Iisrael alustas USA toetusel laiaulatusliku sõjalise operatsiooni Iraani vastu 28. veebruaril jätkuna eelmise aasta juunis toimunud 12-päevasele sõjale, mille käigus Iraani tuumavõimekust väidetavalt hävitati suures ulatuses. Kestva operatsiooni peamised eesmärgid on pigem selged Iisraeli seisukohalt. Need on eelkõige Iraani tuuma- ja ballistilise võimekuse hävitamine, mis on ohuks Iisraeli püsimajäämisele.

On samuti selge, et teokraatlik režiim Teheranis peab kukkuma ja asenduma Iisraeli ja läänemaailma suhtes sõbralikuma või leplikuma riigivalitsemisega, muidu pole mõtet eeldada, et Iraani oht kaob pikemas perspektiivis, kuivõrd hävitatavad sõjalised ja majanduslikud võimed on taastatavad. Olgugi aastatega ja suure raha eest.

Ka tapetud ajatollad ja igasugused teised Iraani juhid on asendatavad. Seega on otsustav tegur Iraani rahva valmidus teokraatliku režiimi kukutamiseks, mida me praegu ei näe. Teisalt on  Iraani võime suuri pahandusi tekitada tõestatud.

Praegu ja lähimas perspektiivis oleme olukorras, mis lõhnab laiema sõjalise konflikti järel, mida Iraan püüab igati provotseerida rünnates oma naabreid. Fossiilse vedelkütuse turgudel ning rahvusvahelises õhu- ja meretranspordis ja -kaubanduses on tekkinud suured probleemid ja mured.

Lainetused on tunda ka Eestis, kui me vaatame kasvõi kütuse hindu tanklates, mis mõjutavad meie majandust laiemalt.

Iraani režiim võitleb hambad ristis

Panused on ülikõrged ning Iraani režiim võitleb hambad ristis, kuna iga päev, mida ta on vastu pidanud, pigem suurendab tema ellujäämise šansse. Olgu Iraani sõjalised ja majanduslikud võimed räsitud, kui ajatolla režiim jääb paika, siis ta on sisuliselt võitnud, sest ei pidanud alistuma Iisraelile ja USA-le või oma enda (teisiti mõtlevale) rahvale.

Venemaa ja Hiina toetavad Iraani režiimi poliitiliselt. Nad kindlasti ei soovi teokraatia lõppu, millele peaks järgnema läänesõbralik valitsus Iraanis. Vähemalt Venemaa annab Iraanile luureinfot, et ta saaks edukalt rünnata oma naabreid, USA sõjalisi objekte piirkonnas ja Iisraeli. Kas Hezbollah' droonirünnakud Küprosele (Suurbritannia baaside vastu) toimusid ilma Venemaa luureabita?

USA president Donald Trump räägib operatsiooni võimalikust peatsest lõpetamisest, kuid seejärel Iraani ründamisest, kuniks see alistub tingimusteta. Või vastupidi. Jätame kõrvale küsimuse, kas Iraan oleks olnud võimeline USA-d (Põhja-Ameerikat) ründama. Nagu ka sügisel toimuvaid valimisi USA-s ning ameeriklaste tundlikkust kütusehinna suhtes. Ilma nendetagi on olukord eskaleeruv ning ees seisavad tõsised sõjalised ja majanduslikud riskid.

Hormuzi väina blokeerimine ei saanud olla üllatus, kuid naaberriikide ründamisega läks Iraan üle igasuguste piiride

Hormuzi väina sulgemine oli varem igatahes kohustuslik ja keskne element igas stsenaariumis, mis käsitleb sõjalist konflikti Iraaniga. Seda ei olnud võimalik mitte ette näha. Ju siis eeldati küllalt kiiret võitu, arvestades eelmise aasta rünnakuid Iraani tuumaobjektide vastu, Iraani käsilaste purustamist (Hamas) või olulist nõrgestamist (Hezbollah ja huutid), nagu ka Iraani rahva ülestõusu detsembris ja jaanuaris, mille ajatolla režiim surus küll alla, väga veriselt, kuid suurte raskustega.

