Pessimistid väidavad, et Eesti majandus on sattunud taasiseseisvumisaja pikimasse stagnatsiooni, aga optimistid loodavad, et raskemad ajad on seljataga. Vaatamata sellele, et Lähis-Ida konfliktist tingituna on majanduskasvu ootusi kärbitud, peetakse Eesti majanduse üldist tervist praegu siiski heaks ja tugevamaks kui aasta-kaks tagasi. Ometi on see vaade petlikult rahulik, sest surve riigieelarvele ja vajadus uute tuluallikate järele ei ole kuhugi kadunud.

Üleilmne maksudebatt on mitmekesine ning üha enam viidatakse varamaksude vajalikkusele. Seda mitte üksnes majandusliku paratamatuse tõttu, vaid muuhulgas ka varandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks.

Ka Eesti maksusüsteem soosib enam neid, kellel on rohkem vara ehk jõukamaid inimesi. See omakorda on tekitanud olukorra, kus jõukam osa ühiskonnast tasub oma varade mahuga võrreldes proportsionaalselt vähem makse kui ülejäänud elanikkond.

Seni peamiselt tööjõu- ja tarbimismaksudele tuginenud mudel on end ammendamas. Rahvastiku vananemine, kasvavad sotsiaalkulud ja geopoliitilised arengud sunnivad meid uusi lahendusi otsima. Seda rõhutab ka OECD 2026. aasta märtsi vaheraport ("Testing Resilience"), mis soovitab ebakindlas majanduskeskkonnas leida tõhusaid ja struktuurselt kestlikke tuluallikaid, et tulla toime pikaajaliste kulutustega.

Astmeline tulumaks ei lahenda probleemi

Viimaste aastate maksumuudatused on kõige valusamalt tabanud just madalama sissetulekuga leibkondi, kes on sotsiaalmajanduslikult niigi haavatavas seisus. Varem või hiljem vajame maksusüsteemi ümberstruktureerimist, mis nihutaks fookuse töölt ja tarbimiselt muudele allikatele, pärssimata seejuures majandusaktiivsust ja süvendamata varalist ebavõrdsust.

Praegused üsna tagasihoidlikud sõnavõtud maksureformi teemal kipuvad takerduma astmelise tulumaksu ideoloogiasse. Kuigi astmeline tulumaks on kaalukas argument madalama sissetulekuga inimeste säästmiseks, ei lahenda see kuidagi süvenevat varalist ebavõrdsust ega stimuleeri majandusaktiivsust.

Astmelise tulumaksuga me maksustame kõrgemat tööpanust ja sissetuleku kasvu, jättes samal ajal tähelepanuta juba kogutud ja passiivselt seisva rikkuse. Ehk teisisõnu karistame ametialast pingutust ja loome klaaslae ambitsioonikatele spetsialistidele, kuid passiivset vara ei maksusta. OECD värske analüüs hoiatab riike maksusammude eest, mis suurendavad ebakindlust ja pärsivad eratarbimist.

Ebavõrdsus tekib varast, mitte palgast

Võtame näiteks arsti, kes teenib 5015 eurot kuus. Sellelt summalt peetakse väljamaksmise hetkel kinni tulumaks ning tööandja tasub sotsiaalmaksu. Arst on "edukas", kuid tal ei pruugi olla akumuleeritud vara.

Veelgi enam, Eesti leibkondade varalise ebavõrdsuse uuring osutab nn emaduse lõksule, kus laste sünnijärgne sissetuleku langus pärsib just naisspetsialistide võimet vara koguda (Meriküll & Rõõm, 2025). Seevastu varaliselt jõukamad saavad hõlpsalt näidata väikest tulu või siis korraldada oma vara nii, et see ei tekita igapäevast maksustatavat tulu. Kuni vara ei realiseerita, maksukohustust ei teki.

Seda paradoksi on rõhutanud ka majandusteadlane Gabriel Zucman, märkides, et tänane süsteem koormab ebaproportsionaalselt neid, kes alles püüavad oma tööga sääste koguda ja jõukust luua, samal ajal kui olemasolevat vara ei maksustata.

Eesti kontekstis on see eriti terav. Süveneva varalise ebavõrdsuse peamiseks põhjuseks on ettevõtlusvara omamine (Meriküll & Rõõm, 2023). Lisaks näitab Meriküll ja Rõõmu (2025) analüüs, et meie tegelik varaline ebavõrdsus on koguni 10–12 protsenti kõrgem, kui seni arvatud.

Kas maksustame tööd või rikkust?

Võrreldes teiste euroala riikidega on Eesti maksusüsteem regressiivsem ja ebavõrdsust võimendav. Oleme seni tuginenud peamiselt tööjõu- ja tarbimismaksudele, aga rahvastiku vananemine, kasvavad sotsiaalkulud ja geopoliitilised arengud sunnivad meid uusi lahendusi otsima.

Tõenäoliselt ei taha keegi meist uusi makse, kuid riigi rahavajadus lähiaastatel üksnes süveneb. Me oleme juba Euroopa Liidu kõrgeimate käibemaksu standardmäära maksjate seas ja kanname keskmisest kõrgemat tööjõumaksukoormust.

Meil on kombeks tuua esimese vastuargumendina, et iga uus maks peletab investeeringud eemale ja lähenevate riigikogu valimiste eel, viib valijate hääled. Kui me aga otsime uusi tuluallikaid, siis üksikisiku tasandil on astmeline tulumaks pingutust karistav ja selle mõju varalise ebavõrdsuse vähendamisele ebaoluline.

Varamaksud seevastu on oma olemuselt proportsionaalsed või progresseeruvad rikkuse suhtes ning tabavad peamiselt jõukamaid inimesi, aidates ebavõrdsust vähendada. Lisaks on varaga seotud makse ka märksa keerulisem manipuleerida kui sissetulekutelt võetavaid makse. Seejuures on hästi disainitud varamaksud on üks kõige vähem majanduskasvu pärssivaid maksuliike.

Geopoliitiline ebakindlus, energiadefitsiit ja majanduslik surve ei ole kuhugi kadumas, meie majanduse vastupidavus nõuab tarku ja julgeid valikuid. Valik on meie, kas jätkame vana, ammendunud mudeliga ja suuname teraviku tööjõu ja tarbimise maksustamisele, või leiame uusi, kestlikke tuluallikaid.