Härra kaitseminister, saabusite visiidile Washingtoni väga pingelisel hetkel, kus USA president Donald Trump survestab NATO liitlasi. Mis meeleolud Washingtoni koridorides praegu on? Kas olukord Lähis-Idas on toonud rohkem pingeid võrreldes tavapärasega?

Meil on olnud siin väga erinevat tüüpi kohtumisi. Valge Maja administratsioonis rääkisime sellest, millised on Lähis-Ida konflikti mõjud Ukrainale ning kuidas Ameerika Ühendriigid näevad Ukraina rahuprotsessi. Minu sõnum on kogu aeg olnud, et me ei tohi Ukrainat unustada, sest Ukraina on jätkuvalt ülioluline. Selge on see, et siin räägitakse rohkem Lähis-Idast, Iraani konfliktist. Minu sõnum on olnud, et me peame olema avatud rääkima sel teemal. Kui liitlastel on mure, siis peavad olema teised liitlased valmis seda arutama. Konkreetset päringut Ühendriikide relvajõudude poolt pole liitlastele tulnud. Seetõttu on need sõnumid viimase kahe päeva jooksul päris palju muutunud.

Aga üldine arusaamine on ikkagi see, et konflikt Lähis-Idas ja Iraanis mõjutab otseselt ka Ameerika Ühendriike. Vahevalimised on tulemas. Põllumehed on otseselt mõjutatud väetisest, on mõjutatud kütusehindadest ja see võib hakata mõjutama ka sisepoliitikat. Seetõttu ma ei usu, et Ühendriigid on huvitatud väga pikast konfliktist. Need sõnumid, mida me siin kuulsime, rääkisid pigem nädalate, mitte kuudepikkusest jätkuvast sõjalisest operatsioonist.

Trump on öelnud, et kui NATO liitlased appi ei tule, ootab allianssi must tulevik. Kuidas seda avaldust tõlgendada – kas tegemist on tema läbirääkimistaktikaga või on see tõsine hoiatus?

Minu sõnum jällegi vastu on olnud siin kõikidel kohtumistel, et meil on tegelikult hetkel ikkagi aeg sildade ehitamiseks, mitte nende lõhkumiseks. See, kes sellest praegu kõige rohkem võidab, on Venemaa. Venemaa eelarve on saanud väga palju kergendust sellest, et nafta hinnad on läinud üles ja see lisaraha läheb kõik Ukraina ründamisse.

Nii et kui vaadata ainuüksi meie piirkonna julgeolekut, siis head suhted Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel on hetkel isegi olulisemad kui sellised üksikud üksteise arvamused. Oleme kuulnud viimastel päevadel erinevate Euroopa riikide reaktsioone president Trumpi soovidele. Ma arvan, et praegu on olulisem tegeleda sildade ehitamisega ning olla valmis maha istuma ja rääkima, mida on tegelikult vaja teha. Hormuzi väina lahtihoidmine ei ole lihtne ülesanne. Seda on võimalik mõjutada suurtükitulega või blokeerida muude vahenditega. See ei ole lihtsalt nii, et saadame laevad sinna ja kõik juhtub. Ei. See on palju keerulisem ülesanne.

Trumpi lähedane liitlane senaator Lindsey Graham on öelnud, et ta oli vestluses täna Trumpiga ja ta ei ole teda varem nii vihasena kuulnud. Graham kirjutas ka ise, et ta on üllatunud liitlaste ülbuses. Kas transatlantilised suhted on praegu kriitilises punktis?

Kuulsin ka mina selliseid sõnu. Kohtusime erukindral Caine'iga, kes on Trumpi meeskonnale väga lähedalseisev, ja tema sõnumid olid üsna sarnased – administratsioon on praegu üsna frustreerunud meeleolus. Tuleb arvestada, et tulemas on vahevalimised ja sisepoliitika hakkab mõjutama Valge maja käitumist.

Selge on see, et Valgel Majal on vaja leida nii-öelda end state ehk lõppakord Iraani sõjale. Kuidas nad defineerivad sõja lõpu. Ja siis on loomulikult ka küsimus sellest, et kui ameeriklased ja Iisrael saavad ühtemoodi asjast aru, siis mida ütleb Iraan. Kas Iraan ütleb, et nad on ka selle lahendusega nõus või nad jätkavad Hormuzi väina blokeerimist. Seal on allhoovusi, millele meil täna veel vastuseid ei ole, aga meie ülesanne on vaadata, et me neid sildu ei lõhuks.

Mis puudutab administratsiooni soovi Hormuzi väinas julgeolekut tagada, siis kus Eesti selles arutelus seisab?

Oleme öelnud, et me oleme valmis arutama ja laua taha istuma. See on globaalne küsimus. Sellest on mõjutatud ka Eesti põllumees ja tavaline tarbija. Kui kütusehind kasvab, mõjutab see leiva hinda ja kõiki autojuhte. Iga eestlase huvides on leida seal võimalikult kiiresti lahendus ning sellised lihtsalt ukse kinni löömised sellele kindlasti kaasa ei aita.

Kas Eesti valmidusest osaleda Hormuzi väina operatsioonis on olnud juttu ka Eesti kaitseväe juhatajaga?

