Ukraina vastase agressiooniga seoses on esitatud massiliselt põhjendusi ja selgitusi, kuid ega küll küllale liiga tee ja kasutan Konstantin Gaaze raamatut "Kuhu triivivad diktatuurid? Vene autokraatia ja sissetung Ukrainasse" (Константин Гаазе, "Куда дрейфуют диктатуры? Российская автократия и вторжение в Украину", 2025).

Gaaze on kunagine Vene riigiametnik, kes läks ajakirjandusse ja Vene suuragressiooni alguse järel lahkus välismaale. Raamat on minu maitse jaoks pisut raskelt loetav, kuna segamini on filosoofia, ajalugu, sotsioloogia ja kõik muu. Ehk on põhjus selles, et algvariandi kirjutas Gaaze enne Krimmi annekteerimist 2014. aastal, kuid jättis olude muutumise tõttu töö avaldamata ning pöördus selle juurde tagasi alles 2022. aasta suuragressiooni alguse järel. Aga nopin sealt mõningaid seiku.

Ukrainas käiva sõja põhjuste seas valitsevad kaks narratiivi. Ühe kohaselt on tegemist Venemaa ajaloolise pärandiga, kuna riik olnud alati karmikäeline autokraatia ja kujunenud mudelit taastoodetakse üha uuesti. Osa analüütikuid lisavad, et Vene on territooriumi pantvang, ükskõik kus tema piirid on, tunneb ta end ikka kitsalt. Impeeriumil aga ei olegi piire, on vaid laienev või ahenev poliitilise silmapiiri joon.

Teine narratiiv puudutab isiksuse rolli ehk tegemist olla autoritaarse liidri Vladimir Putini kurja tahtega. Ja Putin on kas revanšist või võimur, kes poliitilise ellujäämise nimel on valmis mängu panema kõik, kaasa arvatud sajad tuhanded oma rahva ja teiste rahvaste elud. Need narratiivid on teineteist toetavad ja kokkuvõttes näib, et sõda oli ette määratud alates Putini võimule tulekust või isegi nõukariigi lagunemisest. Lääne luured nägid seda ette, aga keegi ei hakanud tõsiselt valmistuma.

Gaaze sõnul ei õpi demokraatiad mineviku vigadest, nad on lõdvestunud ja enesega rahul olevad ja nii tabataksegi neid alati ootamatult. Autokraatiatel on ette määratud kalduvus agressioonidele, kuid demokraatlik mõtlemine ei soovi teada miks ja millal nad ründavad.

Gaaze arvates ei olnud Putinil veel 2012. aastal mingit pikaajalist plaani, sealhulgas ka Ukraina ründamiseks. Diktaatorite eripära olla aga selles, et nad ei vaata tulevikku, nende tegevus on pidev tänase päeva ja iseenese võimu taastootmine.

Ka minevik ei ole minevik, kuna seda on vaja pidevalt taastoota kui olevikku. Siit ka vajadus ajalooõpikuid pidevalt kohendada.

Gaaze loeb märgiliseks aastat 2005, kuna ilmselt siis tekkis Venemaa kui ülejäänud maailmale eeskuju pakkuva jõu ideoloogia. Siis sõnastas Putin ka esmakordselt idee Venemaast kui inimkonna moraalsest eeskujust. Et Venemaal on õigus ja moraal juba ammu olemas, ülejäänud maailmal jääb vaid temast eeskuju võtta, kuid selleks peab Venemaa olema tugev ja edukas ning vajadusel jõuga tähelepanu pälvima. Samal ajal nimetas Putin ka esmakordselt Vene esmatähtsaks funktsiooniks kaasmaalaste kaitse ja päästmise.

Kui Putin 2012. aastal presidendikohale tagasi sai, muutus see ideoloogia võimu diskursuseks, kuigi Putin ise tundis, et võib vajadusel selle raamidest väljuda. Eliit, ametnikud ja presidendi lähikondlased harjusid sellega ja kasvas ka taluvus õiguste piiramise ja repressioonide suhtes.

