Eesti elektrisüsteemi lähtekoht on hästi mõõdetav: aastane tarbimine on umbes 8,3 TWh, tootmises jääb puudu ligikaudu 3 TWh ning seetõttu kaetakse märkimisväärne osa vajadusest impordiga. Selline pilt ei ole regionaalselt integreeritud turul erandlik, sest ühendused ongi loodud selleks, et elekter liiguks üle piiride vastavalt hinnale ja saadavusele. 

Meie hinda kujundavad turul korraga kohalikud elektritootjad ja rahvusvahelised ühendused. Turg paneb hinna paika ja siis on näha, kas ja kui palju selle hinnaga elekter piire ületab. Sellest tuleb ka muster, mis tarbijale õigusega ei meeldi: me kipume odavatel tundidel müüma elektrit välja ja kallitel tundidel ostma tagasi. Kui tuult või päikest on palju, liigub elekter turule odavamalt. Kui ilm pöördub ja oma tootmine langeb, siis ostame sama turu pealt kallimalt sisse.

Juhitavad jaamad ei too hinda alla

Väga palju räägitakse juhitavate elektrijaamade rajamise olulisusest. Neid tulebki rajada, kuna tegemist on varustuskindluse jaoks olulise tööriistaga. Elektrisüsteem peab töötama igal ajal, mitte ainult siis, kui ilm on elektri tootmiseks soodne. Süsteemi operaator ei saa külma ja tuulevaikse ilmaga päikest ja tuult juurde tellida ning selle tühimiku täidab juhitav tootmine.

Samal ajal ei tähenda juhitava tootmise lisamine odavat elektrit. Nende jaamade roll ei ole teha turu keskmist hinda püsivalt madalaks, vaid vähendada riski, et elekter üldse otsa saab. Juhitava jaama kulu koosneb investeeringust, planeeritud valmisolekust ja kütusest, ning seetõttu on nende toodangu hind tavaliselt kõrgem kui taastuvenergiaallikatel. Praktiline suurusjärk on sageli umbes 100–150 €/MWh, sõltuvalt eelkõige gaasi ja CO₂ hinnast ning kasutustundidest. 

See ei tähenda, et juhitavaid jaamasid ei peaks rajama. Meeles tuleb hoida, et kõige kallim elekter on see, mida ei ole. Puudus tähendab seisakuid, katkestusi ja otsest majanduskahju, mis ületab tavaliselt kalli, kuid kättesaadava elektri hinna. Seetõttu on küsimus selles, kuidas panna need koos tööle nii, et süsteemis oleks korraga olemas nii odavam tootmine kui ka vajalik tagavara. Tuuleenergia ei asenda juhitavat tootmist täielikult, kuid ilma tuule ja päikese osakaalu kasvatamata jääbki süsteemi keskmine hinnatase kõrgemaks.

Patiseis: ühte ei taheta, teist ei lasta

Praegune ummik tekib ühiskondliku aktsepteerituse, planeeringute ja otsustamatuse koosmõjus. Taastuvenergia tootmist peetakse vajalikuks, kuid konkreetse projekti juures kasvab vastuseis. Juhitava tootmise vajadust tunnistatakse, kuid see ei too hinda alla.

Nii jõuame seisu, mida saab lühidalt kirjeldada: ühte ei taheta, teist ei lasta. Lühiajaliselt näib see mugav, sest ühendused on olemas. Pikas vaates tähendab see suuremat sõltuvust, närvilisemat hinnapilti ja rohkem juhuslikkust.

Tehnoloogiate üle vaieldes jääb sageli sõnastamata, kelle vajaduse järgi süsteemi kujundatakse. Kodutarbija elektriarve, tööstuse konkurentsivõime, regionaalareng ja varustuskindlus on kõik legitiimsed sihid, kuid need eeldavad erinevaid lahendusi. Kui eesmärk jääb lahti rääkimata, tekib paratamatult olukord, kus iga järgmine otsus vaieldakse uuesti nullist läbi.

Rääkides majandusest, tuleks taas täpsustada, et mida me soovime. Madala ja stabiilse nõudlusega majandusele sobib üks energiamiksi kombinatsioon. Energiamahukama majanduse – tööstus, andmekeskused, vesinik – jaoks on vaja teistsugust tootmise, võrgu ja reservi kooslust. Tõhusus jääb mõlemal juhul vajalikuks, kuid sellest üksi ei piisa. Ettevõtted on tarbimist juba aastaid optimeerinud, kuid tarbimist ei saa lõputult alla keerata ilma tootmisvõimet piirama hakkamata.

Kui energiat napib või selle hind on ettearvamatu, jääb majandus madala lisandväärtusega tegevuste juurde. Kõrgema lisandväärtuse jaoks on lisaks efektiivsusele vaja ka piisavat, usaldusväärset ja prognoositava hinnaga elektrit. Selles vaates ei ole tuulikud ainult energiapoliitika küsimus, vaid ka majanduspoliitika küsimus: investeeringud ja uued töökohad liiguvad sinna, kus elekter on olemas ja kus riik suudab näidata, et tootmisvõimsust arendatakse järjekindlalt.

Kui jääme korraga kõigi suuremate lahenduste suhtes eitavale positsioonile, säilib sama muster, et odavatel tundidel müüme välja, kallitel tundidel ostame sisse, lisaks maksame reservi ja tasakaalustamise eest rääkimata võrguteenuse ja taastuvenergia tasust.

Momentum kaob kiiresti, kui otsused lükatakse edasi. Odavam ja stabiilsem tulemus sünnib ainult siis, kui lepime kokku eesmärgi, valime proportsioonid ja viime otsused lõpuni.