Eelmisel nädalal oli siis kaks majandusprognoosi. Kas sissejuhatuseks tuleb inimestele välja öelda, et olukord on keeruline ja see lootus, et elu läheb kohe paremaks, ei täitu?

See on juba täitunud, et elu läheb paremaks. Esimesed kuud on olnud väga head. Maksukergendus on olnud väga järsk, nii et netopalgad kasvavad prognoosi järgi kümme protsenti. On ka väiksemad paranemised, nagu miinimumpalga tõus ja toimetulekupiiri tõstmine, nii et tegelikult peaksid reaalsissetulekud paranema.

Aga see, mille kohta küsimus tegelikult käis, polnud mitte valitsuse töösaavutused, vaid maailmas toimuv. See on muidugi murettekitav, sest prognoosid on selles mõttes ähmased. Ikkagi Trump ja Putin loovad seda ebaheaolu maailmas. Riskid seisnevad tarnete katkestamises ja üldises ebakindluses ning ma peaksin neid julgeolekuprobleeme hoopis tõsisemaks kui hinnaprobleemi.

Jõuame tegelikult mõlema juurde, aga ma tahtsin juhtida tähelepanu, et ka rahandusministeeriumi enda negatiivne prognoos ütleb 0,8 protsenti. See oleks ikka väga hapu lugu.

Ta oli ikkagi plussis. Väga hapu ikkagi ei ole.

Teatud stsenaariumid võimaldavad ka miinust.

Inimesed, kes on päriselu natuke aega näinud, teavad, kui meil lühikese ajaga kukkus SKP 40 protsenti – ja see kukkus ka masu ajal järsult, aastaga oli see 14 protsendi kandis, inflatsioon oli üle 1000 protsendi siis, kui mina lapsi kasvatasin – , siis mina ütlen küll, et kui see majanduskasv praegustes rahvusvahelistes oludes realiseerub, siis ei maksa üle põdeda. Rohkem tasub mõelda sellele, kuidas rahu ja kindlustunne tagasi tuleks, aga mitte, et me oleme nüüd 0,8-protsendise majanduskasvu juures suures hädas.

Teie oponendid lugesid mõlemat majandusprognoosi ilmselt üsna põhjalikult ja tegid sealt oma järelduse, et riigi rahandus on lastud lappamaning Jürgen Ligi on selles suures osas süüdi ja Reinsalu nõuab teie tagasiastumist. Mis te Urmasele vastate?

Pole isegi kuulnud, mida Reinsalu ütleb. Aga maksumaksja peaks olema väga mures, kui Reinsalu hakkaks rahandust juhtima, sest mina suudan põhjendada, miks asjad on mõistlikud. Tema suudab ainult näidata, kuidas teha populaarseid sõnu.

Meie rahandust dikteerivad endiselt Ukraina sõda ja sellega seotud julgeolekuprobleemid ning järsult kasvanud kaitsekulud. Sõja alguses olid need 2,1 protsenti SKP-st ja nüüd on 5,4 protsenti. Need 3,3 protsenti SKP-st ongi peaaegu see lisadefitsiit. Pluss on meil veel sisejulgeoleku probleemid, nii et kärbetega seda lihtsalt ära ei kata. Rahandus lasti lappama ikkagi 2016. aasta lõpus.

Aga te unustate praegu ühe pea poole miljardilise kulu ära. Te lubasite ja ka tegite inimestele asja, mille jaoks teil tegelikult raha ei olnud – maksuküüru kaotamise?

Jah, aga me tegime väga ettenägeliku otsuse. Kui praegu räägivad kõik hindade korrigeerimisest, siis intelligentne vastus üleüldisele elukalliduse tõusule on ikkagi maksuvabastus. See ei keskendu konkreetsele kaubale. Selle maksuvabastusega ei lähe inimesed ostma korraga kütust ega kerima kütuse hinda alla, vaid see hajub kogu tarbimiskorvile.

Hinnakontrolli lubaduste ja üldse poliitikute puhul on üks suur õnnetus see, et köetakse üles nõudlust konkreetse kauba suhtes, selle asemel, et toetada väikseid tulusid. Me oleme sel aastal teinud väga head otsused – palju targemad, kui on poliitikute instinktid enamikus riikides.

Poliitikute süüdistusi on lihtne pareerida. Eesti Pank ütleb, et võlakasvu jätkumine teeb neile muret ja nad ei näe plaani, kuidas sellest välja tulla.