Kiiret alistumist paraku ei tulnud, sest Iraan oli uueks rünnakuks ilmselt paremini valmistunud, kui arvati. Teisalt, Teherani režiim muidugi mõistab, et tema kukutamine on sõjalise operatsiooni eesmärk, kuigi mitte otseselt deklareeritud. Või selle paratamatu tulemus. Seetõttu panevad ajatolla ja tema käsilased kõik mängu, riskides koguni Iisraeli, USA ja naaberriikide "kambakaga".

Tuleb tõdeda, et mõnevõrra üllatavam on Iraani kestvad rünnakud naaberriikide vastu, mis ei piirdu üksikute hoiatustega, vaid massiliste raketi- ja droonirünnakutega isegi tsiviilobjektide, koguni hotellide, ja elutähtsa energiataristu vastu. 12 araabiariiki mõistsid Iraani rünnakud hukka ja nõudsid nende viivitamatut lõpetamist, kuid Saudi Araabia, kellel on vägagi arvestatav sõjaline võime, ähvardas Iraani vastulöökidega ehk jättis endale õiguse enesekaitseks vastata.

Ei ole kindlaid andmeid, et Iraan oleks asunud Hormuzi väina meremiinidega blokeerima. Sellegipoolest toimuvad rünnakud Iraani poolel mitte olevate riikide merealuste vastu rakettide ja droonidega ning praktiliselt keegi ei julge enam väina läbida. Ka sõjalaevade eskort ei anna kuigi suurt kindlust.

Iraani enda naftaeksport, mis muuhulgas tähendab viiendiku Hiina naftaimpordist, algab paraku Khargi saarelt, mis asub Pärsia lahe tagaosas, pea 500 kilomeetrit Hormuzi väinast. Saare kaudu toimub 90 protsenti Iraani naftaekspordist ning seal on mahutites kuni 30 miljonit barrelit naftat. Saarel asuvat naftataristut võib ühest küljest rünnata, mida on ka tehtud, kuigi mitte põhjalikult, aga saart võib ka sõjalise operatsiooni ehk dessandiga hõivata, et sundida Iraani režiimi alistuma.

Selge see, et taoline operatsioon vajab pikka planeerimist ja see on isegi siis väga keeruline ja riskantne, kuid on uudiseid, et USA dessantlaev (USS Tripoli) liigub Hormuzi väina poole. Iraan on igatahes valvel. Ta võib halvimal juhul kaotada mitte üksnes kontrolli Hormuzi väina, vaid ka Karghi saare üle. Väin on muidugi otsustav.

Mitte vähem oluline on maailma suurim gaasimaardla Pärsia lahes, Põhja- ja Lõuna-Pars, milles on maagaasi ja kondensaate sama palju, kui teadaolevalt kogu ülejäänud maailmas. See asub Pärsia lahe keskmes ning on jagatud merepiiriga Iraani ja Katari vahel. Katar ammutab sealt Iraanist pea üheksa korda rohkem gaasi päevas, kuid ka Iraanile on see ikkagi väga oluline tuluallikas. Rääkimata Katarist ja ülejäänud maailmast, kus tarbitakse Katari gaasi.

Iisrael ründas maardlat, Trumpi sõnul USA-d ette hoiatamata, ning tagatipuks on tekkinud heeliumi puudus, mis häirib tõsiselt pooljuhtide tootmist, mis omakorda tingib raskuseid mistahes kaasaegsete vahendite tootmises, elektriautodest mobiiltelefonideni välja.

Vastastikused rünnakud ja USA liitlaste proovile panemine

Iraani režiimi strateegia on selge. Mida rohkem hävitatakse Iraani sõjalist ja majanduslikku taristut, seda enam püüab Iraan rünnata naaberriike, et ka nende energiataristut põhjalikult kahjustada. Mitte ainult Iisraeli ja USA sõjalisi objekte. Pärast ajatollade režiimi tulgu või veeuputus. Maailma võib tabada enneolematu energia- ning selle tagajärjel majanduskriis.