Loomulikult me oleme kaitseväega kontaktis. See puudutab eelkõige mereväge. Aga veel kord – ei ole tulnud ühtegi konkreetset palvet, et mis liitlaste osa võiks olla. On ainult president Trumpi ütlus ja teistpidi ütlus, et meil polegi abi vaja. Seetõttu ei ole ka sõjalisel tasandil jõutud nende arutelude juurde, milline see reaalne tegevus võiks siis olla ka erinevate liitlaste poolt. Me oleme väga varajases faasis. Kas sellest üldse midagi saab, on täna üsna tarbetu spekuleerida. Aga meie poolt valmisolek selle probleemi lahendamisele kaasa aitamiseks peab olema.

Kas siinsetel kohtumistel on jäänud mulje, et eestlastelt oodatakse jaatavat vastust või aktsepteerib administratsioon ka keeldumist?

Administratsiooni soov on praegu eelkõige see, et räägime. Ja kui me räägime, saame otsida neid lahendusi, saame vaadata. Eestil ei ole väga palju sinna ju sõjalaevu viia. Jah, meil on võime näiteks miinide jahiks, demineerimistööde tegemiseks – sellised oskused on meil olemas, ka NATO miinitõrjegrupis me oleme, aga meil ei ole näiteks korvette või saatelaevu sinna panna.

Ja see ei ole ka nii lihtne ülesanne. Kui sa lihtsalt paned sõjalaeva saatma tankereid... Ka tankerite omanikfirmad peavad olema nõus sellega, et nad on valmis selle riski võtma. Nii et see on palju komplekssem küsimus. See ei ole ainult sõjaline küsimus, vaid see on kindlasti ka läbirääkimine laevandusettevõtetega, läbirääkimine erinevate kindlustusettevõtetega, kuidas nemad seda olukorda näevad. Ja loomulikult lõpuks me oleme kõik huvitatud sellest, et see vabakaubandus seal, nafta liikumises ja gaasi liikumises, saaks uuesti avatud.

Kas see on ameeriklaste lojaalsustest?

See on eelkõige tegelikult hetkel küsimus sellest, kuidas ameeriklased soovivad seda konflikti lõpetada ja kas konflikti lõpetamise osa on see, et Hormuzi väin saab vabaks. Kui lihtsalt öeldakse, et nüüd me oleme sõjalised eesmärgid saavutanud, aga majanduslikud eesmärgid jäävad täitmata, siis on see pool rehkendust. Ja seetõttu tegelikult see rehkendus peab olema täisvõrrandi lahendamine.

Eurooplased on kurtnud, et ameeriklased ei ole neile selgitanud Lähis-Ida eesmärke. Kas pärast seda visiiti on teil täna suurem selgus?

See arusaamine on tänaseks tõesti olemas, miks see rünnak ette võeti ja mis on suuremad eesmärgid. Nii Iisraeli kui ka ameeriklaste poolt on põhisoov võtta Iraanilt ära võimekus tuumarelva ja ballistiliste rakettide kasutamiseks, et nad ei oleks ohuks tsiviliseeritud maailmale. Loomulikult ka terrorismivastane võitlus. Kui sellega kaasneb ka Iraani rahvale vabadus ja võimalus ise oma tulevikku otsustada, siis on see lisanduv boonus. Need on peamised eesmärgid, miks see ette võeti.

Kohtusite täna ka administratsiooni mõjuka nõuniku Andy Bakeriga. Kas tema suhtumine liitlastesse on sama range kui presidendil?

Andy Baker on väga pika kogemusega. Nii JD Vance'i julgeolekunõunikuna veel ajast, kui Vance oli kongressis kui ka praegu presidendi tiimis. Ja julgeoleku eest vastutajana ta kindlasti saab aru, et liitlassuhteid on vaja hoida. Tema huvi ei olnud ainult meie kohtumisel rääkida sellest, mis on Lähis-Idas. Me rääkisime väga palju ka kahepoolsetest suhetest, mida Eesti ja Ameerika Ühendriigid koos teevad, milline võiks olla meie kaitsetööstuste huvi. Ameeriklastel on selge huvi teatud meie võimekuste vastu, mida Eestis tehakse hästi, sealhulgas näiteks droonivastased võimed. Nii et meie kohtumine kindlasti oli natukene laiem kui ainult Lähis-Ida konflikt ja Ameerika sisepoliitika.

Kas Ukraina on tänaseks ameeriklaste jaoks laualt maas?

Ei, kindlasti mitte. President Trumpi administratsiooni selge soov on jätkuvalt Ukrainas rahu saavutamine. See kindlasti ei ole praegu esimeses järjekorras, kuna Lähis-Ida mõjutab sisepoliitikat oluliselt rohkem, aga see pole kuhugi kadunud. Jätkuvalt on soov leida Ukrainas rahu ja võimalikult kiiresti. Kas see lähiajal võimalik on? Pigem hiljem võrreldes Iraani konfliktiga.

Kui keeruline või lihtne on saada kontakti praeguse administratsiooniga, et näost näkku rääkida ja saada aru, mida nad tegelikult mõtlevad, mitte vaadata, mida nad sotsiaalmeedias postitavad?

Kontaktid on meil ju alati olemas. Pigem on küsimus selles, et kui me näiteks Pete Hegsethiga pidime leidma võimaluse kohtumiseks, siis see visiit hakkas kujunema mitu kuud varem. Praegune olukord lihtsalt on selline, kus sõjasekretär (kaitseminister - toim.) peab olema seotud rohkem sõjalise poolega. Tuleb mõista olukorda, kõike ei saa ette planeerida. Aga meil on kontaktid olemas. Kunagi aga pole olnud nii, et helistad Washingtoni ja kohe kõik juhtub. See on suur riik ja suured süsteemid. Meie asi on häid suhteid hoida.