Absoluutselt, mulle teeb ka muret. Ma arvan, et see sööb mind isiklikult, sest minu standard on olnud struktuurse ülejäägiga eelarved. Praegu olen oludes, kus esiteks on rahandus käest lastud, sinna otsa on tulnud kriisid ja kaitsekulud ning valitseb täielik ükskõiksus. Demokraatia oludes ütlevad poliitikud otse – mida varem nii otse ei öeldud –, et see eelarve ei huvita kedagi.

Ükskõik kelle poolt?

Kogu poliitilises spektris.

Ka teie erakonnakaaslased?

Minu erakonnakaaslaste seas kindlasti kõige vähem ja valitsuse erakondades. See on ka osaliselt vastutuse jaotuses, kuid üldine hinnang on jah selline. Minusuguste jutt ei ole enam otsuste allikas, vaid tullakse järgmise asjaga. Tegelikult on kulude kasvu vastu seismine igapäevane probleem.

Kuulge, aga me läheneme viieprotsendilisele miinusele SKP-st ja rahandusminister ütleb, et ei jaksa, ei kuulata. Mis siis saab?

Kuulatakse ikka. Selles mõttes, et Euroopa liitlased lõdvendasid eelarvereegleid teadlikult, et kõik saaksid kaitsekulusid tõsta ja reageerida muutunud maailmale. Aga sealt väljatulemine on vältimatu ja see on meil tegelikult riigi eelarvestrateegiates juba kirjas. Kõik sõltub muidugi poliitilisest olukorrast, sest me ei saa anda lubadusi tulevaste valitsuste eest, kui palju nad pingutavad. Aga nii palju kui minust sõltub, siis eelarve seis paraneb.

Ka tänavu on minu soov ja ettepanek, et me ei võta seda 4,5 täis, kuid vaatame, sest eelarves on asju, mis on selgelt jäänud kahe silma vahele ja mida ei pruugi õnnestuda kitsastes oludes muuga asendada, kui läheb kompromisside tegemiseks.

Mis see tähendab? Jätame midagi ostmata või teeme negatiivse lisaeelarve?

Praegu me oleme järje peal ja kui me niimoodi kindlameelselt edasi läheme, siis saame hakkama.

Loodate inflatsioonile?

Ei, inflatsioonile ma ei looda. Ma räägin ikkagi majanduskasvu ja inflatsiooni prognoosist kogumis ning eelarvest, mille oleme vastu võtnud. See pole nii, et me alles avastame maailma, vaid need on ikkagi pikalt ette mõeldud otsused. Aga ma ei tea, mis juhtub poliitiliste kompromissidega, sest ma püüan kulude suurenemist igal juhul ära hoida.

Praegu tunnen, et peaminister on mu selja taga – olen seda ajaloos tundnud ka varem.

Kes seda pole sel juhul?

Igal ministril on asju, mida ta loodab eelarve sees kiiremini teha, ja ma ei tahaks praegu ühtegi asja õhku visata. Mõni asi on väga tundlik, kui selgub, et seda ei tule – me peame seda omavahel arutama.

Nii et kärped ikkagi?

Ei, me oleme praegu joone peal. Ma lihtsalt kardan, et kahe silma vahele jäetud asjad – mitte rahandusministri pärast – survestavad eelarvet, lisaks see ootus tulla valimistel jälle valijatele vastu. See maksude kaotamise surve on nii meeletu, et ma pean iga päev sellele eitavalt vastama.

Mingi legend liigub, et rahandusministeerium koostab kabinetivaikuses positiivset lisaeelarvet. Vastab see tõele või mitte?

Meil on pikk nimekiri soovidest, nagu alati. Mina küll ei koosta. Hoian nii palju kui minu võimuses seda joont, et katame lisataotlused raha ümbertõstmistega. Me oleme väga piiri peal ja negatiivsed stsenaariumid ähvardavad meid kindlasti üle piiri minekuga.

Vaatame korraks seda suurt pilti. Donald Trumpi tähtaeg Iraanile kukub mõne tunni pärast, täna pommitati Khargi saart. Mis saab siis, kui Hormuzi väin jääb pikemaks ajaks suletuks ja me näeme ära selle kardetud 150-dollarise või isegi 200-dollarise barreli hinna?

See oli teada, et Hormuzi väinas ei saa niisama möllata. Donald Trumpil on vist jäänud üks inimene, kes talle veel vahel ettevaatlikult vastu vaidleb. See on väga traagiline olukord. Seda on ajaloos olnud, et kui keegi on nii suur hegemoon, et talle ei julgeta enam midagi öeldagi.

