Naftakriis Lähis-Idas kestab ja vahepeal tekkis optimistidel juba lootus, et koos vaherahuga läheb Hormuzi väin jälle lahti ning gaas ning nafta hakkavad jõgedena voolama ja kõik laheneb nagu võluväel.

Nüüdseks võiks selge olla, et võluväel ei lahene midagi ja tegelikult me ei tea, millal see tankerite armaada, mis ühte suurimasse meretupikusse on kogunenud, jälle liikuma hakkab. Reaalsus on see, et praegustes füüsilistes tehingutes maksab nafta 150 dollarit barrelilt ja kogu hinnatõus ei ole veel meie tanklatesse jõudnud.

Kuidas see mõjutab maailmamajandust, Euroopat ja Eestit ning kas me saame midagi teha nende mõjude leevendamiseks?

Ajalugu ei pruugi korduda

Kui me vaatame tagasi 1970. aastate naftakriisidele, mis said tegelikult alguse samast piirkonnast, siis 1973. aasta naftakriisi tulemusena Euroopa inflatsioon kolmekordistus. Nüüdsetest näitajatest lähtudes võiks see inflatsiooni sellel aastal viia Euroopas kuuele protsendile.

Kas ajalugu kordub täies mahus, see on ebaselge, ja seda ei pruugi juhtuda. Samal ajal tuleb tõdeda, et eesmärgiks seatud kaheprotsendiline hinnatõus jääb Euroopas väga suure tõenäosusega unistuseks. Miks?

Kõige suurem probleem Euroopas on see, et me impordime energiat, mitte ei ekspordi, nagu näiteks USA. Seega ei saa me maailmaturu hindasid mõjutada, me ei ole hinnakujundajad, vaid hinnavõtjad, mis tähendab, et me peame maksma seda, mida maailmaturul meie käest küsitakse.

Kõige esimese efektina on meile juba kohale jõudnud kütuse hinnatõus. Kütusehinna tõus kandub kiirelt transpordisektorisse ning kõik kaubad ja teenused, milles transport mängib mingit rolli, kirjutavad selle kuludesse. See omakorda tähendab, et tarbija peab lõpuks kaupa ostes kõik selle kinni maksma.

Kunstlikult tekkinud defitsiit tähendab seda, et lisaks hinnatõusule tekib ka füüsiline puudujääk, ehk kütust lihtsalt ei ole. Mitmed lennufirmad on teatanud, et vähendavad lähenevatel kuudel lendude arvu, kuna kõikide lennukite õhus hoidmiseks ei jätku kütust. Defitsiit tõstab omakorda hinda.

Naftaga koos on löögi alla maagaasi tootmine ning vedelgaasi (LNG) transport. Euroopa sõltub elektritootmisel 20 protsendi ulatuses maagaasist. Katari gaasiväljad said Iraani raketirünnakute tõttu kõvasti pihta ning gaasitootmise viimine endisele tasemele võtab seega aega ja mitte vähe.

Lisaks seisab suurtes kogustes LNG-d kinni Hormuzi ummikus. Katar toodab 20 protsenti maailma vedelgaasist ja hinnanguliselt on 20 protsenti selle tootmisest tänu raketirünnakutele rivist väljas. Vedelgaasi tootmise ja transportimise taristu on keeruline ja sellel taastamine võtab kaks–kolm aastat.

Saamaks aru, mida need suhtarvud näitavad, siis miinus 20 protsenti tähendab umbes 16 miljonit tonni vedelgaasi. Euroopa Liidu aastasest tarbimisest moodustab see sõltuvalt aastast umbes 14 protsenti. Sellise koguse kadumine tekitab turul hinnašoki. Euroopas on gaasihinnad juba tulevikutehingutes kasvanud pea 80 protsenti. Aasia on juba pihta saanud, gaasitarned Hiina on vähenenud 40 protsenti. Aasia sõltubki Lähis Ida naftast ja gaasist palju rohkem kui Euroopa.

