Viimased paar nädalat on meid ehmatanud üha kerkivate kütusehindadega tanklates. Kütuse postihinnast umbes poole moodustab nafta hind maailmaturul, teise poole aga riiklikud maksud ning ettevõtete kulud ja kasumid.

Oletame, et bensiiniliiter maksab 1,8 eurot. Sellest 65 senti on toornafta ostmine maailmaturult ja töötlemine bensiiniks. 59 senti on kütuseaktsiis ja 30–35 senti käibemaks. 10 senti on tanklatesse vedu ja logistika ning 10–15 senti tanklaketi kasum ja tegevuskulud. Peamiselt muutub siin ainult üks osa ehk toornafta hind.

Ekspertide sõnul hinnatõusul lähiajal lõppu ei paista. Põhjus on loomulikult selles, mis toimub Araabia poolsaart Iraanist eraldavas Hormuzi väinas, kus vähemalt 16 alust on õhulöökidega pihta saanud, lisaks on sadu laevu ankrusse jäänud, kartes Iraani rünnakuid laevateedele. Konfliktis Iraani ja USA-Iisraeli vahel ei ole ükski naftatanker püha. 

"Naftamüüjad ise näevad, et nafta Hormuzi väinast edasi ei liigu. Naftavajadus maailmas on aga endiselt stabiilne. Kuna naftat peale ei tule, siis paratamatult väheneb see hulk kütust, mis maailmas parasjagu pakkuda on, ja siis tekibki see efekt, et müüjal on lihtne hinda kõrgemaks panna," rääkis LHV makroanalüütik Triinu Tapver.

Ehk siis kehtib tavapärane turumajanduse loogika - kui ostjaid on sama palju, aga kaupa jääb vähemaks, on ostjad valmis maksma kõrgemat hinda, et oma kaup kätte saada ja see annab müüjale võimaluse hind üles lükata.

Nafta hinna kujundavad kolm komponenti

Äripäeva investeerimisvaldkonna juht Juhan Lang ütles, et nafta hind on tõusutrendis olnud tegelikult juba selle aasta algusest. Suurem tõus hakkas veeburari lõpus ning järsk hüpe üles tuli nädala algul. Miks ei hakanud nafta hind tõusma kohe, kui Iraani tabasid esimesed Iisraeli ja USA löögid?

"Turgudel oli mingis mõttes veel lootus, et Hormuzi väinas naftatarned sellises mahus ei katke. Iraan ei olnud nii selgelt ähvardanud väina kinni panna. Möödunud nädalavahetusel kogu see konflikt lihtsalt piisavalt palju eskaleerus, mis tähendaski seda, et esmaspäeva (9. märtsi – toim) hommikul me nägime juba sellist suurt hinnahüpet," selgitas Lang.

Vahepeal reageeris turg langusega, selle põhjuseks nimetas ta rahvusvahelise energiaagentuuri (IEA) otsust lasta turule enneolematu kogus naftavarusid, kokku 400 miljonit barrelit. Seejärel toimus taas põrge üles, sest Langi hinnangul said turud aru, et need varud leevendavad olukorda üksnes ajutiselt, umbes 20 päevaks.

Samas on praegu nafta endiselt odavam, kui 2022. aasta Ukrainas alanud sõjast põhjustatud kriisi ajal, rääkimata 2008. aasta majanduskriisist.

Nafta maailmaturu hinna oluline osa on nõudluse-pakkumise vahekord naftamüüjate ja -ostjate vahel, ent see pole ainus, mis hinda kujundab. Langi sõnul on teine tähtis tegur geopoliitilised mõjud ja piirangud, näiteks tarnete peatumine, mis on just praeguse hinnašoki põhjus.

"Kolmas on tuletistehingud. See tähendab, et investorid, börsikauplejad vaatavad tulevikku ja mõtlevad, mis on see risk, mis naftaturgu pikas vaates võib tabada," kõneles Lang.

Spekuleerimisest ekspertide hinnangul praegu pigem rääkida ei saa. Küllalt on aga näiteid turgudel valitsevast närvilisusest.

"Nädala alguses oli selline väga huvitav nüanss, et USA energiaminister postitas sotsiaalmeediaplatvormile sellise foto, et nüüd USA sõjalaevad on eskortinud ühe naftatankeri Hormuzist välja ja siis kohe turud reageerisid. Näevad pilti - hind langes. Aga hiljem selgus, et see oli tegelikult vale foto, seda asja ei juhtunudki ja siis kohe nafta hind läks üles tagasi," viitas Triinu Tapver turgude ülitundlikkusele.

Tarbija saaks kütuse hinda rohkem mõjutada

Kütusemüüjad on varunud bensiini ja diislit oluliselt odavama hinnaga, kui on praegu maailmaturul. Seetõttu tekib küsimus, miks on vaja tanklates hinda tõsta kohe, kui nafta hind maailmaturul kerkib?