Aga mis saab? Kütus on meil olnud suhteliselt palju kallim, kui meil oleks see 200-dollarine barreli hind. Me oleme kütuse hinnaga võrreldes olnud nähtavas minevikus palju vaesemad. Reaktsioon on nagu ikka: kui kaup läheb kalliks, siis on kokkuhoid inimese loomulik käitumine. Sama kehtib riigi kohta. Mida me oleme juba teinud, on strateegiliste kütusevarude turule laskmine.

On see mõistlik?

Väga mõistlik. Selleks loodigi Rahvusvaheline Energiaagentuur. Eelmisel rahandusministrite üritusel – ma ei taha upsakas olla, aga minu, Rahvusvahelise Energiaagentuuri, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoni seisukohad olid sisult identsed. Ei tohi ergutada konkreetse kauba nõudlust, vaid tuleb tegeleda väikeste tuludega, kus on tegelikult kannatajad. Kõik korraga ei saa end nimetada kannatajateks ja hakata riigieelarvest neid kannatusi kinni maksma, see pole võimalik. Saab tegeleda põhjustega, aga põhjused on meist väljapool. Tuleb hoida vaos nõudlust. See oli ka selle nõupidamise peamine soovitus, et hinnasignaalid tuleb alles hoida, mitte neid kinni maksta või ära varjata. Seda teevad kõik valitsused hea meelega.

Minu roll on tuletada ekspertiisi meelde ja ma ei hooli, et see mu hääled ära viib. Ei tohi peita hinnasignaale ega ergutada nõudlust. Tulupoliitikas tuleb tegeleda väiksemate tuludega ja see kõik on meil tehtud suuremal määral kui teistes riikides. Kümme protsenti prognoositakse netopalga kasvu maksuvaba miinimumi tõttu. Miinimumpalk ja toimetulekupiir on tõstetud. See on käitumine, kus nõudlus ei keskendu konkreetsele kaubale ega tee seda kunstlikult odavamaks, vaid iga tarbija hindab oma rahakoti suhtes, kas tal on mõistlik muuta sõidustiili või korrigeerida sõitude hulka või paneb samamoodi edasi.

Aga kõik ei saa valida. Kui tegeled taluturismiga ja sul on diiselauto, diisel maksab 2,29 eurot liitri kohta. Alan Vaht arvutas, et 200-dollarise naftahinna puhul maksaks diisel 3,50. See ei ole ju jätkusuutlik?

Jah, aga me ei ole jätkusuutlikud tervikuna, mis puudutab fossiilkütuseid. Üks valdav soovitus selles dispuudis on see, et me ei tohi despoote toita. Fossiilkütused on valdavalt ebademokraatlike riikide käes või USA käes, kelle suhtes me pole ka enam kindlad, kui me räägime olulistest eksporteritest.

Taastuvenergeetika suhtes ei tasu nalja teha. See kõik on seotud energiaturg. Me peame taastuvenergiafoobiast lahti saama. Me oleme küsitluste järgi üks kliimaükskõiksemaid rahvaid Euroopas ja see on masendav. Populaarsed erakonnad kütavad seda – nad tahavad, et me maksaksime kinni fossiilikulu, aga ei luba asendust.

Küsimus ei ole ju fossiilikulus. Me teame, et kõrged tarbimismaksud söövad just vaesemat elanikkonda. Kas maailmakord kukkuks kokku, kui me kolmeks kuuks alandaksime diisliaktsiisi?

See on tavaline silmakirjalikkus, mida eksperdid ei soovita. See peidab hinnasignaali ära, samas kui aktsiisi osa jääb hinna tõustes aina väiksemaks. Vaba ühiskond ei kehtesta makse selleks, et mängida hindadega. Järelikult ei ole seda ülejääki ja eelarves seda ruumi ei ole. Kui viia aktsiis Euroopa Liidu miinimumtasemele, siis annab – ma loodan, et ma peast öeldes praegu midagi segamini ei aja – see saja kilomeetri kohta vähem kui euro võitu. Kuid eelarvele on see 50 miljonit aastas. Sellise lähenemise hind eelarve jaoks on meeletu, samas kui hinnas on märkamatu. Hinnad ei sõltu tegelikult sellest väikesest aktsiisi osast, mis on fikseeritud summa. See ei ole proportsioonis hinnaga, vaid hinnatõusudes ta lahustub sinna ära.