Teherani ilmne eesmärk on Pärsia lahe riikide pööramine USA ja Iisraeli vastu. Näete, me oleme sunnitud teid ründama, sest USA ja Iisrael püüavad meid täielikult hävitada. Meil pole teist võimalust. Tõrjume koos USA ja teised lääneriigid piirkonnast välja ja siis saab olema rahu, mis on kõigile kasulik. Muidu hävime kõik.

Kas Saudi Araabia ja teised USA liitlased piirkonnas "ostavad" Iraani sõnumit, arvestades suurt kahju, mis tekib iga päev? Praeguse seisuga pigem mitte, sest kaalukausil kaaluvad üle Iraani tuumaambitsioonid ja tema ebausaldusväärsus. Pärsia lahe riikide huvid on nafta ja gaasi müügist laiemad kui 10 või 20 aastat tagasi. Nende seotus läänemaailmaga, mille vastu Iraani teokraatlik režiim võitleb elu ja surma peale, on elulise tähtsusega. Vähemalt praegu ja lähimas tulevikus.

On raske öelda, kas Iraani rünnakud naaberriikide vastu lõpuks viib nende vasturünnakuteni, kuid Teheran ei saa "sõjakummi" lõputult venitada. Kas suurem konflikt Lähis-Idas oleks Venemaa ja Hiina huvides? Putini Venemaa kindlasti juubeldaks, sest ta juba naudib kõrgemaid nafta- ja gaasihindu, nagu ka Trumpi distantseerumist Ukrainast ning võimalust pääseda naftamüügiga seotud sanktsioonidest, aga Hiinal on põhjust olla murelikum, mistõttu on Pekingi senine reageerimine olnud ettevaatlik.

Venemaa, Hiina ja Põhja-Korea jälgivad väga täpselt antud sõjalist konflikti ja teevad enda jaoks vajalikke järeldusi. Venemaa huvi on USA toetuse vähenemine Ukrainale, mis ongi toimumas, kuid Vladimir Putini režiimil ikkagi ei õnnestu Ukraina vastu edu saavutada, pigem vastupidi. Lisaks on Ukrainale avanenud suurepärane võimalus aktiivselt pakkuda sõjas läbiproovitud droonikaitset Pärsia lahe riikidele, kuid ka USA-le ja Euroopale.

Hiina vaatab pealt, kuidas USA kulutab oma Tomahawke ja muud moona, mis mõistagi vähendab ameeriklaste võime näiteks Taiwanit toetada, kui Peking peaks otsustama saare vastu jõudu kasutada. Põhja-Koreal on oma õppetunnid, kuidas paremini kaitsta oma tuumarajatisi ja ballistilist võimekust, nagu ka mereväge. Tagatipuks on olnud uudiseid, et USA viib õhu- ja raketikaitsevahendeid Lõuna-Koreast Pärsia lahe piirkonda, mis teeb Kim Jong-unile ainult rõõmu.

Sõjaline eskalatsioon ei ole lahendus. Usaldusväärseks peetavad julgeolekuvaatlejad on arvanud, et Iraani raketivarud, mis on tema ründedroonivarudest märksa väiksemad, on väga suures osas kulutatud ning enamus raketilaskeseadeldisi on hävitatud või kahjustatud, kuid Iraan ründab edasi, mitmes suunas ja täie jõuga. Mis pilt avaneb, kui Iraani raketi- ja droonivarud on lõpuks otsas? Pea täielik häving Pärsia lahe piirkonna nafta- ja gaasiväljadel ning nende töötlemise rajatistel?

Ainus võimalus on läbi viia efektne ja efektiivne sõjaline operatsioon Hormuzi väinas ja Karghi saarel, koos riikidega, keda Iraani ründab (nemad seda praegu ei soovi), või vastasel juhul hakata rünnakuid Iraani vastu järk-järgult lõpetama. Teine variant ei vii paraku kuhugi, sest läbirääkimisi pole ja ei tule ning sellepärast puudub ka sobiva kokkulepe võimalus.