Alustaks sellest, et mis on riigisekretär – võib-olla kõik raadiokuulajad ei tea peast, mis tüüpi isikuga on tegu. Äkki valgustate mõne sõnaga?

Hästi lühidalt kokku võttes on riigisekretäri ülesanne tagada valitsuse töö, valmistada ette valitsuse istungid ühelt poolt ja teiselt poolt juhtida riigikantseleid. Meil tuleb koordineerida erinevaid suuremaid teemasid: tegeleme julgeoleku- ja kriisivalmisoleku koordinatsiooniga, Euroopa Liidu asjade koordinatsiooniga ning kogu valitsuse töö planeerimisega. Kõik, mis puudutab valitsuse tööplaane ja strateegiate kujundamist, on meie teema.

Kas olete peaministri järel number kaks inimene Eestis?

Nii see kindlasti ei ole. Peaministril on alati asetäitja, praegu on valitsuskabinetis selleks Kristina Kallas. Tavaliselt ongi see mõne koalitsioonipartneri erakonna juht. Riigikantselei töö on pigem valitsuse töö toetamine.

See kindlasti oli natuke rohkem tõsi teie eelmiste ametivendade puhul, sest teie ametisse saamine vajas ju seaduse muutmist. Teil oli peaminister Kristen Michaliga juba pikem koostöökogemus nii kliimaministeeriumist kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi päevilt. Praegusel juhul, kui varasemad riigisekretärid olid üle valitsuste ja aastaid ametis, on teie puhul pigem tegemist töö ühe peaministri soovil ja tahtmisel.

Mina seda küll niimoodi ei näe. See on ka vanem teema. Minu taust on ju see, et olen ka varem riigikantseleis erinevatel ametikohtadel töötanud. Olen juhtinud Euroopa Liidu asju ja poliitika koordineerimist ning töötanud kokku juba nelja erinevast erakonnast pärit peaministriga. Mitte küll riigisekretärina, aga riigisekretäri ametikoht ei sõltu otseselt valitsuse koosseisust. Loomulikult on igal peaministril õigus ja võimalus riigisekretäri vahetada ja otsida endale vajadusel sobivam inimene, aga mina ise oma tööd niimoodi ei defineeri, et see oleks seotud konkreetse valitsuse või peaministriga.

Teie võite seda ju niiviisi öelda, aga reaalsuses te ju siiski edendate Reformierakonna ja Kristen Michali poliitilist maailmavaadet ja valikuid.

Minu igapäevane töö on, nagu ma ütlesin, väga paljuski seotud riigikantselei juhtimise ja haldamisega ning kogu administratsiooni töö koordineerimise ja suunamisega. Iga riigikantselei viib valitsuse keskusena alati ellu valitsuse poliitikat. Nii see peab olema, see on nii iga valitsuse puhul.

On erinevaid intensiivsusi, kuidas mingisuguseid asju teha, ja erinevaid vaateid. Kahtlustan, et teil on Kristen Michaliga väga hea üksteisemõistmine...

Nagu väga paljude teiste poliitikutega.

...ja suudategi panna paika Eesti poliitilisi valikuid ja viise, kuidas asju teha.

Seda kindlasti mitte, need ikkagi pannakse paika poliitikute poolt. Ma olen erinevates rollides ja erinevatel ametikohtadel väga pikalt tööd teinud. Kindlasti saan väga paljude erinevatest erakondadest pärit poliitikutega hästi läbi. See on loomulikult iga tippametniku töö eeldus või alus, et see läbisaamine on olemas.

Ma olen siiski kuulnud juttu sellest, kuidas te olete palju rohkem seotud igasuguste poliitiliste otsuste kujundamisega, kui te siin üritate välja paista lasta.

Ma ei oska küll seda kuidagi kinnitada.

Aga ümber lükata?

Võin ka ümber lükata. Mul on lihtsalt keeruline võrdlusalust paika panna, millega seda täpselt võrrelda.

Võtame näiteks hüpoteetilise olukorra, et toimuvad 2027. aasta valimised ja valimiste järel saab koalitsiooniläbirääkimiste tulemusena peaministriks näiteks Isamaa juht Urmas Reinsalu. Kas näeksite, et jätkaksite samamoodi riigisekretäri ametis? Oleksite Urmas Reinsalule tugev kaaslane ja partner?

See on muidugi väga hüpoteetiline küsimus tõesti, sest me ei tea, kes on järgmine peaminister. Nagu ma ütlesin, ma ei defineeri oma rolli selle valitsusega ning olen valmis jätkama ametis ka järgmises valitsuses.

Sest seadus ei võimalda riigisekretäri vahetada pool aastat.

