Liberalism kui poliitiline suunitlus või maailmavaade on juba mõnda aega tugeva surve all. Puhuti ulatub põlgus või vastuseis sõimuni nagu Eestis kuulda olnud liberaalide nimetamine liberastideks ja nii edasi. Eks löögi all on tugevalt ka kogu liberaaldemokraatlik ilmavaade, aga mis parata, ajalugu liigubki sinka-vonka ja keegi ei tea, mis järgmise kurvi taga oodata võib.

Tagatipuks on liberaalsusel kahel pool Atlandi ookeanit pisut erinev tähendus. Sealpool suurt lompi, USA-s, seostatakse terminit "liberaalne" harilikult vasakpoolse ideoloogiaga, eriti demokraatliku partei kontekstis, kuna too toetab progressiivset maksusüsteemi, tervishoiu reformi ja sotsiaalset õiglust puudutavaid algatusi.

Euroopas terminit "liberaalne" vasakpoolse poliitikaga üldiselt ei samastata. Vasakpoolsed on Euroopas harilikult sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid. Euroopa liberaalid võivad tihti olla pigem tsentristid või paremtsentristid, fookusega vabaturule orienteeritud poliitikale. Selles plaanis ongi huvitav kuulda, kui mingit seltskonda sõimatakse ühe hooga nii liberastideks kui ka sotsideks, kuid see võib ehk tuleneda sõimajate orienteeritusest lombitagustele vaadetele.

Liberalismi püütakse ka kaitsta ja lisaks artiklitele on sel teemal ilmunud ka mitmeid raamatuid. Minul on loo tarbeks käes president Barack Obama ajal USA administratsioonis töötanud ja praegu Harvardi Ülikoolis professori ametit pidava Cass Sunsteini üllitis "Liberalismist. Vabaduse kaitseks" (Cass R. Sunstein, "On Liberalism. In Defense of Freedom", 2025). Kes teema vastu peaks täiendavat huvi tundma, siis eesti keeles on olemas Siim Kallase raamat "Liberalism".

Sunsteini töö puhul tasub märkida, et selle põhisisu mõistmiseks piisab vaid esimese peatüki lugemisest. Selles on ära toodud autori omal ajal New York Timesis avaldatud 85 teesi liberalismist, millest nopingi erinevaid mõtteid. Ülejäänud raamat on nende laiendamine ja süvendamine.

Väga lühidalt võib ju liberalismi kokku võtta kuue asjaga, millesse liberaalid usuvad ja mille Sunstein on ka kirja pannud. Nimelt usuvad liberaalid vabadusse, inimõigustesse, pluralismi, julgeolekusse ja demokraatiasse. Kuid eks saatan peitub detailides ja kõik sõltub sellest, kuidas ühte või teist nähtust tõlgendatakse.

Cass Sunstein märgib, et liberalism on rünnaku all nii vasakult kui ka paremalt. Seda eitavad nii fašistid kui ka populistid, kelle arvates on vabadus üldse ülehinnatud. Ning et liberalismi vastasusega paralleelselt on tõusuteel ka türannia. Kui liberalism näib nõrgana ja inimesed nõuavad muutusi, tundub paljudele alternatiivina sobivat autoritaarsus ja anarhia.

Sunsteini jaoks peab liberalismi ja liberaalide olemuse selgitamiseks alustama just vabadusest. Liberaalid toetavad usuvabadust, sõnavabadust, pluralismi ja vabadust, mis seda võimaldab, nad toetavad õigusriiki ja arvamuste paljusust. Ta toob näiteina ära ka need, kes on liberalismi vastu olnud või on. Hitler, Mussolini, Stalin, tänapäeval aga Vladimir Putin ja Viktor Orbán. Prominentseid eri masti antiliberaale leidub praegu Atlandi mõlemal poolel.

Liberaalsete vaadetega võivad olla nii konservatiivid kui ka vasakpoolsed ja mõlemad leerid võivad sisaldada ka liberalismi vastaseid. Sunstein möönab, et liberaalid ei ole ehk alati olnud ustavad demokraatiale, kuid nad on alati toetanud vabadust. Ja vabadus eraelus on seotud ka vabadusega ühiskondlikus elus. Liberaalid on ustavad üksikisiku väärikusele ja loevad inimest subjektiks, mitte objektiks. Liberalism kaitseb südametunnistuse vabadust, õigust eraelule, majanduslikke võimalusi ja õigust olla erinev.

Sõnavabadus kehtib liberaalide jaoks mitte ainult poliitiliste kõnede, vaid ka kirjanduse, muusika ja üldse kunsti puhul. Kunst avardab liberaalide arvates kujutlusvõimet, sealhulgas ka poliitilist kujutlusvõimet. Samal ajal ollakse teadlikud, et inimesed näevad asju erinevalt ja seetõttu püüavad liberaalid erimeelsustele ruumi teha. Vabadustest olgu mainitud ka usuvabadus kui üks liberalismi aluseid. Sunsteini sõnul sündisid paljud liberalismi veendumustest usuvabaduse nõudmisest.

Liberaalid hindavad vaba turgu ja neile ei meeldi monopolid, kuna need mõjuvad halvasti vabadusele. Kindel usk on liberaalidel eraomandisse, mis suurendab turvalisust ja isiklikku sõltumatust. See suurendab ka poliitilist iseseisvust, sest kui teie omand kuulub teile, on teil riigi suhtes teatav immuunsus. Siiski ei keela miski liberalismis progressiivset tulumaksu ega ka jõukuse ulatuslikku ümberjagamist rikastelt vaestele. Kuigi mõlemas küsimuses võivad liberaalid omavahel olla eri meelt ja vaielda näiteks selle üle, kas jõukuse ümberjagamine on ikka hea mõte.

Kuigi liberaalidele meeldib liberalism, ei meeldi neile tribalism ehk inimeste iseendi sorteerimine mingil erilisel viisil määratud rühmitustesse. See on liberaalide arvates takistus vastastikusele austusele ja kasulikule koostööle. Ka iseennast ei soovi liberaalid mingiks rühmituse vormiks pidada.

Ühiskond võib mõnes mõttes olla liberaalne ja teises mõttes illiberaalne. Enne kodusõda oli USA mitmes mõttes liberaalne, kuid orjapidamine oli lubatud. Ja mitmete vabaduste puhul on võimalikud teatud erandid. Sõnavabadus on hea asi, kuid kui kaugele see ulatub näiteks vihakõne puhul, rassismi ja muu sellise propageerimise puhul?

Riikidel peab teatud ulatuses ja ühiskondliku kokkuleppe alusel olema võimalus ka piiranguid kehtestada. Piirangute seadmine näiteks alkoholi ja tubaka tarbimisele ning nende kõrgem maksustamine on õigustatud, kuna eesmärk on inimeste tervise eest hoolitsemine. Sama õigustatud on ka turvavöö kasutamise nõue sõidukites, kuna see säästab inimelusid.

Liberaalide arvates ei ole inimeste jaoks hea mõte keskenduda rikkuse, rahulduse ja võimu tagaajamisele. Liberaalid usuvad ühiskondlikesse huvidesse ja ühiskasusse. Ja kokkuvõtteks ei arva liberaalid, et nende nägemus on ajas muutumatu. Liberalismi luuakse, seda ei leita. Nende arvates ei ole liberalism kõikumatu kalju, see on pigem pidevalt kasvav, nagu puu.