Viimastel nädalatel on vestlustes ikka ja jälle tulnud üles Lähis-Idas toimuva taustal kiirelt kerkinud nafta ja gaasi hinnad, mis jõudnud juba otsapidi tarbijanigi. Kui nafta hind barreli kohta on kerkinud ligi 100 dollari kanti¹, siis gaasi hind, mis on pikalt 30 €/MWh juures kõikunud, liikunud 60 €/MWh juurde².

Võrreldes 2022. aastal alanud täiemahulise Venemaa agressiooniga on hüpe gaasi hinnas seni olnud väiksem. Gaasi TTF hind kauples toona tuntavalt üle 100 €/MWh ja tippajal isegi üle 300 €/MWh.

Lääneriikide majanduse ja tarbija toimetuleku haavatavus kütusehindadest ei ole aga uus teadmine. Ka haavatavast tarneahelatest Hormuzi väinas või Suessi kanalis oleme juba ammu teadlikud. Negatiivseks pakkumisšokiks kütuseturul saab valmistuda vaid ühel viisil, me peame vähendama oma sõltuvust fossiilsetest kütustest. Eeskätt tähendab see fossiilsetele kütustele alternatiivide leidmist.

Eestil on head võimalused oma majanduse säilenõtkemaks kujundamisel, taastuvgaaside tootmisele panustamine on lähiaastate peamiseks töösuunaks, millest tuleb kinni haarata. Taastuvgaasid ehk nii kodumaine biometaan kui ka vesinik ning tulevikus ehk viimaste derivaatide tootmine aitab tagada energiajulgeoleku, loob märkimisväärset lisandväärtust ja panustab loodushoidu.

Õpime tuleviku nimel minevikust

On oluline mõista, et taastuvenergia kasutuselevõtt ei ole üksnes oluline kliimaeesmärkide täitmiseks, vaid energiajulgeoleku ja majandusliku sõltumatuse alustala. Negatiivne pakkumisšokk kütuste hindade kallinemisel mõjutab tuntavalt riikide makromajanduslikku käekäiku³.

Isegi kui sündmuse risk ei pruugi realiseeruda, on geopoliitiliselt ajendatud negatiivse šoki tõenäosuse suurenemisel arvestav mõju kütuseturule ja makromajandusele.⁴ Asja kurbloolisem osa on, et lääneriikide sõltuvus fossiilkütustest seab autokraatlikud juhid olukorda, kus nad saavad otsest kasu põhjustatud konfliktiga kaasnenud gaasi ja nafta hindade hüppelisest tõusust. Energiahindade tõus on piisav, et kompenseerida sõjaga kaasnevaid kahjusid.

Paradoksaalselt tähendabki see seda, et fossiilkütustest sõltuvus viib sõjapidamise subsideerimiseni vastu lääneriikide tahtmist. Ka Venemaa võidab praegu gaasi ja nafta hinnatõusust ja USA käigust sanktsioone leevendada. Lähis-Idas toimuva tulemusel on riigid, mis ei jälgi lääneriikide sanktsioonipoliitikat juba asunud oma energianälja leevendamiseks rohkem Venemaa poole vaatama.

Ei saa mööda vaadata asjaolust, et sõltuvus fossiilkütustest on juba kord Euroopale kätte maksnud, 2022. aastal Venemaa agressiooni järgselt. Rumal oleks samasse ämbrisse uuesti astuda, sidudes oma tarned riikidega, mille ühiskondlik korraldus ja väärtused ei kattu meie omadega.

Eestis ei leidu maagaasi, millega õnnestuks katta meie aastane gaasitarbimine, mis aastal 2025 ulatus 3,4 TWh⁵. Gaasi vajame nii soojus- ja koostootmisjaamades külmadel perioodidel tiputarbimise katmiseks soojusenergia tootmisel, tööstuses tootmishoonete kütteks kui ka tootmisprotsessides, mis vajavad kõrget temperatuuri, majapidamistes ja transpordisektoris. Ajas on gaasitarbimise trend olnud küll langev eeskätt soojus- ja koostootmises vähenenud nõudluse tõttu, kuid ka tulevikus vajab Eesti jätkuvalt arvestatavas koguses gaasi.

