Inimesed tööl, kodus, poeriiulite vahel räägivad kõik sellest, et toiduhinnad on märgatavalt tõusnud, kõik tunnevad seda. Kas võib öelda, et toidu hindade järgi on Eesti üks päris rikas riik?

Jah, ta on üle keskmise, aga on muid asju, milles me ka päriselt oleme palju edenenud. Toiduhindade koha pealt ei ole kõige hullem aeg.

Toiduainete käibemaks on teema, mis aeg-ajalt ikkagi läbiarutamist vajab. Meie naaberriik Soome on nüüd enda toiduainete käibemaksu taas natukene langetamas. Kas Eesti võiks selle tee kunagi jalge alla võtta? Inimesed seda väga-väga ootavad.

No kõik rahandusministrid, kellega ma olen rääkinud, on öelnud, et jah, ma tean küll, aga vaat selline poliitiline surve on. Soome rahandusministritega olen ka rääkinud. Esimest korda 2009 Jyrki Katainen rääkis täpselt minu juttu. Ta teadis, kuidas see raha jaguneb, mis see maksab, täpselt nagu minagi. Ükski argument tegelikult seda ei toeta ja praegune samm on muidugi eriti piinlik – pool protsenti vähendada ajal, kui sul on eelarves ülemäärase defitsiidi protseduure.

Rahandusminister ütleb, et meil ei ole enam ühtegi püha valdkonda. Ka pensionid ja kaitsekulud ei ole kasvatatud, aga siis pool protsenti laseb käibemaksu alla. See on ainult poliitikute huvides ja rahvusvahelised eksperdid hoiatavad selle eest: ärge tehke seda asja. IMF, OECD on Eestile konkreetselt öelnud ka tänavu seda, et see on väga rumal, väga kallis, jätkusuutmatu.

Nii et rahandusministrina teie olete seisukohal, et Eesti seda käibemaksu alandamist ei saa endale lubada?

See oleks rumal otsus. Me ei saa endale lubada rumalaid otsuseid. Kuigi grupihuvi on väga suur, kuigi inimeste meeleolud ja ka poliitiline omakasu sunniks meid seda tegema. Aga meil ei ole selleks eelarves ruumi. Meil on maksimaalne lubatud eelarve defitsiit. Ja kui vaadata selle raha jagunemist, siis inimeste kulud toidule erinevad kordades ja loomulikult suurem on see jõukamatel. OECD analüüs ütleb, et keskmiselt kaks ja pool korda rohkem ülemine jõukam kümnendik maksab.

Muidugi on seal taga Eesti selline huvitav konkurentsiolukord, kus on tohutu hulk kauplusekette, kes kõik ehitavad. Kümne aastaga vist on poole võrra kaubanduspind kasvanud ja kuigi kasumeid eriti ei teenita, kõik avavad muudkui kauplusi. Ja siis samas peaks selle kinni maksma riigieelarve, et nad saaksid need kulud kanda. Nende enda müügimarginaal kasvab, samas kasumit eriti ei teeni ja kaubanduspind muudkui vohab. Nii et meil on selline omapärane konkurents, kus nad ise ka ütlevad, et ainus võimalus on kasvada suureks.

Jah, arusaadav, tarbijal on ka niimoodi mõnus, kui on palju poode, aga tegelikult maksab selle tarbija kinni. Kauplused tegelikult teevad väga sarnast asja kõrvuti üle platsi väikelinnades. Viimane vist oli Coop, mis avas Keilas jutuga, et konkurents viib elu edasi.

See oli umbes seitsmes suur toidupood Keilas ja tegelikult mingit uut asja välja ei mõeldud: ikka samasugune toidukaubandus, väikesed palgad, pisikesed kasumimarginaalid, aga ütlevad, et konkurents viib elu edasi.

Jah, ta viib omamoodi – rohkem inimesi tegeleb kaubandusega, aga tegelikult midagi uut, väga innovaatilist sellest ei teki tarbija jaoks.

Juhuslikult oli Coopi juht täna hommikul ka saates. Ta ütles, et eelmise regionaalministri juures käisid kõikide suuremate jaekettide esindajad, kes kõik seal lubasid pühalikult, et kui käibemaksulangetus tuleb, siis tullakse hindadega allapoole. Ta lisas, et kaupmeeste huvi on mahuliselt rohkem müüa, et inimeste toidukorvid oleks suuremad ja läbi selle siis oma äri toetada. Minister, mis te selle kommentaari peale ütlete? Raputasite pead.

See on naiivne lühiajaline vaade, et jah, me laseksime hinda alla. See on ju väga palju analüüsitud, väga palju kontrollitud. Suur statistika näitab seda, et riikides, kus toidu käibemaks on madal, ei ole toiduhinnad odavamad, vaid on tegelikult mingi küüne võrra isegi kallimad. See on Euroopa analüüs. OECD on sarnast teinud.

Eesti konkurentsiolukord on tõesti see, et kõik ehitavad. See, et nad lühiajaliselt lasevad hinna alla, täpselt sama jutt oli 2009 mul Jyrki Kataisega, Soome rahandusministriga. Tegelikult me mõlemad teadsime seda Soome graafikut: lasti käibemaks alla, väike jõnks hinnas alla, pärast pani jälle trend samamoodi. See raha tõepoolest oma äri edendamiseks kasutatakse ära ja see äri on Eestis tarbija jaoks väga luksuslik.

