade puhul siiski pigem mitte," ütles Perling.

Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet ütles, et ühehäälsuse põhimõtte muutmiseks välis- ja julgeolekupoliitikas tuleks muuta aluslepinguid ja selleks peaks algatuse tegema Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjon.

"Aluslepingute muutmise kaudu tuleks üle vaadata kogu hääletamisprotseduur, sest Euroopa Liit on kahjuks tõestanud, et ta ei ole disainitud kriiside ajaks. Reaalsus on aga see, et üks kriis ajab teist taga. Seega tuleb ka Euroopa Liidu otsuste tegemise mehhanismi muuta, sest vastasel korral võidakse mõne järgmise suurema kriisiga lõplikult ummikusse jääda," nentis Paet.

Euroopa Parlamendi liige Sven Mikser märkis, et aluslepingute muutmine on vaevarikas ja tihtipeale ka prognoosimatu lõpuga protsess.

"Näiteks omal ajal konstitutsioonilisest leppest ju ei saanudki asja," viitas Mikser 2004. aastal allkirjastatud dokumendile, mis pidi asendama Euroopa Liidu aluslepingud, aga mis 2005. aastal rahvahääletustel läbi kukkus ega jõustunud.