Võimaldab küll, riigisekretäri seadus on väga lihtne: peaminister võib igal hetkel riigisekretäri vahetada.

Aga teie ise tagasi ei astu?

Nagu ma olen juba korduvalt öelnud, siis ma kuidagi ei defineeri oma rolli ainult olemasoleva valitsusega. Suudan kindlasti väga hästi ja tulemuslikult koos töötada ka teiste valitsuskoosseisudega.

Aga sellist tunnet ei ole, et äkki tahaks hoopiski ise poliitikasse siseneda ja valimistel osaledes näiteks riigikogu liikmeks valitud saada?

Ei ole kunagi sellist tunnet olnud ja ei usu, et see nüüd äkki kuidagi peale tuleb. Olen alati ennast näinud tippametniku ja juhina. Olen seda tööd väga palju aastaid teinud, üle 20 aasta erinevates rollides nii Eestis kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Ma arvan, et mul on selleks head kogemused ja oskused. Näen, et olen Eestile kindlasti kasulikum selles rollis ja seda tööd tehes.

Aga mis järgmine roll võiks olla?

Praegu ma jätkan riigisekretärina.

Ja 2027. aastal?

2027. aastal samamoodi.

Ja peale seda?

Elu näitab. See töö valitsuse keskuses on kindlasti hästi intensiivne, sõltumata valitsusest, eriti vaadates, mis maailmas toimub ning kui palju on erinevaid väljakutseid, millega tegelda. Seda tööd hästi tõsiselt, pühendumusega ja hingega tehes tekib, ma arvan, igaühel ühel hetkel väsimus. Ma arvan, et see on veel kaugel, selleni on veel päris palju aega.

Aasta olete selles ametis olnud, valimisteni oleks pisut vähem kui aasta veel. Vaevalt et selle ajaga nüüd tohutu väsimus tekib. Aga kui palju teil on praegu tavapärasest erinevat kriisiolekut? Mulle tundub, et viimased, ma ei teagi mitu aastat, vähemalt viis kui mitte juba kaheksa, ongi üks pidev kriis, mis peaks olema ju kuidagi sisse kodeerunud ja osa kõigest sellest tööst.

Eks see ongi osa sellest tööst. Tõesti, kui vaadata, juba Covidi ajast alates, on tegelikult kogu maailm ja ka Eesti, sest Venemaa sõda Ukraina vastu puudutab meid palju rohkem kui mõnda teist piirkonda, olnud kriisis. Tihtipeale on Eesti riigil ja valitsusel olukord, kus ei olegi muud teha, kui kriisile reageerida, kohaneda, olla valmis, kohandada oma poliitikaid ja tõsta oma valmisolekut. Seda suurt pilti üksinda on meil raske muuta, aga see on kindlasti töö intensiivsust ja töökeskkonda muutnud.

Mis on oluline? Esiteks kindlasti see, et ühiskonna ootused on hästi kõrged. Kriisis on alati kuskil näha mingit probleemi ja lahendamata asju, ootused kiirele lahendusele on hästi suured. Olukord on ärevam ja pingelisem kui tavaliselt – see on kindlasti üks asi, mis tööd väga palju mõjutab. Teine on see, et hästi pikaajaliselt ette planeerida, mida elu toob, on ikkagi päris keeruline.

Ma mäletan oma algusaastaid riigikantseleis, siis oli elu hoopis teistsugune. Seal sai rahulikult teha mitmeaastaseid plaane ja neid ellu viia. Täna võib neid ka teha, aga kahjuks on elu näidanud, et hästi kiiresti tuleb need plaanid kohandada või need lendavad täiesti uppi, sest juhtuvad sündmused, mida me ette ei näinud ja mida me kontrollida ei suuda.

Kui rääkida sündmuste kontrollimisest, siis eelmine peaminister Kaja Kallas Ukraina sõja kontekstis mingit pidi ikkagi mõjutas sündmusi või vähemalt oli hästi pildil ja hästi nähtav. Ta oli osaline protsesside sellises suunas viimises, nagu talle tundus, et oleks mõistlik. Praeguse peaministriga seda ei ole vist sellisel moel õnnestunud.

Ma ei usu, et see on väga teistmoodi. Välispoliitika on alati suur meeskonnatöö ja selle tulemuse nimel töötab nii peaministri tiim, välisministeerium kui ka president. Ma arvan, et meie mõju välispoliitikas on jätkuvalt päris suur ja tuntav. Kui rääkida Ukraina küsimusest, siis meil on väga selge ja pikaajaline poliitika. Punkt üks seisneb selles, et sõda lõppeks Ukrainale soodsatel tingimustel, mis tagab ka meile paremad tingimused ning kindlasti meie iseolemise ja iseseisvuse tulevikus.