Mina olen ka väga rahul Eesti toidukaubandusega, meil on väga palju poode valida, meil on väga suur hindade valik, samal ajal väike ostjaskond ja me maksame seda tegelikult kinni. See on see pahupool.

Aga kui on väga hea, et meil on nii palju poode, samas teiselt poolt ütlete, et see läheb kaupmeeste investeeringuteks suuresti, me maksame selle ise kinni, siis oletame, et kui nüüd maksu alandada, et see läheks sinna, siis see ei ole nagu hea suund. Kas neid poode siis ei peaks nii palju olema?

See ei ole meie otsustada. Riik ei saa öelda, et ei pea nii palju olema, aga me peame ütlema, milles see mehhanism on. Meil on pisike turg, meil on ruutmeetri kohta käive väiksem kui enamikus Euroopa Liidu riikides, meil on väga kiiresti kasvavad kaubamarginaalid. Me ajame oma äri, kõik on korrektne, aga riik ei aja kaubanduse äri. Kui riik tahab tõesti majandust kuidagi toetada, siis ta leiab mingid innovaatilisemad kohad, mida kohelda erinevalt, aga mitte sellist tavalist baastarbimist kuidagi kunstlikult riigieelarvest subsideerida. See on sajad miljonid riigieelarvest ja Eesti maksukoormus samas on alla keskmise. Sel juhul, kui seda niimoodi subsideerida, peab mingeid muid makse tõstma.

Võib vaielda, kas me oleks pidanud seda tegema, sest see tegelikult hinda ei suuda palju pidurdada, aga me tulime vastu ja maksame jälle aastas 40 miljonit riigieelarvest välja aktsiisitõusu ärajätmiseks.

Kogu maksukergendus sel aastal saab olema üle 800 miljoni. See on poole suurem, kui on kogu toidukäibemaks, kordades suurem kui see, mida toidu käibemaksu leevendusel otsitakse. Riigieelarves ei ole seda ruumi. Meil on piir ees – neli ja pool protsenti.

Palju see summa siis oleks, kui nüüd teha see käibemaksualandus? Te olete välja arvutanud ka, et need on ikkagi sajad miljonid, mis siis jääksid laekumata riigieelarvesse.

Toidu käibemaksu suurusjärk on umbes 500 miljonit. Seda ei ole mitte kuskilt võtta. Veel kord, meil on hiiglaslik maksuvähendus sel aastal, aga kaupmehed ajavad ikka seda joru edasi.

Meil on maksuvaba miinimum see, mis tegelikult tarbija ostuvõimet tõstab neutraalselt. See tähendab, et kas ostad juustu või kalamarja, ikkagi see miinimum on sama, kas sa lähed jõusaali, ikkagi see miinimum on sama. Toidu käibemaks on tegelikult piiritu tarbija toetamine, kus võidab ikkagi eelkõige jõukam, kui ta jõuab hinda. Aga praktiline konkurents on seesama: meie arendame oma äri, me ehitame järjekordse kaupluse, seitsmes toidupood Keilas.

Aga palun andke inimestele mõni praktiline nõuanne, sest inimestel on tegelikult raske.

Mind on väga palju sellepärast sõimatud, et ma olen tulnud vastu ajakirjanikele, aga tõepoolest, vaadake, kui erinevad on ainuüksi juur- ja ja puuviljade hinnad. Vaadake kui erinevad. Mina vaatan kogu aeg hindu. Kui ma ei näe, ma võtan luubi välja ja ma enam-vähem tean. Ma saan kohe sõimata, kui ma seda soovitan, aga niimoodi on. See ei ole käibemaksu suurusjärk, see on palju suurem.

Kui palju erinevad juustu hinnad, kui palju erinevad kaubad. Kui kvaliteetse toidu saab tegelikult kokku lihtsalt poes natukene rohkem vaeva nähes. Ei ole niimoodi, et kvaliteetne toit on tingimata kallim.

Tervise arengu instituut seda äsja ka kinnitas, et see on tegelikult teadlikkuse, valiku, ettevõtlikkuse küsimus, harjumuse küsimus, mida me sinna korvi paneme.

Et siis rohkem oma ostud läbi mõelda, rohkem vaadata tervisliku odava toidu poole?

Kindlasti on ka tervislik odav. Ma ei ütle, et tervislik on tingimata odav, aga tervislikult saab üsna jõukohaselt toituda. Ja veel kord, meie maksukoormus on alla keskmise, mitte kõrgem.

Ühe maksu külge klammerdumine on tegelikult ainult grupihuvi ja hämamine. Ainult poliitiline huvi on neid asju teinud ja seda ütlevad kõik rahandusministrid, OECD, IMF. Kõik ütlevad, et ärge tehke seda. See on ebatõhus, see ei jõua hinda ja kui see hinda jõuab, mida ei saa kunagi ju välistada, suures pildis ta ei ole jõudnud riikide võrdluses. Lühiajaliselt siis omastavad seal ikkagi need, kes toidule jaksavad rohkem kulutada.