Midagi lühiajalist ja kiiresti mööduvat niisiis ei ole, nafta- ja gaasihindade tõusu mõju Euroopas on juba kohale jõudmas, meile jõuab see eelkõige läbi kallinenud importteenuste ning importkaupade. Otsene mõju jõuab kohale sügisel, kui algab ka kütteperiood. Eestis on hinnanguliselt kümme protsenti elektrist maagaasist toodetud ja umbes 15 protsenti küttest sõltub gaasist. Lohutuseks niipalju, et naabritel lätlastel on gaasisõltuvus oluliselt suurem, elektri puhul umbes 30 ning kütte puhul ligi 40 protsenti.

Majanduslikud ja psühholoogilised tegurid

Nagu traditsioonilistes turundus- ja telemängudes öeldakse: see ei ole veel kõik. Lisaks energiale ja transpordile jõuab naftakriisi mõju meie majandusse läbi toiduainete kallinemise.

Toiduained muutuvad kallimaks, sest me veame valmistoitu ja toidu toorainet mujalt sisse. Transport on läinud kallimaks, aga veelgi rohkem mõjutab nii kodumaist kui ka välismaist toiduainete tööstust väetiste kallinemine. Põllumajanduse toodang muutub kallimaks, sest ilma väetisteta enam midagi ei toodeta. Olulisi väetisi tehakse maagaasist, mida on nüüd vähem ja mis on nüüd kallim kui varem.

Need on mõjud mis tulenevad otseselt meie impordisõltuvusest, ehk me peame eespool nimetatud kaupu sisse ostma.

On ka muud majanduslikud ja psühholoogilised tegurid. Kõigepealt kogu see meediakära, mis räägib Lähis-Ida kriisist, räägib ka majanduslikest mõjudest. Inimestel tekivad inflatsiooniootused (eeldatakse, et hinnad nagunii kasvavad), aga teisalt muutuvad tarbijate ootused negatiivsemaks. Muutumist on juba märtsikuu andmetes näha.

Me võime arvamusartiklites pea peal seista ja rääkida, kui tore kõik on, aga kui inimene vaatab tanklas kütuse hinda, siis vahet ei ole, mida ajalehed kirjutavad. Kasvanud inflatsiooniootused teevad igasuguse hindade tõstmise kergemaks argumendiga "kõik on ju kallimaks läinud". Mis ei ole iseenesest ka vale. Seega tõstavad hinda ka need, kellel seda otsekohe pole veel vaja teha.

Rahandusministeeriumi prognoosijad toovad välja, et tänu maksuküüru kaotamisele on meie inimeste reaalne ostuvõime kasvanud kümme protsenti, see tähendab, et ka hinnad hakkavad kasvama, kui nõudlust on.

Kasvanud hinnad omakorda panevad töötajad kõrgemat palka küsima ja kui see ei juhtu kohe, siis juhtub see järgmisel aasta alguses ehk inflatsiooni impulss kandub edasi ka järgmisse aastasse. Palgarallis näitab eeskuju avalik sektor, kus tööjõukulud kasvavad sellel aastal üle üheksa protsendi. Erasektor on sunnitud palgaralliga kaasa minema.

Pikemas vaates mõjutab naftahinna tõus ka keskpanga rahapoliitikat. Euroopa Keskpank tõstis euroala hinnatõusu prognoosi selleks aastaks 2,8-le protsendile varasema 1,9 protsendi asemel. See prognoosi ülespoole korrigeerimine ei jää suure tõenäosusega viimaseks. Kui hinnad kasvavad kiiremini kui soovitud kaks protsenti, siis hakkab Euroopa Keskpank intresse tõstma.