Võimalikke kasutusvaldkondi jagub

Eestis tegutseb kaheksa biometaanijaama, neli tööstuslikku biogaasijaama, neli prügilagaasi ja neli reoveepuhastusjaama, mis biogaasi toodavad. Biometaan, mis on oma olemuselt puhastatud, kõrgema metaani sisaldusega biogaas, on võrdväärne kütus maagaasile, leides kasutust võrgugaasina ja ka transpordis.

Eestis toodeti 2025. aastal ligi 0,3 TWh biometaani ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel valmivate kolme uue biometaanijaama valmimisel Tahulas, Halingas ja Viiratsil kahekordistame oma toodangu lähiaastatel⁶.

Põllumajanduslike kõrvaltoodete ressursist toodetud biometaani tootmispotentsiaali maht Eestis on ligi 0,8 TWh. Rohtse biomassi kasutamisel oleks potentsiaal koguni 1,5 TWh⁷. Kui rohtne biomass leiab kasutust aktiivselt Kesk-Euroopas, siis Eestis takistab toorme kasutuselvõttu suurem investeeringuvajadus ja toorme hajutatus. Kõrgem maagaasi hind vähendab aga seda vahet.

Biometaan tervikuna leiab kasutust maanteetranspordi sektoris, sest kütusetarnijad, näiteks Alexela, Olerex, Neste jne, peavad täitma biokohustuse nõuet, mis oma sisult tähendab, et teatud osa ringlusse antud kütusest peab olema taastuv. Kohustust on täidetud valdavalt biokütuste ja biometaaniga. Selline süsteem on loonud Eesti biometaani tootjatele hea võimaluse oma toodangu pealt teenida. 2025. aastal kaubeldi biometaani statistikaga 18,8 miljoni euro ulatuses ja kauplemismahud on iga aasta kasvanud⁸.

Biometaan kasutamise tulevik on selginemisel, sest Eesti transpordisektoris nõudlus biometaani järele on ajas väiksem kui pakkumine. Suuremate linnade ühistransport on tervikuna juba kodumaisel biometaanil ja tänane biokohustuse nõue ei tõuka piisavalt biometaani selle täitmiseks kasutama.

Võimalike tulevikuliste kasutusvaldkondadena paistabki biometaanile maagaasi asendamine gaasivõrgus, meretranspordis ja elektri tootmisel gaasijaamades biogaasina. Meretranspordi sektoris puudub veel selgus, milline saab olema tulevikus peamine kasutatav kütus, kuid tervitatav on, et ka Tallink on viinud juba Tallinna-Helsinki laevad suuresti biometaanile⁹.

2026. aastal avas KIK taotlusvooru ka kauaoodatud biometaani sisestuspunkti rajamiseks, mis peaks täiendavalt aitama kaasa ülekandevõrgus taastuvgaaside osakaalu suurenemisele¹⁰ ja seeläbi läbi gaasivõrgu tarbitava gaasi rohelisemaks muutmiseks.

Kliimaministeeriumi tellitud ja Ea Energy Analyses tehtud elektrihinna analüüsi kohaselt oleks Eestis gaasijaamades elektri tootmine 2035. aastal ligi 0,16 TWh juures, gaasijaama kasuteguri juures 55 protsenti, vajaksime ligi 0,3 TWh biometaani. Gaasivajadus tulevikus suureneb, olgu selleks siis elektri tootmisel tipujaamades või meretranspordis ja kodumaisel biogaasil ning biometaanil on siin potentsiaali.