Punkt kaks on see, et Ukraina tuleb nii kiiresti kui võimalik Euroopa Liiduga integreerida ja siduda. See ei ole oluline ainult Ukrainale, see on oluline ka meile ja Euroopa Liidule. Kolmandaks tuleb venelaste elu teha võimalikult raskeks, mis puudutab nii sanktsioone kui ka kõiki teisi poliitilisi initsiatiive ja venelaste isoleerimist. Ma arvan, et see poliitika on Eestis olnud pikaajaline ja on jätkuvalt toimiv.

Me Eestis võime kõike seda ju mõelda ja soovida olukorras, kus see sõda jätkuvalt kerib ja Ameerika Ühendriigid on lõpetanud Ukraina toetamise. Eurooplaste väsimust on ka mitmes kohas märgata, mõtlen siinkohal näiteks Belgia peaministri väljaütlemisi ja vaatame, mis seal Ungariski praegu juhtub. Asi on ikkagi väga halvasti meie kontrollitav. Kas ja mis tingimustel seal rahu tekib, ega meil seal eriti palju kaasa rääkida ei ole.

Meil kindlasti oma sõnaõigus ja mõjukus on. Lõpuks on see loomulikult ennekõike ukrainlaste otsus. Mida meie saame teha, on tagada Ukrainale toetus nii palju kui võimalik ja survestada Venemaad, mida me jätkuvalt teeme. Ma iseenesest ei ütleks, et Euroopa toetus Ukrainale oleks kuidagi murenenud või murenemas. Meil on loomulikult Ungari probleem, mis on tõsine, ja eks sellele tuleb leida lahendused, nagu Euroopas neid alati leitakse. Aga üldjoontes on lääs ja Euroopa Liit püsinud väga-väga ühtsena.

Küsimus on ühehäälsuses ja see on olnud Eesti jaoks ka üks Euroopa Liidu poliitika võtmepõhimõtteid juba Lennart Meri ajast, et kõigil peab olema vetoõigus. Väga pikki aastaid oli vetoõigus meile hästi tähtis, sest me pelgasime, et Euroopa Liit hakkab enne sõda tegema liiga Venemaa-sõbralikku poliitikat ja kui meil vetoõigust ei ole, ei saa me võib-olla meile ebasoodsaid otsuseid mõjutada.

Nüüd on see meie vaatest tegelikult pööratud hoopis teistpidi. Meil on üks riik, kes takistab, või isegi kaks – olenevalt sellest, mida nende riikide valijad valimistel otsustavad. Nemad takistavadki just meile sobiva poliitika elluviimist. Need hirmud, et eurooplased ei ole meiega Venemaa küsimuses ühte meelt, ei ole täna kuidagi realiseerunud. See arutelu on väga põhimõtteline. Kas pikas vaates on ühehäälsus midagi sellist, mis igal juhul peaks säilima, või suudaks Euroopa Liit teha kiiremaid otsuseid siis, kui seda ühehäälsust ei ole? See on väga põhimõtteline küsimus.

Täna me ei ole oma poliitikat selles mõttes muutnud ega seda teisiti mõtestanud. See toobki kaasa selle, et välispoliitikas saab iga riik vähemalt mõneks ajaks otsuseid seisma panna.

Räägime peamisest ettearvamatuse allikast meie praeguses maailmas – Ameerika Ühendriikide administratsioonist ja president Donald Trumpist. Kas Ameerika Ühendriigid on otsustanud, et Euroopa on nüüd ikkagi vastane, keda tuleks lammutada ja pehmeks muuta?

Ma arvan, et see pilt ei ole nii mustvalge. Võib-olla mõned asjad, mida tasuks tähele panna. Kindlasti tänase Euroopa ja Ameerika administratsiooni arusaam maailmast ning sellest, kui oluline on rahvusvaheline õigus ja kuidas asju vaadata, ei ole samasugune. Kindlasti on olnud päris raskeid hetki. Ma arvan, et Gröönimaa kriis oli üks neid hetki, kus mõlemalt poolt toimus murrang. Asjad ja suhted ei ole ikkagi täpselt samasugused kui varem. Aga seda ei saa ka kindlasti öelda, et ollakse omavahel vaenlased.

Kas hispaanlased lubavad teha ülelendu Ameerika Ühendriikide lennukitel?

