Meil kõneletakse palju maailmakorra muutumisest, väites, et vana reeglitepõhine ja liberaalne maailmakord enam ei toimi, vaid asemele on tulnud uus. Mida see uus maailmakord endast täpselt kujutab, selle kirjeldamisel jäävad meie välispoliitika kujundajad ja isegi eksperdid pigem hätta. Erinevaid visioone ja teooriaid uue maailmakorra olemusest on siiski mitmeid.

Toon ära ühe võimaliku mudeli, mille kontuurid on minu meelest hakanud viimase viie aasta arengutest kõige selgemalt esile joonistuma. Kui väga lühidalt kokku võtta, siis me liigume mõjusfääride jagamise, vasallsõltuvuste ja vastastikku kasulike tehingute maailma poole, mis vastandub vanale liberaalsele maailmakorrale, kus orientiiriks olid väärtused, mis tagasid rahvusvahelistes suhetes teatava stabiilsuse ning ennustatavuse.

Enne uue maailmakorra kolme tunnuse juurde liikumist tasuks selgitada, miks me üldse maailmakorra vahetumise lävel oleme.

Eesti meedias on levinud arusaam, et kõige selle taga on Donald Trump ja laiemalt parempopulismi esiletõus. Vana liberaalse maailmakorra lammutamist tõlgendatakse Trumpi ja tema imetlejate ideoloogilise üritusena, sest liberalism ning liitlassuhted ei lähe nende tõekspidamistega kokku.

Kuigi see on osaliselt õige, siis on see ainult pool tõest. Maailmakorra vahetuse on kaasa toonud palju fundamentaalsemad nihked 21. sajandi maailmapoliitikas. Kui lühidalt kokku võtta, siis lääs kaotab järjest enam oma poliitilist, sõjalist ja majanduslikku kaalu ning teised, mitte-lääneriigid, muutuvad järjest mõjukamateks.

Neile teistele, täpsemalt Hiinale ja mitmetele globaalse lõuna riikidele (nt India ja Brasiilia), pole lääne teise maailmasõja järgne reeglitepõhine maailmakord kunagi lõpuni sobinud, sest nemad jäeti ju selle väljatöötamisest 1945. aastal kõrvale. Niisiis pole uus maailmakord mitte ainult Trumpi kapriis, vaid uus geopoliitiline reaalsus, kus järjest mõjukam globaalne lõuna kehtestab end sensisest jõulisemalt ning ka lääs peab kohanema.

Kümnendi või kauemgi näeme ilmselt üleminekuaega, kus kehtivad veel mitmed liberaalse maailmakorra elemendid, kuid sisse imbub juba uue, mõjusfääridel põhineva maailmakorra jooni. Lõpuks toimub ilmselt otsustav nihe uue poole.

Mida need uue maailmakorra kolm elementi tähistavad ja Eesti jaoks tähendada võivad.

Esiteks, mõjusfäärid. Kui vanas, liberaalses maailmakorras oli riikide staatus ja julgeolek pandud paika sellega, millisesse rahvusvahelisse klubisse (EL ja NATO) või väärtusmaailma (lääs või mitte-lääs) nad kuulusid, siis uues maailmakorras lepivad suurriigid kokku oma mõjusfäärid ning see, milliste väärtustega ja valitsemissüsteemiga üks või teine riik on, pole enam nii määrav. Loevad geograafia ja reaalpoliitilised huvid.

See on Eestile üsna halb väljavaade, sest me peame hakkama iga USA presidendi puhul ilmselt tegema eraldi pingutusi ja veenmistööd, et me võiks kuuluda pigem USA, mitte Venemaa mõjusfääri. Kui orienteerume aga lõplikult Euroopale, siis ei saa me ilmselt otsustaval hetkel enam arvestada USA sõjalise kaitsega.

Teiseks, vasallsõltuvused. Uues maailmakorras pole nii, et erinevatesse mõjusfääridesse kuuluvad väikese ja keskmise suurusega riigid (nagu Eesti) päris vabad valimaks oma valitsemissüsteemi ning kujundamaks oma välispoliitikat. Olulised suundumused peavad saama regionaalse hegemooni heakskiidu.

Kui USA-st tuleb märguanne, et näiteks hiinlastega ühte või teist olulist kaubandustehingut ei tehta, siis Eesti ei teegi. Kui tuleb soov, et vastandutaks rohkem oma Euroopa liitlastele ja hoitaks USA poole, siis Eesti ettevaatlikult seda teebki.

Kui keegi leiab, et seesugused prognoosid on üle võlli, siis vaadakem Trumpi välispoliitikat ja seda, mida ta meiesugustelt väikeriikidelt tegelikult eeldab.

Kolmandaks, diilid. Mõjusfäärid ja vasallsuhted ei põhine mitte niivõrd jagatud väärtusalusele, olgu selleks liberaalsus või konservatiivsus, vaid vastastikusel kasul. Eesti saab USA mõjusfääri kuuludes julgeolekugarantiid Venemaa vastu, kuid peab vastutasuks ka ameeriklastele kasulik olema. Kas meil on mõned strateegiliselt tähtsad tootmisettevõtted (nagu Taiwanil kiibitööstus), või on siia tehtud olulisi USA investeeringuid või kaevandatakse mõnda maailmamajanduse seisukohast olulist mineraali?

Lihtsalt varasema lojaalsuse ja jagatud väärtuste pärast meid keegi enam kaitsma ei tõtta, kuna uues maailmakorras on mõjusfääride piirid muutumises, tekivad nn hallid alad. Riigid, kes ei oska oma välispoliitilisi kaarte piisavalt hästi välja mängida, leiavad end tihtilugu just viimastes.

Valimised lähenevad ning seetõttu oleks väga tervitatav, kui liberaalsed erakonnad paneks paika oma visiooni, kuidas Eesti selles palju karmimas uues maailmakorras ellu jääks. Nostalgiline õhkamine ja lootus, et vana reeglitepärane maailmakord oma endisest turvalisuses naaseb, ei veena enam kedagi.

Konservatiivsed jõud, kellele pole liberaalne maailmakord kunagi sobinud, võiks aga tööle panna oma ajutrusti ning tekitada sidusa narratiivi, veenvaks avalikkust, et uue maailmakorra tingimustes on Eesti huvid võrreldamatult paremini kaitstud, kui need vanas liberaalses eal seda olidki. Lühidalt, tahaks näha, et meie erakonnad ja poliitikakujundajad orienteeruvad tasapisi ümber 21. sajandile, mitte ei ela jätkuvalt 20. sajandis.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.