Järjest enam jõuavad kodumaise biometaani tootmisest ja kasutamisest tõusvad kasud teistesse sektoritesse. Kui seoses põllumajandussektoriga on räägitud kääritusjäägist ja selle kasutamisest väetisena, siis täiendava meetme tulemusel saab peagi öelda, et enamikes Eesti biometaanijaamades kogutakse tekkiv CO₂ kokku ja veeldatakse¹¹. Saadud biogeenset süsihappegaasi saab kasutada hiljem juba toidu- ja joogitööstus, kus seni on domineerinud fossiilne süsihappegaas. Sellisel viisil jõuab ka biomull näiteks karastusjookidesse.

Eestis on biometaani kasutamiseks potentsiaali ja selle kasutamisest tõusvad kasud jõuavad otseselt nii põllumajandusse, energeetikasse kui toidu- ja joogitööstusesse. Milleks nuumata autokraatlikke võime ja toita Putini sõjamasinat kütuste hindasid kergitades, kui väljapääs on kodus olemas.

Vesiniku kasutus ei piirdu pelgalt vesinikautodega, millest palju räägitud, vaid see on oluline sisend mitmetele tööstusharudele. Erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest ei ole Eestis metalli-, väetise- või keemiatööstust, mis kasutaks vesinikku.

Ometi ei ole vesiniku puhul Eestis tegu millegagi, milles meil kogemus puuduks. 1865. aastal alustati Tallinna gaasijaamas kivisöest gaasi tootmist, millega valgustati linnatänavaid. 50 protsenti gaasijaama gaasist oli vesinik¹². Teine vast tuntum näide on AS Nitrofert, mis tootis Ida-Virumaal väetiseid.

Nüüd on Eesti ettevõtted spetsialiseerunud vajaliku tipptasemel tehnoloogia tootmisele arendamisele: elektrolüüseritele, kütuselementidele ja superkondensaatoritele. Vastavad arengusuunda veavad Eestis Elcogen AS, Stargate Hydrogen OÜ, Skeleton Technologies OÜ ja PowerUp Energy Technologies. Nimetatud lahendused võimaldavad nii vesinikku toota, muundada elektriks kui ka salvestada. Vesinikku toodetakse siiani aga valdavalt maagaasi ja nafta baasil reformimisel.

Suure sammu teeks Eesti vesiniku majandus edasi Põhjamaade-Balti vesinikukoridori (Nordic-Baltic Hydrogen Corridor) rajamisel, mis kulgeb Soomest läbi Baltikumi Saksamaale korjates kokku Läänemere-äärsetes riikides toodetud vesinikku. Vastav toru riigi eriplaneeringu taotluse on Elering juba esitanud ja lähiajal algavad vajalikud uuringud.

Nõudlus vesiniku järele on Euroopas tohutu. Ainuüksi Saksamaal peaks nõudlus vesiniku järele aastaks 2030 vähemalt kahekordistuma¹³¹⁴. Saksamaa suurtööstus vajab vesinikku oma protsessides ja pole siis imestada, et ettevõtted BASF või Thyssenkrupp sõlmisid venelastega kümnend tagasi ja varemgi veel lepinguid maagaasi tarnimiseks ning pidasid plaani Nord Stream 3 ja 4 rajamiseks¹⁵.

Gaasi vajavad ka energiatarnijad nagu Uniper, RWE ja EnBW, kes Venemaa maagaasist pikalt sõltuvuses olnud¹⁶. Sellest tulenevalt on Põhjamaade-Balti vesinikukoridori projekt leidnud ka toetust Euroopa ühendamise rahastust (CEF) ja kui tasuvusanalüüsid näitavad projekti mõistlikust Eesti riigile ja maksumaksjale, on sellise võimaluse kasutamine igati otstarbekas, et Saksa suurtööstuse tarnijaks saada.