Ma seda kõike ei võtaks nii traagiliselt. Kui me vaatame ajas tagasi, siis suured sõjad, eriti Lähis-Ida piirkonnas, on alati olnud ühiskondi sisemiselt lõhestavad ja riikide seisukohti mõjutavad. Kui vaatame ajas tagasi Iraagi invasiooni 2003. aastal, siis oli olukord sarnane. Euroopa suured riigid, Saksamaa ja Prantsusmaa, ju absoluutselt ei kiitnud seda invasiooni heaks ega ühinenud sellega kuidagi. Kõik olid loomulikult NATO liikmed ja tegid oma poliitikat koos edasi. Erinev oli see, et Ameerika Ühendriigid jagasid oma partneritele varasemalt rohkem informatsiooni. Kas see osutus tõeseks või valeks, on teine teema, aga partnerid võeti kaasa.

Kui me täna räägime Ukraina puhul võimalikust tahtekoalitsioonist, siis mingis mõttes oli esimene tahtekoalitsiooni sünd Iraagi invasioon. Ameeriklased lõpuks ikkagi koos brittide, austraallaste, poolakate, itaallaste, hispaanlaste ja mitmete teiste riikidega läksid Iraaki. Ka Eesti toetas seda koalitsiooni ja ühines sellega pärast aktiivse faasi lõppu, panustades aktiivselt. See osa, et partnerid hoiti rohkem kursis, on erinev.

See, et Euroopa suurtel riikidel ja ameeriklastel ei ole olnud ühist arusaama kõikide kriiside lahendamisest, ei kujuta endast tegelikult mingit unikaalset muutust. Rahvusvahelise poliitika huvilised teavad, et ameeriklastega koos Iraaki minek maksis brittide tollasele populaarsele peaministrile Tony Blairile nii populaarsuse kui ka ametikoha, sest rahvas lõpuks seda tegevust ei toetanud.

Täna me näeme, kuidas USA asepresident J.D. Vance oli mõned päevad enne Ungari valimisi Viktor Orbanit toetamas Budapestis. Seda tüüpi asju väga tihti ei ole olnud. Räägime Lähis-Idas toimuvast sõjast. Trump on mitmes kohas rääkinud sellest, kuidas NATO liitlased ei aita tal Hormuzi väina avada. Eesti on ju selles mõttes unikaalses kohas, et me ei ole Hispaania, meil on päriselt julgeolekumured. Kui Trump palju igasuguseid asju räägib, siis kas meil oleks mõistlik saata mõni oma miinitõrjealus Pärsia lahte, et Trump oleks ka rõõmsam?

Kui väikese huumoriga vastata reede pärastlõunal, siis selleni, kuni see meie alus sinna kohale jõuab, läheb päris kaua aega, ta peab päris pikalt sõitma. Ma arvan, et Eesti välispoliitika ongi ühtepidi hästi väärtuspõhine, teistpidi hästi pragmaatiline. Selles küsimuses on oma tõde, et vaatamata sellele, et Eesti ja Ameerika näevad täna mitmeid väärtuspõhiseid asju erinevalt, on ameeriklased jätkuvalt meie väga tugevad ja suured liitlased. Kui liitlased küsivad toetust, siis peab Eesti seda kahtlemata kaaluma, sest teistpidi võttes on meil ka ameeriklaste abi siiski vaja. Ja see ei ole mitte ainult Eesti seisukoht.

Tegelikult jooksevad piirjooned tihti nii, et Ida-Euroopa on sõltumata Ameerika administratsioonist ikkagi ameeriklasi rohkem toetav, sest meie julgeolekumure Venemaa piiri ääres on suurem. Kui vaadata Hormuzi väina teemat, siis on mitmed kümned riigid ja ka Euroopa suured korduvalt kohtunud ning praktiliselt ja konkreetselt arutanud, kuidas oleks võimalik Ameerika liitlasi nii Hormuzi väinas kui ka kogu Lähis-Ida kriisis aidata.

Ameeriklased lähevad ja näiteks okupeerivad Khargi saare, kust enamik Iraani naftast välja liigub, ja siis Eesti saab sinna oma rahuvalvajad saata.

Füüsiliselt ja praktiliselt muidugi kõik ei ole nii lihtne. Kui me Lähis-Ida olukorda üldistame, siis positiivse poole peal on see, et uut suurt eskalatsiooni ikkagi ei toimunud. Riskid selle toimumiseks on palju väiksemad, kui need olid nädala alguses. See konflikt viiks kogu piirkonna energiataristu kahjustamisele, kui mitte täielikule hävitamisele. See risk tundus teatud hetkel päris tõsine ja selle mõju kogu maailma majandusele oleks olnud väga suur. Täna on siiski väga habras ja ettevaatlik alus selleks olemas, et tasapisi see olukord deeskaleerub. Ma arvan, et täna, reedel on see pilt palju parem, kui see oli esmaspäeval.