"Kütuseäri üldiselt on üles ehitatud nii, et müüakse ikkagi selle hinnaga, millega nad ise tänasel hetkel turult seda naftat osta saaksid," selgitas Tapver. "Seda nimetatakse raketi ja sule efektiks, ehk siis kui maailmaturul lähevad naftahinnad kõrgeks, siis ka tanklates läheb see hind raketina kõrgemaks. Aga kui nüüd maailmaturul hinnad kõiguvad ja kukuvad natuke allapoole, siis kütusemüüjad üritavad hoida hinda võimalikult kõrgena võimalikult kaua. See on siis nii-öelda sulgkerge allakukkumine, mis käib väga aeglaselt."

Ka Lang märkis, et kütusemüüjad tegelevad kasumiteenimisega samamoodi nagu teised ettevõtted, kelle jaoks loevad konkurents ja tarbijakäitumine.

"Tanklad ei ole mittetulundusühingud, kütusehinnal ei ole selliseid regulatsioone nagu vee- või soojahinnal, mida konkurentsiamet kontrollib. Kui postide peal tõstetakse hind kõrgemaks ja maailmaturu naftahind langeb, siis ei pruugi kütusemüüjal olla motivatsiooni see hind alla tuua. Sest et kui konkurendid seda ei tee, siis miks peaksin mina oma kasumimarginaale sellepärast ohverdama," rääkis Lang.

Tema sõnul võiksid tarbijad kütuseturgu palju rohkem mõjutada, ent üldiselt ei kipu me jalgadega hääletama.

"Oletame nüüd, et bensiinihind tõuseb 2 eurole, teeb väga järsu ja kiire hüppe, mis ei ole välistatud. Ja siis naftahind kukub järsult, kuid posti peal tuleb hind alla näiteks 1,9 peale. Tarbija tunneb siis leevendust ja ta ei lähe vaatama teistesse tanklatesse, et kas sealt äkki saab oluliselt soodsamalt. Ta tunneb juba, et hea, et niigi läks," lausus Juhan Lang.

Lisaks tuleb silmas pidada, et kui kütusemüüja on praegu kasutusel oleva kütuse ostnud soodsamalt kui maailmaturu hind, siis edasi tuleb osta jälle kallimalt.

"Nad mõtlevad taastamisväärtuses, järgmise partii sa pead ostma kallima hinna eest ja selleks on sul vaja rohkem raha. Puhtalt rahavoopõhiselt on see argument arusaadav. See toob meid tagasi selle rakettide ja sulgede efekti juurde, et vastupidine tavaliselt aset ei leia, püütakse ikkagi oma riske minimeerida ja kasumit maksimeerida," selgitas Lang.

Sõja lõpp hinda kohe alla ei too

Käegakatsutavat lahendust kütusehinna tõusu peatamiseks või ümber pööramiseks ei ole. Riigil on mõned hoovad, näiteks aktsiisimäärad või käibemaks, aga nagu eespoolt näha oli, moodustavad need väikese osa kütuse hinnast. Isegi kui sõda hommepäev lõppeks, ei tuleks hinnad kohe alla, rääkis Äripäeva investeerimisvaldkonna juht.

"Kui see päeva pealt juhtuks, mis on äärmiselt ebatõenäoline, siis see, et kogu tarne ja hinnad stabiliseeruks, võtab ikkagi oma aja. Kahju on mingil määral juba tehtud. Tõenäolisem on see, et püütakse või suudetakse leida mingi viis, et vähemalt naftatarned ei kahane või suudetakse need taastada ja konflikt jääb kestma," lisas Lang.

See lootus ei ole asjatu, sest Lähis-Itta on juba varem rajatud taristu just sellisteks puhkudeks, nagu sõjaline konflikt, rääkis Reutersile analüütikaettevõtte Kpler naftaanalüütik Naveen Das.

"Esiteks on Saudi-Araabia ida-lääne torujuhe Pärsia lahest Punase mere äärde. Sellel juhtmel on veel umbes viie miljoni barreli suurune lisavõimsus, mida saaks vajadusel kasutada. Sarnane torujuhe on ka Araabia Ühendemiraatides, selle lisavõimsus on umbes kaks miljonit barrelit. Seega teoorias on võimalik ümber suunata umbes 45 protsenti naftavoogudest," kõneles Das.

Saksamaa varahaldusfirma Plutos aga hoiatab, et meil tuleb nüüd mõneks ajaks harjuda kõrgemate energiahindadega.

"Isegi kui USA peaks Iraanist tagasi tõmbama, ei tähenda see veel sugugi, et naftavarud hakkavad taas liikuma. Maailma suuremad terminalid asuvad just seal ja neile pääseb ligi ainult läbi Hormuzi väina. Kui sinna nüüd veel miine paigaldatakse, peame endale teadvustama, et tulevikus ei pruugi sealt enam üldse nafta läbi voolata," ütles Plutose kapitaliturgude strateegia juht Ascan Iredi.