Vesinikukoridori kulgemine läbi Eesti avaks võimalused tööstusettevõtetele ka Eestis, näiteks vesiniku derivaatide: e-kütuste, roheammoniaagi või rohemetanooli tootmise näol laevadele ja veokitele või mõne keemiatööstuse ettevõtte rajamisel. See looks täiendavaid kõrgema lisandväärtusega töökohti, parandaks meie energiajulgeolekut ja aitaks kaasa ka sõltuvuse vähendamisele fossiilsetest kütustest. Huvitatud ettevõtted liituksid vesinikutoruga oma kulu ja kirjadega.

Täpselt samamoodi on elektrivõrgu ja gaasivõrguga, kus liitumised maksab kinni arendaja, mitte tarbija. Seega ei kajastu taastuvenergia võrguga liitumine ei gaasi ega elektri võrgutasus, nagu ekslikult arvatakse.

Eestil head väljavaated

Gaasihinnad näitavad, et majanduslik tasuvuspunkt biometaani ja vesinikutehnoloogiale ei ole pilvedes. Mõlema gaasi hinnastamine on seotud maagaasiga. Maagaasi hind moodustab umbes 70 protsenti vesiniku tootmise kuludest¹⁷, praeguste elektrihindade juures peaks gaasi TTF hind kahekordistuma, et rohelise vesiniku tootmine muutuks konkurentsivõimeliseks.

See on pelgalt lihtsustatud eeldus, kuid ilmestab hästi rohelise vesiniku majanduslikult konkurentsivõimeliselt tootmise võimalusi. Kõnekas on ka Suurbritannia kliimanõukogu hiljutine raport, mis ütleb, et üleminek taastuvenergiale Suurbritannias on kogukulult umbes sama suur kui üks fossiilkütuste lühiajaline hinnašokk, mis on võrreldav 2022. aasta kriisiga¹⁸.

Aga miks mõneti kallimad taastuvgaasid, kui maagaasi hind on ajalooliselt tuntavalt odavam ja küll taandub keskmise juurde peagi tagasi? Vastus peitub energiajulgeolekus.

Gaasi nõudlus Euroopas on märkimisväärne, ka tänavune talv oli tavapärasest oluliselt külmem ja kajastub asjaolus, et gaasivarud Euroopas on uuele aastale vastu minnes üsna tühjad. Saksamaal jõudsid varud veebruari lõpus 20 protsendini¹⁹.

Gaasivarud ei saanud küll tühjaks, kuid saab vaid oletada, milliseks kujunevad lähikuudel gaasihinnad olukorras, kus varusid hakatakse täiendama rekordiliselt madalalt lähtetasemelt ja Lähis-Idas toimuv pole rahunenud, mis omakorda piirab Katarist pärit gaasi siia jõudmist.

Suuremalt jaolt oleme USA päritolu LNG-ga asendanud varasemalt Venemaalt saabunud maagaasi, kuid Euroopa sõltuvus USA-st ei peaks olema geopoliitiliselt turbulentses olukorras lõpp-peatus. Ka maarahvatarkus ütleb, et ära pane kõiki mune ühte korvi. Kui endal maagaasi ei ole, tuleb kasutada alternatiive, mis meil on taastuvgaaside näol. Taastuvgaaside laiem kasutuselevõtt aitab kaasa ka mastaabiefekti tekkimisele, mis vähendab kääre imporditud maagaasi ja kodumaise taastuvgaaside vahel.

Järjekordne kriis on näidanud, et odavam variant ei ole alati kõige parem. Oma majandusstruktuuri ümber kujundades on välja kujunenud riskid, kuid inimkäitumisele omaselt oleme neid seni eiranud või normaliseerinud.

Eestil on head võimalused pöörata energiakriisist õpitu enda kasuks nii, et tagatakse energiajulgeolek ja tugevneb majanduse vastupanuvõime välistele teguritele. Taastuvgaasidele panustamine ei ole ideoloogia, vaid majanduslikult põhjendatud ratsionaalne valik. Kui meie võimalust ei kasuta, teevad seda meie naabrid, ent soovime ehk ise olla naabrist paremad ja kiiremad.