Ja mitte miski ei välista, et tunni aja pärast kirjutab Donald Trump oma sotsiaalmeediaplatvormil jälle midagi muud ja siis me oleme jälle teises kohas.

Ennekõike loevad ikkagi praktilised tegevused, mitte niivõrd ainult retoorika. Ma siiski ütleksin isiklikust vaatest, et lootus näha kolme kuni kuue kuu perspektiivis olukorra normaliseerumist on suurem kui nädala alguses. Kahtlemata ei ole me täna veel seal, kus võiks öelda, et kõik on hästi. Tankerid ju jätkuvalt Hormuzi väina ei läbi. Droonid ja raketid lendavad jätkuvalt, aga vast mitte nii intensiivselt kui nädal tagasi.

Suur geopoliitika ei ole siiski muutunud. Osaliselt tegeleb Trump Iraaniga sellepärast, et Iraan on Ameerika Ühendriikide jaoks vastasleeris. Kui Venezuelas saavutasid ameeriklased võrdlemisi odavalt ja lihtsalt tulemuse, et hiinlased Venezuelas ei tegutseks või sealt lahkuksid, siis Iraanis on seda sama keerukam saavutada.

Iraan on ju samamoodi ka meie jaoks vastasleeris. Kui vaadata laiemat pilti, siis otsene sõjaline konflikt Iraaniga oli pingete eskaleerumise järgmine etapp. Iraani ja tema liitlaste survestamine on tegelikult käinud väga pikalt ja see on andnud ka tulemusi, mis on Venemaad nõrgestanud. Kui me räägime meie väärtustele või meie piirkonnale vaenulikest riikidest, siis Iraan mängis seal võtmerolli läbi erinevate terroriorganisatsioonide, Süüria al-Assadi režiimi ja Punase mere huthide toetamise. Täna on Iraani mõju kindlasti palju väiksem. Süürias on režiim vahetunud, terrorirühmitused on palju nõrgemad kui varem. Kindlasti on sellel varasemal tegevusel olnud ka mõjusid, mida saab meie vaatest väga positiivse poole peale kanda.

Ameerika Ühendriikide ja Euroopa poolt igasuguste Hiina sõprade ja kaasteeliste survestamine on igati loogiline, aga Venemaa puhul me seda päris ei näe. Venemaa puhul käitutakse võrdlemisi pehmelt. Näib, et praegune administratsioon tahab reaalselt proovida jätkuvalt mingit tagurpidi Nixoni tegemist, kus soovitakse Venemaad avada või pöörata Hiina vastu, mis ei ole tegelikult teostatav.

Välispoliitikas on palju mõõtmeid. Lähis-Ida kriisi üks vahetuid negatiivseid pooli meile on kindlasti see, et ameeriklaste ja eurooplaste sõjaline ning poliitiline tähelepanu on ilmselgelt Iraanis. See jätab meie piirkonna muredele ja Ukrainale palju vähem tähelepanu. See on punkt üks. Punkt kaks on see, et me peame praktikas arvestama, et sõda on väga kulukas ja võtab väga palju maailmas piiratud sõjalist ressurssi. Väga palju laskemoona ja õhutõrjesüsteeme, mida Ameerika ettevõtted oleksid potentsiaalselt saanud müüa teistele riikidele või Ukrainale, läheb ameeriklastel täna endil vaja. Sellel on kindlasti teatud mõju.

Vaadates poliitilist poolt – Ameerika, Venemaa, Euroopa –, siis need kolmepoolsed läbirääkimised Ukraina ja Venemaa konflikti lõpetamiseks sisuliselt niivõrd-kuivõrd toimuvad, pigem aga mitte. Toimub pigem nii, et ameeriklased räägivad ukrainlastega ja siis venelastega. Need (läbirääkimised) on nüüd päris kaua kestnud ja ei ole tegelikult kuhugi jõudnud. Kas see on hea või halb? Seda tuleks vaadata selles kontekstis, et rahu, kus ukrainlased sisuliselt peavad alistuma, ei ole kindlasti hea ei meile ega meie piirkonnale. Selleni need läbirääkimised ei ole viinud.

Ameeriklaste suur soov oli see konflikt lõpetada võib-olla ka ühel põhjusel – mujal on teised plaanid. See ei ole täna teoks saanud ennekõike seetõttu, et poolte arusaamad on Ukraina poolt vaadates õigustatult väga erinevad, ja ma arvan, et ka seetõttu, et Putinil ei ole mingit huvi seda konflikti lõpetada.