Riiki tuleb ikkagi üleval pidada ja meil on endalgi sellega seoses lisakulud. Eelarve on probleemne, kui majanduskasv energiahinna tõttu pidurdub. Mõeldes inimese rahakotile, siis kütuste hind moodustab keskmiselt alla kümne protsendi ja aktsiis on sellest alla poole. Me räägime protsentidest inimese sissetulekus, aga eelarves on see 55 miljonit eurot aastas. See on väga suur summa, millega tuleks aidata nõrgemaid – tõsta toimetulekupiiri, üksikvanema toetust või baaspensioni. Just alumiste otste sihtimine on meil tegelikult tõsiselt päevakorras.

Räägime toidust, sest kütusehinnad lähevad ka toidukauba hinda. Helsingin Sanomat kirjutas äsja, et Rootsi toiduainete käibemaksu langus jõudis letile ja see on valitsuse arvutuse järgi umbes 600 eurot pere kohta aastas. Peaksime midagi sarnast proovima?

Meie eraldasime 1800 eurot maksumaksja kohta, mitte pere kohta. See on palju kordi suurem summa. Võite otsida, mida ütlevad IMF ja OECD hinna ning toidukäibemaksu seose kohta. Statistika ütleb, et riikides, kus see on madalam, on muud maksud ja üldine maksukoormus kõrgemad. Toiduhinnad neis riikides, kus on vähendatud käibemaksumäär, on isegi kübeke kõrgemad.

Poolas on viis protsenti ja hinnad on muinasjutt.

Jah, Poola on fenomen, kus üldine hinnatase on väga madal, aga see on täiesti teine asi – nad on meist ka vaesemad, kui mõelda inimeste sissetulekuid.

Saksamaa seitse protsenti ja toidukorv ka madalam.

Jah, väga suur ja efektiivne turg. Meil on madal maksukoormus ja kõige konkurentsivõimelisem maksusüsteem, mida nüüd tahetakse grupihuvide kaupa lõhkuda. Kõik ekspertiisid ütlevad üht: toidu käibemaksu vähendamine jõuab hindadesse ajutiselt ja osaliselt ning ka see osa omandatakse eelkõige maksevõimelisemate poolt. OECD uuringud näitavad, et toidukäibemaksu vähendamine ei jõua tarbijani, vaid kaob tarneahelasse ära.

Meie oludes tähendaks see liiga kuluka tarneahela ülalpidamist. Meil on kaubanduskette rohkem kui Soomes, Lätis või Leedus – meie vaesuse kohta on liiga palju poode pinna kohta.

Tänasest on üks vähem. Prisma Eesti kauplused müüdi Coopile

Pinnad jäävad alles. Meil on pindade käive liiga väike ja tarneahel on kallis. See pole ainus põhjus, ka turg on väike. Hinnad aga ei küsi, kui palju on käibemaksu, tulumaksu või aktsiisi – üldine maksukoormus mõjutab, aga käibemaks üllatavalt mitte.

No aga te ei lähe ju seda reguleerima? Ütlema Coopile, millised need hallid võivad olla.

Loomulikult ei lähe. On kaks riiki, keda ma tean peast öelda, kus on toidule nullprotsendiline käibemaks – Iirimaa ja Malta – ning mõlemas on toiduhinnad meist kallimad. Enamikus riikides, kus on kallim käibemaks, on toit kallim. Taani on ainus erand. Loomulikult tõstab üldisele maksukoormusele lisamine hinda, aga käibemaks üksi ei mõjuta hinnataset nii nähtavalt, küll aga on ta eelarvele meeletult kallis.

Muide, kas teie olete Omniva erastamise toetaja? Inimesed kardavad, et hakkavad vähem teenust saama ja kallimalt.

Ikka olen. See virelemine peab lõppema – inimesed ei saada ju enam kirju. Ma ei mäleta, millal ma viimati kirja saatsin, aga enda järele ei tohi seda järeldust teha. See on statistika. Valitsuses arutades saavad kõik aru, et pakiäri ei pea tegema riik, vaid peaks tegema erasektor.

Probleem on perioodika kojukanne ja universaalne postiteenus. Regionaalminister sai ülesande nende asjadega edasi tegeleda. Minu arust kõige tõsisem asi üllatavalt, aga kogu aeg on ju teada olnud, et need probleemid on, aga praegu need lahendatud ei ole. Me peame sellega edasi minema, mismoodi riik jätkab selle tagamist, et post ja perioodika liiguks.