Harri Tiido: Vene häda strateegilise kultuuriga
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Venemaa strateegiline kultuur. Venemaal on poliitika, sõjakunst, majanduse mobiliseerimine, ideoloogia ja ajalooline ettemääratus surutud kokku ühtseks strateegiliseks kontseptsiooniks, märgib Tiido.
Ukraina sõja kontekstis on esitatud mitmeid põhjuseid Venemaa kavade läbikukkumise kohta suuragressiooni alguses. Asjadega paremini kursis olevad inimesed on viidanud selle läbikukkumise sügavamale põhjusele. Nimelt Vene strateegilisele kultuurile, mis tsaariajast saadik on muutumatuna püsinud. Sellest tulebki juttu, tuginedes mitmetele kirjutistele, kuid eelkõige ehk Saratoga fondi avaldatud raportile.
Ukraina vastase suuragressiooni nurjumine oli mitte lihtsalt plaanide nurjumine, vaid süsteemi puuduste ilming. Venemaa relvajõud kujutavad tugevalt tsentraliseeritud organismi. Ühelt poolt toodab see tegevuse ühtsust ja tagab jõudude kiire koondamise. Kuid tsentraliseerituse pahupool seisneb selles, et info surutakse kokku, vigade parandused surutakse maha ja lähtutakse poliitilistest ootustest kui operatiivsest tõest.
Tegemist on strateegilise kultuuri puudustega. Venemaal on pikalt lähtutud kõikehõlmavusest ehk poliitika, sõjakunst, majanduse mobiliseerimine, ideoloogia ja ajalooline ettemääratus surutakse kokku ühtseks strateegiliseks kontseptsiooniks.
See nägemus on üle elanud kõik režiimimuutused, olles omane nii tsaariaegsele Venele, nõukaliidule ja nüüd siis praegusele Venemaale. Ideoloogiliselt võivad need võimud erineda, kuid neil on palju ühist. Näiteks kontinentaalne orientatsioon, tuginemine massilisele mobilisatsioonile, ametliku käsuliini kõrvalt tulnud algatuste kahtlustamine ja keskne otsustamine.
Lisaks on Vene strateegia lahutamatu diplomaatiast, majandusest, ideoloogiast ja võimu legitiimsusest. Strateegia on allutatud poliitikale, mis määrab tegevuse eesmärgid ja lubatavad riskid. Midagi saab muutuda ainult juhul, kui alanud sõjategevus näitab senise poliitika umbejooksmist.
Venemaa enda teoreetikud on esitlenud strateegia kujunemist viieastmelisena. Kõigepealt olukorra hindamine, mis omakorda algab tsivilisatsioonilise diagnoosiga, mitte luureandmete alusel loodud hinnanguga. Teine aste on otsus kõige kõrgemal tasemel, mis on keskse tähtsusega ja kuulub ainult presidendi kui kõrgema ülemjuhataja pädevusse.
Koos olukorra hinnanguga moodustab tipptaseme otsus asjanduse, mida vene keeles nimetatakse "zamõsel" ehk plaan või nägemus, mis määrab tulevase tegevuse pildi ja seob sõjalised, poliitilised ja kultuurilised eesmärgid ühtseks ettevõtmiseks.
Niisiis on strateegia mitte väejuhatuse analüüsi tulemus, vaid juhtkonna, või oleks täpsem öelda pealiku, tahte kuvand.
Järgmised astmed on selle tahte plaanideks tõlgendamine, tegevuse koordineerimine ja haldamine ning lõpuks kogu värgi ellu viimine.
Venemaa probleem on tohutu masinavärgi olemasolu. Sisendite puudust seal ei ole, püütakse koondada lahinguvälja infot, luureandmeid, staapide analüüse, sõjamängude väljundeid ja seda kõike ülemjuhataja lõpliku otsuse tarbeks. Kuid kui ühes infovälja servas on ulatuslik inimlike ja tehniliste sensorite süsteem raporteid koostamas, siis need kõik peavad läbi eri astmete tippu jõudma ehk kujundama otsust välja teises servas või punktis.