Me peame oma välispoliitikas kogu aeg meeles pidama, et Venemaa eesmärgid ei ole kunagi piirdunud ainult selle väikse osaga Ukrainast, mille nad on tänaseks vallutanud ja okupeerinud. Nad tahavad kogu Ukrainat ja tahaksid kindlasti ka selget mõju siinsamas meie piirkonnas. Ma arvan, et see on peamine põhjus, miks need läbirääkimised ei ole kuhugi jõudnud.

Ukraina on pidanud väga hästi vastu suuresti just tänu Euroopa toetusele, mida ka Eesti jätkuvalt mobiliseerib. See, et ameeriklased enam otseselt Ukrainat rahaliselt ei toeta, on nii, aga finantsiliselt on Euroopa suutnud selle toetuse asendada. Ameerika relvad, satelliitside, luure ja kõik muu toetus on Ukrainale jätkuvalt alles. Selles osas ei ole midagi muutunud.

Minu pika jutu kokkuvõte on see, et nagu ikka rahvusvahelistes suhetes, on seal mõõtmeid väga palju. Täna kestab see sõda edasi ennekõike seetõttu, et Venemaa ei ole seni saavutatud tulemusega rahul. Õnneks on Ukraina Euroopa toel sellises seisus, et ei ole vaja Venemaa nõudmistele järele anda.

Tulles otse Ukraina ja Lähis-Ida piirkonnast siia, räägime Eesti asjadest ka. Me oleme Iraani sõja käigus näinud, kuidas lisaks nafta maailmaturuhindadele on ka meil tanklates hinnad kasvanud. Kust maalt me peaksime riigina midagi ette võtma? Kui kallis peab diisliliiter olema, kas 2,5 eurot, kolm eurot või 3,5 eurot? Täna jäime me aktsiisitõusude peatamise juurde, millal me peaksime siis aktsiise langetama?

See on teatud määral siiski hüpoteetiline küsimus. Ma ei usu, et kuskil see piir on paika pandud. Praegu tundub, et kui konflikt ei eskaleeru, võiks hinnatase enam-vähem selliseks jääda. See on ikkagi oluliselt kõrgem kui varem ja majandusele saab sellel olema mõju. Tänane tase on umbkaudu selline, mis oli Ukraina sõja alguses. Eks kriisid toovad sellise seisu kaasa. See tuletab meile meelde, kui väga me kogu maailmas fossiilsetest kütustest sõltume.

Euroopa probleem ja väljakutse on selles, et Euroopa ei tooda ise naftat ega gaasi, vähemalt kui me Norra välja jätame. Sisuliselt sõltume me teistest riikidest. See lihtsalt tõstab hinnataseme kõrgemale ja viib raha majandusest välja. Lihtsaid lahendusi transpordisektori poole pealt väga ei ole. Energeetika poolt vaadates aitavad kõik alternatiivsed taastuvad energiatootmisallikad hinnasurvet vähendada. Nii nafta kui ka gaas avaldavad ilmselgelt mõju kogu majandusele.

Gaasi kasutust on Eestis pikaajaliselt ja süsteemselt vähendatud, ennekõike küttes. Meil teevad gaasijaamad energeetikas kindlasti tipuhindasid, aga mitte baashinda, eriti praegusel suveperioodil. Selles mõttes on meie väljakutse täna isegi veidi väiksem kui mõnel teisel Euroopa riigil, kes sõltuvad gaasist nii tööstuses kui ka energeetikas palju rohkem.

Ega meil ka midagi väga palju kiita ei ole. Eesti Pank ja rahandusministeerium tulid just eelmisel nädalal välja oma majandusprognoosidega, kus nad küll nägid majanduse reaalkasvu ette, aga tõdesid, et põhimõtteliselt ei ole nende prognoosidega, arvestades parasjagu valitsevat teadmatust, midagi peale hakata.

Jah, kiita ei ole midagi. Vist Euroopa Keskpanga juht Christine Lagarde ütles, et praegu on majandusprognoosidega selline seis, et juba avaldamise hetkel on need vananenud. Need lähtuvad kolm-neli nädalat vanadest andmetest ja vahepeal on nii palju muutunud. Seis on loomulikult segane ja seda ei saa eitada, et kõrgematel energiahindadel on majandusele päris tugev mõju. Eriti just sellel hetkel, kus majandusseis Eestis hakkas kõikide näitajate järgi paranema, on see kindlasti lisasurveks.

Inflatsioon ja Euroopa Keskpanga kõrgemad intressimäärad – ega meil siin midagi eriti palju rõõmsamaks ei lähe.

