Alustuseks on oluline märkida, et turg ei ela enam lihtsalt kallima nafta faasis, vaid füüsilise energiakriisi faasis. Suur viga oleks vaadata ainult Brenti või WTI numbrit ekraanil ja järeldada, et tänane energiakriis on "vaid" 100-dollarise nafta lugu. Tegelik kriis on palju sügavam.

Praegu koheselt tarnitava Põhjamere füüsilise nafta eest makstakse juba ligi 150 dollarit barrelist, samal ajal kui Brenti juunikuu futuur on 100 dollarit. See vahe näitab, et turul ei maksta mitte lihtsalt nafta eest, vaid kohese tarnekindluse eest ja selle hind on märksa kõrgem. Lihtsamalt öeldes maksab füüsiline nafta palju rohkem kui nafta tulevikupaber.

Oluline on selgitada, et kui futuuriturg peegeldab ootusi, siis füüsiline turg peegeldab praegust paanikat, nappust ja globaalse kütuseturu tegelikkust. Ehkki Aasia rafineerimistehased on rajatud Lähis-Ida toornafta töötlemiseks, on minimaalne asendamine siiski võimalik, mistõttu tuleb Aasiat turul saadaoleva nafta osas käsitleda siiski konkurendina.

Koheselt tarnitava füüsilise nafta hinna on ajanud kõrgele asjaolu, et Euroopa ja Aasia ostjad on pärast Hormuzi väina efektiivset sulgumist asunud otsima asendusbarreleid. See tähendab, et tegu on reaalse võitlusega molekulide pärast. Repsoli juht ütles selle kohta väga otseselt, et füüsilised tehingud on tugeva surve all.

Seetõttu on ka IEA juhi Fatih Biroli sõnum palju karmim, kui pealiskaudselt võib paista. IEA 32 liikmesriiki otsustasid võtta kasutusele 400 miljonit barrelit kütusevarusid, mis on ajaloo suurim koordineeritud vabastus, kuid isegi sellest ei piisa energiakriisi lahendamiseks.

IEA on valmis vajadusel vabastama täiendavaid strateegilisi kütusevarusid, kuid Birol nimetas reservide kasutuselevõttu mitte lahenduseks, vaid lihtsalt valu vähendamiseks – nagu valuvaigisti, mis leevendab sümptomeid, kuid ei ravi probleemi põhjust.

See tähendab, et oleme jõudnud faasi, kus valitsused suudavad küll energiakriisi mõjusid leevendada, aga nende käed jäävad lühikeseks juurprobleemi lahendamisel. Varude vabastamine võib osta aega, kuid see ei taasta kadunud tootmist, ei ava mereteid ega too kohe tagasi rafineerimistehaste võimsust.

Oluline on märkida, et kui organisatsioon, mis ongi üles ehitatud kriisivarude kasutamisele, ütleb ise, et varude kasutamine ei ole lahendus, siis näitab see selgelt, et kriis on sügavam kui need käepärased tööriistad, millega seda leevendada püütakse.

Veel tõsisemaks muudab olukorra see, et kriis ei piirdu toornaftaga. Lennukipetrooli hind on Euroopas sõja algusest alates peaaegu kahekordistunud. Diislikütuse hind kerkis vahepeal samuti enam kui kaks korda kõrgemale sõjaeelsest tasemest, kuid on praegu võrreldes sõjaeelse ajaga endiselt umbes 65 protsenti kõrgem. Probleem hõlmab seega transporti, lennundust, logistikat ja lõpuks kogu inflatsiooni. Inimesed kipuvad vaatama Brenti, kuid majandust murravad eelkõige just lõpptooted nagu diislikütus ja lennukikütus.

Täiendava löögina tuleb arvestada, et Euroopa rafineerimistehaste marginaalid on langenud miinusesse. See tähendab, et osa tehaseid võib hakata tootmist kärpima või seda ajutiselt koomale tõmbama just hetkel, kui diislikütuse ja lennukikütuse turg on niigi pinges. Kui rafineerimismahud vähenevad, ei jää kriis enam ainult impordi ja logistika probleemiks, vaid muutub ka Euroopa enda pakkumise probleemiks. See muudab niigi pingelise olukorra veel ohtlikumaks.

Energiakriis on päevavalgele toonud väga ebamugava tõe, et Euroopa probleem on ka vale sõltuvusstruktuur. 2025. aastal tuli 62 protsenti EL-i ja Ühendkuningriigi lennukikütuse impordist ning 42 protsenti diislikütuse impordist Lähis-Idast. See tähendab, et Euroopa on logistiliselt väga haavatav. Kui ühes piirkonnas puhkeb sõda ja mereteed katkevad, siis tababki löök lennujaamu, tanklaid, logistikaettevõtteid ja tehaseid.

IEA hinnangul jõuab diislikütuse ja lennukikütuse suurem probleem Euroopasse aprillis või mais, sest viimased kütuselaevad on kohale jõudnud ning märtsi jooksul ei ole Lähis-Idast uusi tarneid lisandunud. See tähendab, et kütusepuuduse tegelikud mõjud alles jõuavad Euroopasse.

Eeltoodut arvestades ei ole energiakriisi tegelik seis ega mõju veel kütusehindades täielikult kajastunud. Füüsiline turg ütleb seda juba valju häälega. IEA ütleb diplomaatilisemalt sedasama, kuid sisult ühtemoodi.

Kui kriis kestab, siis ei ole loogiline oodata, et füüsiline turg rahuneb iseenesest ning füüsilise turu hinnad langevad ekraanilt vastu vaatavate futuurhindade tasemele. Palju tõenäolisem on, et futuurhinnad liiguvad ülespoole või hakkavad kõrged hinnad ise nõudlust ja majanduskasvu maha murdma.

Seega ei ole tegelik kriis mitte 100-dollarine Brent ekraanil, vaid 150-dollarine füüsiline barrel sadamas. Ja kui IEA ütleb, et ka strateegiliste varude kasutamine ainult vähendab valu, siis tähendab see, et turul seisab alles ees väga valus kohanemine.