Oma ideid polevat Putinil olnud, teda oli vaja pidevalt millegagi hirmutada, näiteks rahvaga. Gaaze sõnul on hirm tegelikult diktaatorite liikuma panev jõud. Sõja alustamiseks vajab diktaator aga kindlust, et on vasturünnakute eest kaitstud. Peamine on mitte isegi võit, vaid see, kas ta suudab vastu pidada, kui teda karistama hakatakse. Gaaze arvates hakkas Putin just 2012. aastal valmistuma tulevaseks vältimatuks sõjaks läänega.

Väga tihti on agressiooni põhjus isiklik solvang. 2014. aastal oli Putinile selleks mitte Euromaidan Kiievis, mis tema arvates oli lääne kätetöö, vaid Ukraina elanikkonna keeldumine Moskva pakutud kingitusest suure laenu, gaasihinna alandamise ja tollide kaotamise näol. 2021. aasta detsembris solvunud aga Putin selle peale, et NATO ja USA lükkasid tagasi tema projektid julgeolekutagatistest Venemaale. Eriti solvav olnud, et tema projekte ei soovitud isegi arutada.

Kuni 2014. aastani oli Venemaal Ukraina ja teiste postsovetlike riikide ja kogu Euraasia jaoks teine plaan. Venemaa kui eeskuju ja juhtiv jõud, millele kõik teised alluvad, sealhulgas ka majanduslikult. Vene ekspansiooni nägi Putin erinevate majandusskeemide võrgustikuna, milles kõik niidid jookseksid kokku tema ja ta lähikondlaste kätte nii poliitiliselt kui ka raha näol.

Rahvaga oli aga pärast aastate 2011–2012 massimeeleavaldusi juba kõik ühel pool. Suuragressiooni alguse järel 2022. aastal olid Moskva tänavad vaiksed. Siis said teoks ka Venemaa jaoks seni mõeldamatud asjad, nagu vangide värbamine sõjaväkke, kommertsalusel moodustatud poolsõjaväelised rühmitused, desertööride hukkamised ja muu selline.

Ajakirjanik Andrei Arhangelski sõnul näitasid tema küsitlused, et paljudele inimestele pakkusid nende ees avanenud põrgu väravad isegi rahulolu. Kui pole maiseid rõõme, siis olgu vähemalt nauding lagunemisest, moraalist loobumisest.

Võimud kujundasid ka uue siseriikliku turu: surm raha eest. Surmasaamise või invaliidistumise eest makstavate tasude kohta kehtestati tariifid. Surmale anti rahaline väärtus ja viimati suurendati neid tariife 2024. aastal. Lisaks tähendas see ka rindele läinud kurjategijate puhastamist ühiskonna ees – kui nende surma eest makstakse, siis järelikult on neile kõik andeks antud.

Taolise surmale tugineva turumajanduse toitjaks on eelkõige vene rahva vaesus, eriti suurtest keskustest eemal. Seega on kohatu küsida, kas ühiskond toetab sõda ja Putinit. Vene ühiskond kadus Gaaze hinnangul kusagil 2020–2021 aasta paiku. Ühiskonna asemel on nüüd sajamiljoniline ja üsna hästi kontrollitud administratiivne turg.

Lõpetuseks märkus, et Venemaa kui impeeriumi puhul on tegelikult positiivne vaid üks lahendus, selle lagunemine. Sellele Gaaze ei viita, nagu ka enamus raja taga elavatest liberaalsetest vene poliitikutest. Meil tasuks läänele väsimatult meenutada, et impeerium hakkab ka tagasilöögi järel vältimatult uuesti laienema. Nagu ütles üks vaatleja, ka viimane dinosaurus peab jahti pidama, muidu kärvab ta maha.