Siin on veel üks mõõde, mida laiema pildi vaates tasub öelda. Mitmed Aasia ja Aafrika riigid sõltuvad fossiilsetest kütustest ja gaasist veel palju rohkem kui Euroopa ning seal on seis päris keeruline. Kui meie räägime siin hinnatõusust, siis seal on kättesaadavuse probleemid ja selle mõju majandusele palju suurem, mis mõjutab kaudselt ka mitmeid teisi sektoreid. Väga palju oleneb sellest, mis nüüd edasi juhtub. Kui jõutakse kriisist tasapisi deeskalatsioonini, ei lähe olukord kindlasti kohe paremaks, aga ei pruugi ka enam väga palju kehvemaks minna.

Teistpidi jällegi, kui ei jõuta deeskalatsioonini ja meil saab rahvusvahelise energiaagentuuri turule paisatud kütus otsa, siis võib asi palju hullemaks minna.

Sellest oleme veel väga kaugel. Rahvusvahelise energiaagentuuri süsteem toimib nii, et agentuur ei hoia ise kütust. Need on ikkagi energiaagentuuri liikmed – kõik riigid üle maailma, kuhu kuulub ka Eesti –, kellel on naftavarud ja neid lastakse koordineeritult turule. Puudujäägi tekkimisest ollakse täna ikkagi veel päris kaugel.

Siin on jälle palju nüansse. Palju keskendutakse toornaftale ja Hormuzi väina läbipääsetavusele, aga kriisi mõju on mingites konkreetsetes segmentides teravam kui teistes ja sõltub sellest, millised rafineerimistehased on pihta saanud või millised tootmisvõimsused on kahjustatud. Ennekõike on lennukikütus ja diiselkütus suurema riski all ning seal on probleemid suuremad kui tavabensiini osas. Esimene hinnang gaasi hinna mõju ja kättesaadavuse osas oli ehk negatiivsem kui tänane olukord, ennekõike seetõttu, et ameeriklased on oma LNG ehk vedelgaasi tootmist päris kõvasti suurendanud. Nii ei olegi mõju nii suur olnud. Pluss araabia riigid on suutnud osa läbi Hormuzi väina minevaid kütusekoguseid asendada teiste koridoridega, tagades teatud määral vähemalt Hormuzi väinas puuduolevat osa.

Kui rääkida energeetikast ja alternatiivsetest energiavormidest, siis on terve maailm mõnes mõttes oma tegevusi rohkem elektrifitseerimas. Kas tuumajaam Eestisse tuleb või ei tule?

Kui alternatiivsetest energiaallikatest rääkida – sa andsid mulle küsimusega võimaluse –, siis rahvusvahelise energiaagentuuri viimane aastaaruanne tõi väga huvitava numbri. Alates 2019. aastast kuni tänaseni turule tulnud uutest alternatiivsetest fossiilkütusevabadest tootmisvõimsustest moodustavad tuumajaamad ainult alla 10 protsendi. Ennekõike on päikeseenergia, tuuleenergia ja biomass asendanud kuskil seitse protsenti fossiilse kütuse mahust. Kui seda ei oleks, siis oleksid need probleemid kogu maailmas täna kindlasti palju suuremad.

Kui me vaatame täna Eesti elektri hinda, siis kuna me suveperioodil gaasist ei sõltu ja elektritootmises on kogu piirkonnas teised energiaallikad, on elektri hind olnud väga madal vaatamata sellele, et fossiilide hind on päris kõrge. Võrreldes eelmise aastaga on see nii märtsis kui ka aprillis olnud umbes 30–40 protsenti madalam kui eelnevatel kuudel. Tuumajaam on ikka pika perspektiivi projekt, mille eriplaneering on täna käimas. Kui asukoht on välja valitud ja seadus riigikogus vastu võetud, saab vaadata järgmisi samme.

Jah, aga eks tuumajaamaga on seesama probleem, et kui me kindlasti tahame tuumajaama ehitada, siis meil ei ole mõtet uusi tuulikuid turule tuua. Ja kui me tuumajaama ei ehita, siis on jällegi teine seis.

Seda probleemi kindlasti ei ole. Me näeme kogu piirkonnas, sealhulgas Soomes, et võimsuste puudujääk on tekkinud või tekkimas. Me nägime seda talvel, mis oli küll ebatavaline – tavaliselt nii pikalt külm ei ole ja (nii vähest) tuult ka ei ole – Soome elektri hind läks päris kõrgeks. Kui me vaatame aprilli kümmet päeva, siis Eesti ja Soome keskmine hind on olnud põhimõtteliselt sama. Samamoodi Balti riikides, Lätis ja Leedus on hind keskmisena enam-vähem sama olnud.