Infovood liiguvad läbi kindralstaabi, mille allüksused peaksid andmeid sünteesima ja nende alusel soovitused koostama. Kuna tegemist on aga väga hierarhilise keskkonnaga, siis igasugune oma arvamuse avaldamine on riskantne ja igal ülevalpoolsel astmel hinnatakse rohkem julgustavaid teateid kui info täpsust.
Järgneb tõlgenduse moonutamine. Andmed on olemas, aga nende tähendus moondub ülespoole liikudes, et muganduda ettemääratud järeldustega. Kui näiteks lahinguväljalt tuleb üksuse juhtidele teade sajast hukkunust, siis järgmisele tasemele jõuab ehk 50 hukkunut ja veel kõrgemale kümmekond ning kindralstaapi mõni üksik. Pealikule kantakse aga tõenäoliselt ette, et kaotusi ei ole. Kõik on rahul, keegi saab kiita ja mitte keegi ei pea oma koha pärast pabistama.
Tegelikult on tsentraliseeritus sõjalise juhtimise puhul vältimatu, küsimus on ainult selles, kuidas info seejuures liigub. Venemaa puhul on tegemist tagasiside summutamisega, võimu konkurentsiga ja epideemia mõõtmed võtnud moonutustega juhul, kui poliitika osutub tähtsamaks kui ametioskused.
Kindralstaap on õigustatult relvajõudude keskne lüli, armee aju. Kuid Venemaa puhul on see aju organisatoorselt üle koormatud, seda vaevab rivaalitsemine tsiviilse kaitsestruktuuriga ja tulemusena on aju muudetud kas otsuste vahenduskontoriks või ülekoormatud superministeeriumiks.
Selline struktuuriline tasakaalutus valitses ka nõukaliidus enne 1941. aasta natsi-Saksa rünnakut. Tulemuseks oli sõja alguse katastroof. Selle järel viidi kindralstaap sõjaoludele vastavaks ja asjad hakkasid paremini minema.
Nõukariigi lagunemise järel tekkis vastuolu kaitseministeeriumi ja kindralstaabi vahel, kuna ministeeriumi juhtkond püüdis hoida administratiivset ja poliitilist kontrolli enese käes. Kindralstaabile tsiviilstruktuuri roll ei meeldinud ja pinge püsis. Seejuures erines kindralstaap lääne analoogidest, kus nõuandev meeskond on operatiivjuhtimise käsuahelast eraldatud. Venemaal on kindralstaabil volitused nii täidesaatvas, operatiivses kui ka mobilisatsioonirollides, kusjuures paljuski dubleeritakse ministeeriumi ülesandeid.
Suuragressiooni alguses Ukrainas lootis Moskva korrata Krimmis ja Süürias läbi viidud piiratud sekkumise kogemust, kuid vastuseks saadi ukrainlastelt kõrge intensiivsusega sõda, milleks Vene struktuurid ei olnud valmis. Ja poliitilised kaalutlused, mis välistasid vajaliku mobilisatsiooni läbiviimise, andsid nurjumisse oma panuse.
Kõik see ei tähenda, et Venemaa ei ole võimeline õppima. Struktuursed puudused ja info filtreerimine käsuliini mööda ülespoole liikudes on seni jäänud, kuid see ei tähenda, et Vene armeed saaks alahinnata. Kuni on rauda ja inimesi, kelle saatus juhtkonda ei huvita, siis on nad võimelised päris paljuks. Lisaõppetund on aga selles, et strateegilise kultuuri sõltuvus tipptaseme tegelasest või tegelastest on retsept ebaõnnestumiseks.
See mõte tuleb paraku puhuti pähe ka vaadates, kuidas ühe tegelase mõttevoolu väljendus säutsudes võib USA relvajõudude tegevust mõjutada.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