Praegu ei arutata enam selle üle, kas keskpanga intressid hakkavad kasvama, vaid pigem selle üle, et millal nad hakkavad kasvama. Suure tõenäosusega näeme järgmist intressitõusu juba selle kuu lõpus, kui 30 aprillil on järjekordne Euroopa Keskpanga nõukogu koosolek Frankfurdis. Edasi on natuke usu küsimus, kas tõstetakse veel kaks korda ja kuue kuu euribor jõuab aasta lõpuks 2,85 protsendini või tõstetakse rohkem ja näeme aasta lõpus euribori 3,1 protsendi peal.

Kõrgemad intressid hakkavad pidurdama ehitustegevust, kinnisvara arendust. Laenumaksed kasvavad, järelikult väheneb tarbimine. Kokkuvõttes hakkab majandus kokku tõmbuma.

Kas valitsus saab midagi teha? Kindlasti saab. Valitsus ei saa mõjutada intresse, sest neid otsuseid tehakse Frankfurdis. Hinnatõusu saab leevendada.

Kui rahandusminister Jürgen Ligi ütleb, et me leevendame hinnatõusu madalama tuluga inimestel maksuküüru kaotamisega, siis see ei vasta tõele, sest maksuküüru kaotamisest võitsid jõukamad, mitte vaesemad. Sisuliselt kompenseerime me hinnatõusu jõukamatele, mitte vaesematele.

Madalama sissetulekuga inimestel moodustab toidukorv oluliselt suurema osa nende tarbimisest ja toidukaupade hinna hinnatõus lööb neid kõige valusamalt. Ümberkaudsed riigid alandavad nii toiduainete käibemaksu kui ka kütuseaktsiise, et inimestel oleks lihtsam. Meie seisame nagu vankumatu tinasõdur turumajanduse põhitõdede kaitsel.

Rahandusministri esinemistest ja kirjutistest kumab läbi mõte, et me ei tohi turu toimimisel vahele segada, turg reguleerib ennast ise. Väga huvitav, kui me räägime tuuleparkidest, siis siin on väga okei maksta tootjatele kompensatsiooni, kui hind liiga madalale kukub. Vaatasin oma elektriarveid. Märtsi elektriarvest moodustab tarbitava elektri hind 40 protsenti, ülejäänud 60 protsenti olid maksud. Miks me siin vabast turust ei räägi? Kuidagi valikuline on meil see turumajandus.

Kas valitsus on huvitatud inflatsiooni pidurdamisest? Paradoksaalsel kombel ei ole. Kui inflatsioon on kõrge – isiklikult arvan, et Eesti Panga kriisistsenaariumi kuus protsenti on veel realistlik –, siis tulevad ka igasugused maksulaekumised suuremad ja sellega vähendame eelarve defitsiiti. Kulud kasvavad ka, aga varasem praktika on näidanud, et maksutulud kasvavad kiiremini. Üks mure valitsusel kohe vähem.

Kui me isegi näeme Hormuzi väina tupiku lõppemist lähinädalatel või kuudel, siis miks me arvame, et naftatootjad ja eksportijad (nende hulgas ka USA) on kohe valmis nafta defitsiiti vähendama ja hinda alla laskma. See on ju nende jaoks puhas rõõm, kui nafta hind veel näiteks aasta oleks 110–120 dollari juures. Raha lihtsalt voolaks nende kaukasse. Kõike saab ju lõpuks Iraani sõja kaela ajada.

Ainus argument, miks USA on huvitatud naftahinna langusest, on kasvavad kodumaised kütusehinnad ning selle taamal terendavad kongressi vahevalimised. Ameerika inimesed ei rõõmusta, kui kütus kallimaks läheb. Teisalt pelgan, et hambapastat, mis seoses Lähis-Ida kriisiga on tuubist välja pigistatud, sinna tagasi enam ei topi.

Kokkuvõttes on neid põhjusi, miks kiiret nafta defitsiidi lõppemist pole lähiaegadel oodata, päris mitu. Hakkame parem harjuma kõrgemate hindadega meie tanklapostidel ja mitte ainult seal.