Energeetikadebatis ei saa Eestit üksinda vaadata, tuleb vaadata kogu piirkonda, nii Baltikumi kui ka Eestit koos Soomega. Pigem hakkab Soomes järjest rohkem võimsusi puudu jääma. Leedulased on tuuleenergiat kõvasti arendanud ja see on võimaldanud hinda all hoida. Ilma Leedu tuuleparkideta oleksid hinnad jaanuaris-veebruaris olnud kindlasti veel kõrgemad. Öelda nüüd seda, et peaksime tuumajaama ootama jääma – mis võtab kindlasti kümme pluss aastat – ja mitte tuuleparke vahepeal arendama, ei tundu tark lähenemine. Kindlasti on vaja juurde nii tuuleparke, salvestust kui ka kiiresti sisse ja välja lülituvaid juhitavaid võimsusi, mis on ennekõike gaasijaamad.

Tihtipeale jääb energiadebatist mulje, et Eestis ei ole mingeid uusi võimsusi tekkinud ja midagi ei toimu. Võrreldes 2024. aastaga on sel aastal ikkagi ligikaudu 750–800 megavatti võimsusi rohkem. Sellest veidi rohkem kui 250 megavatti on tuulikud, üle 300 megavati päike ja lisaks salvestus. Eleringi gaasijaamade hange on ka tehtud, nii et lähiaastatel lisanduvad uued gaasijaamad. Uute võimsuste areng tasapisi toimub, aga see võiks olla palju kiirem.

Teistpidi jällegi, kui vaadata Tallinna Tehnikaülikooli energeetika analüüsi, siis nemad ju seal ka ütlevad, et üle 65 protsendi juhitamatute võimsustega ei ole mõistlik minna. Sealt edasi, kui tahta dekarboniseerida, on see erakordselt kallis.

Me oleme veel kaugel sellest 65 protsendist, see on üks pool. Teine pool, millest räägitakse võrdlemisi vähe, aga mis muutis energiaturgu päris palju, on kogu Balti riikide desünkroniseerimine Venemaa süsteemist. See eeldab meie enda reservvõimsuste tagamist ning kiiresti sisse ja välja lülituvate võimsuste olemasolu, milleks ka akud sobivad väga hästi. Akud ei ole taastuvelekter, vaid salvestus. See on tegelikult uute võimsuste vajadust veel rohkem suurendanud.

Elektrijaamad, näiteks gaasijaamad, ei saa korraga pakkuda tavapärast elektrit ja samaaegselt reservvõimsust. Reservvõimsuse mõte on see, et kui mingi tootmisvõimsus langeb välja, peab saama kiiresti midagi asenduseks käima panna. See on meie piirkonnas uute võimsuste vajadust võrreldes varasemaga isegi suurendanud.

Räägime veel kliimaseadusest. Teie olite kliimaseaduse algatamise ajal kliimaministeeriumi kantsler, võib-olla isegi kliimaseaduse isa. Kas teil on nüüd nukker meel vaadata, et kliimaseadust ei pruugi hoopiski tulla?

Kliimaseaduse isa on väga armas määratlus. Jõuame tõesti algusse tagasi: nii ministeeriumi ametnikud kui ka riigikantselei viivad ellu valitsuse poliitikat. Kliimaseadus oli ju kõikide erakondade programmides, kes kõik pidasid seda vajalikuks. Sellel hetkel oli valitsuse konsensus, et seda seadust on vaja. Kogu debatt maailmas käib fossiilsetest kütustest loobumise üle ja seal ei ole ainult kliimamõõde, seal on ka julgeoleku ja konkurentsi mõõde.

Arvan, et kogu see arutelu, mis kliimaseaduse koostamisega käivitati, on olnud väga vajalik ja kasulik just selles vaates, kuidas me liigume erinevates sektorites vähemate fossiilsete energiaallikate kasutamise suunas. Need tehtud arutelud ja analüüsid ei kao muidugi kuhugi ka siis, kui otseselt seda kliimaseadust ei ole. Oluline on see, kas me täidame neid dekarboniseerimise eesmärke või mitte. Selles osas liigub Eesti jätkuvalt õiges suunas.

Ühesõnaga – ei ole süda verd tilkumas sellepärast, et kliimaseadust ei tule?

Päris nii ei saa seda võtta. See on muidugi jällegi täiesti hüpoteetiline ja spekulatiivne argument. Vähemalt minu teada ei ole täna tehtud otsust, et seda seadust ei tule. Minu teada kliimaministeerium töötab sellega jätkuvalt. Eelmine kord valitsuses arutades jäi järeldus selline, et töötatakse edasi teekaartidega, pannakse praktilised suunad paika ja siis minnakse protsessiga edasi.