Ajal, mil ülikoolid näevad palju vaeva sellega, et ekspertteadmisi päriselus rakendada, on maad võtmas usk narratiividesse. Vajame erinevaid lugusid, mis tunduksid usutavad, oleksid lihtsalt seletatavad ja veenaksid masse poliitikute õiguses kavandatud poliitikaid ellu viia.

Milleks üldse tagada teadmiste tõenduspõhisus või muretseda nende rakendusliku poole pärast, kui lõpptulemuse määrab teadmiste valikuline sobivus narratiivses struktuuris? Oskus jutupunktidest sõnumeid vormida ja sõnumitest omakorda narratiive konstrueerida ei eelda akadeemilist süvaharidust, veel vähem asjakohast ekspertiisi. Seda eriti välispoliitilistes küsimustes.

Meie välispoliitika põhitees peaks olema väärtuspõhisus. Just sellele võlgneb Eesti oma iseseisvuse. Olen nõus Marko Mihkelsoniga, et selline lähenemine positsioneerib meid selle osa maailmaga, kus austatakse suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Kus "vabadus olla ise" ei ole eelisseisund üksnes vähestele valitutele ega vahetusraha suurriikide huvide maksmapanekul. Samuti ei tohiks jõud anda õigust sekkuda kellegi tahte vastaselt või eirata üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.

Kui aga päriselu räägib muud keelt, siis mis saab meie väärtuspõhisusest? Kas oleme valmis nägema sarnasusi Venemaa sõjas Ukrainaga ja Iisraeli sõjas palestiinlastega? Kas Vladimir Putini ja Donald Trumpi "erioperatsioonid" on need juhtumid, kus Eesti välispoliitiline seisukohavõtt peaks selgelt eristuma? Vastused – nii ühes kui teises suunas – tähendaksid otsustamist ühe või teise narratiivi kasuks.

Siit joonistuvad aga välja ilmsed küsitavused. Väärtuspõhisus ei tähenda väärtuste valikulist tõlgendamist ega nende kasuks oportunistlikku orienteerumist. Reeglitest kinnipidamine ei ole suhtelisel skaalal mõõdetav. Viitamine "erijuhtumitele", mis õigustaksid "erikohtlemist", ei pea vastu mõtteselguse, järjekindluse ega usaldusväärsuse nõuetele. Just nii, nagu neid sõna-sõnalt mõistetakse.

Paraku on lõhe soovmõtlemise ja deklaratiivsete avalduste vahel sedavõrd suur, et välispoliitikast rääkijatest jääb ebaveenev mulje. Mul oleks raske usutavalt kaitsta Eesti väärtuspõhist välispoliitikat, mis nimetab Butša veresauna genotsiidiks, ent samal ajal vaikib inimsusevastastest kuritegudest Gazas. Väljendid nagu "me ei nuta taga Madurot ega Khameneid" legitimeerivad ebaseaduslikku jõu kasutamist just selles võtmes, milles me ei suudaks ette kujutada selle kohaldamist iseendale. Sellist väärtuspõhisust on tõepoolest raske leida.

Kui nii, siis tuleb appi realism ehk siis täpsemalt "väärtuspõhine realism". Mitte kõikide sõda kõikide vastu, vaid "heade" ja "samaväärsete" sõda "halbade" ja "väärtusetute" vastu. Eeldusel, et kõik tõlgendavad ühtmoodi narratiivi "kurjuse teljest" ning vägivalla õigustatusest printsiibil "eesmärk pühitseb abinõu".

Positsioneerides end väärtuspõhisena joondume reaalpoliitiliste olude sunnil leeriga, mis kuulutab väärtused universaalseteks, ent rakendab neid päriselus valikuliselt. Kas Eesti-sugusel väikeriigil olekski teistsuguseid valikuid?

Jacques Chirac väljendas omal ajal USA Iraagi sõja kontekstis kahetsust, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid jätsid kasutamata võimaluse vaikida, selle asemel et toetada ameeriklaste sõjalist avantüüri, ettevõtmist, millel oli tugev narratiivne alus, kuid nõrk seos tegelikkusega. See tähendab, et otsus sõjalist jõudu kasutada tugines kõigele muule kui tõenduspõhisele materjalile.

Eeltoodust tulenevalt tasuks ehk meie välispoliitika kujundajatel mõelda selle üle, millises koguses ja missugustel tingimustel väärtuspõhisuse loosungiga ümber käia, looritada seda realismiga ning päriseluliste näidetega tegelikkusest.

Kui see ei peaks mingil põhjusel õnnestuma, ehk oleks mõttekam siis toota neid sõnumeid, mis muudavad meie edasised sammud rahvusvahelisel areenil arusaadavamaks ning vaigistada need noodid, mis asjatult külvavad segadust või mida õnnestuks meie vastu kurjasti ära kasutada. Teisisõnu, me ei peaks iga koera peale haukuma või saba liputama, kui see pikas plaanis meie edasisi tegevusi ei toeta või juba tehtule päriselulist kinnitust ei lisa.

Aga nagu ikka, pole rumaluste rääkimine keelatud ning välispoliitikaga tegelemine ei ole üksnes väljavalitute privileeg. Sama kehtib ka enese püünele upitamise ja poliitilise profiidi lõikamise kohta igas demokraatlikus ühiskonnas. Ometi ei tohiks narratiividest lähtuvad otsused kahjustada Eesti kestmajäämist keerulistel aegadel. Eriti veel siis, kui tõenduspõhisus ja argumenteeritus taanduvad poliitika kujundamisel teisejärguliseks.