Hiljuti teatas Isamaa juht Urmas Reinsalu, et erakonna eesmärk on automaks täielikult tühistada. Samal ajal kõlas sotsiaaldemokraatide esimehe Lauri Läänemetsa lubadus maksu muuta. Need sõnumid võivad poliitilises debatis tunduda atraktiivsed, kuid turu jaoks tähendab see ennekõike seda, et tarbijad lükkavad ostuotsuseid edasi.

Möödunud suve lõpus, kui automaksu võimaliku tühistamise üle avalik arutelu hoo sisse sai, reageeris turg kohe. Tellimusi tühistati, ostuotsuseid külmutati ja tarbijad jäid ootama, kas maks jääb kehtima või mitte. Ebakindlus kandus hetkega müüginumbritesse.

Täpselt sama muster ähvardab korduda ka nüüd. Piisab sellest, kui poliitikud jätavad mulje, et pärast valimisi võidakse automaks tühistada või ümber teha, ning turg lülitub taas ooterežiimile. Seetõttu ei tohiks valimiste eel sellist arutelu üldse avada. Poliitikute eesmärk peaks olema elanike ja heaolu ning kindlustunnet suurendada, mitte vähendada.

Hoop, millest turg ei pruugi taastuda

2025. aasta oli Eesti automüügituru jaoks erakordselt raske. Uute autode müük kukkus võrreldes eelnenud aastaga ligi 50 protsenti. Ettevõtted kärpisid kulusid, kohandasid oma tegevust ja pidasid vastu lootuses, et 2026. aastal hakkab turg tasapisi taastuma.

Prognooside kohaselt oodati ligikaudu 30-protsendilist kasvu, kuid see eeldas, et maksukeskkond püsib stabiilsena ja tarbijate kindlustunne paraneb. Esimesed kuud seda ka näitasid, kuid praegu ei ole täitunud enam kumbki eeldus. 

Ühelt poolt süvendavad poliitikute väljaütlemised lootust, et äkki õnnestub autoost veel edasi lükata ja maksust pääseda. Teisalt survestavad tarbijaid niigi kõrged kulud, näiteks euribori tõus, üldine hinnatõus ja kõikuvad kütusehinnad. Sellises olukorras on vastutustundetu paisata turule veel üks doos ebakindlust.

Kui tarbijate ebakindlus süveneb, jääb automüügiturg vinduma ka tänavu. See tähendab mõne ettevõtte jaoks juba küsimust, kas üldse jätkata. Kuid mõju ei piirdu ainult automüüjatega. Kui inimesed lükkavad autovahetust edasi, vananeb Eesti autopark veelgi. Vanem autopark tähendab aga suuremat kütusekulu, kõrgemaid heitmeid ja kehvemat liiklusohutust.

Automaks peaks jääma

Lahendus ei ole automaksu täielik tühistamine. Automaks peaks jääma, sellest ei tohi teha valimiseelset kauplemisobjekti. Maksupoliitika peab andma turule kindlust, mitte saatma iga paari kuu tagant signaali, et tehtud otsused võidakse peagi ümber pöörata.

Alles seejärel saab sisuliselt arutada, milline automaksu osa täidab eesmärki ja milline kahjustab turgu. Praeguse mudeli suurim probleem peitub registreerimistasus, mis moonutab turgu, pärsib autode vahetamist ja teeb uuema sõiduki soetamise tarbijale kallimaks. Eriti valusalt mõjutab see kasutatud autode turgu, kus tekib sisuliselt topeltmaksustamine, sest maksu tuleb tasuda esmalt vana auto müümisel ja seejärel uue ostmisel.

Mõistlikum lahendus oleks jätta alles aastamaks ja kaotada registreerimistasu. Nii kujuneks automaksust selge ja arusaadav varamaks. Kui inimene omab autot, maksab ta selle eest iga-aastast tasu. See oleks tarbijale läbipaistvam, riigile stabiilsem ja turgu vähem kahjustav lahendus. Sellega oleks tarbijal ka lihtsam harjuda. Samuti aitaks see elavdada majandust, sest tehinguid tehtaks rohkem ja tarbijatele jääks rohkem raha kätte.

Samal ajal tuleb üle vaadata ka aastamaksu loogika, et see oleks kooskõlas maksu algsete eesmärkidega. Kui eesmärk on vähendada heitmeid ja suunata inimesi väiksema jalajäljega sõidukite poole, siis peab maks seda ka tegelikult toetama.

Ka geopoliitilised kriisid süvendavad ebakindlust

Lisaks maksupoliitilisele segadusele ei saa mööda vaadata ka laiemast taustast, mis automüügiturgu mõjutab. Kütusehinna kõikumine ja sõltuvus toornafta maailmaturust mõjutavad otseselt Eesti perede toimetulekut. Viimased viis aastat on selgelt näidanud, kuidas iga geopoliitiline kriis jõuab üsna kiiresti ka tanklapostide hinnasiltidele ning sealt edasi tarbija rahakotti.

Seepärast peaks riik otsima viise, kuidas soodustada väiksema kütusekuluga ja väiksema heitega sõidukite kasutuselevõttu ning vähendada sõltuvust toornafta hinnast ja kättesaadavusest. Kui mõnes riigis juba arutatakse selle üle, kas ja kuidas piirata kütusemüüki, siis peaks ka Eesti arutama, kuidas vähendada oma sõltuvust naftast. On ju selge, et esimese löögi saavad võimalike piirangute korral just tavatarbijad.

Üks võimalus seda sõltuvust vähendada oleks taastada elektriautode ostutoetused, et kiirendada autopargi uuenemist ja üleminekut elektrisõidukitele. Sellest võidaksid tarbijad, majandus ja keskkond.

Automaksu üle võib ja peabki pidama sisulist arutelu, kuid mitte valimiste eel viisil, mis halvab terve turu. Poliitikud ei tohiks sellist debatti avada kergekäeliselt ega kasutada seda valimisloosungina. Maksupoliitika peab looma kindlust, mitte sundima tarbijaid ja ettevõtteid ellujäämisrežiimile.