Sõda oli päris lihtne efektselt alustada – tappa kohe esimese asjana ajatolla, aga edasi see nii efektselt läinud ei ole. Kas nüüd hakkab USA-l Iraanis keerulisemaks minema?

Ilmselgelt on keeruline. Selles suhtes, et kui su eesmärgid ei ole väga selgelt defineeritud, siis on raske ka edu defineerida. Mingites asjades ollakse edukad olnud: ütleme, et rakettide varu on üsna hästi suudetud hävitada, samamoodi on suudetud üsna hästi Iraani laevastikku hävitada. Aga mingid võimekused on ikkagi alles, sealhulgas nende rikastatud uraan, mis on kuskil 60 protsendi ulatuses rikastatud. See on jätkuvalt kõik alles samas seisus, mis ta oli alates sellest suvisest rünnakust.

Nüüd on hakanud kaotusi tulema ka ameeriklaste poolele: 13 sõjaväelast on surma saanud ja nad on kaotanud seal ülikalleid radareid, samuti õhutõrjekomplekse ning erinevat tüüpi lennukeid. Kas kulu hakkab vaikselt üles minema ja kas ameeriklased loevad seda?

Jah, ameeriklased loevad väga. Sellest on ka meedias räägitud, mis see kulu kokku on. Samal ajal on Ameerikas väga pikalt olnud probleem, et hinnad on väga kallid ja inimeste elatustase ei käi nendega kaasas. Nüüd, kus kütusehinnad on kuskil 25–30 protsendi võrra tõusnud, küsitakse seda enam, et miks me pidime kuus miljardit selle sõja peale kulutama.

Ka seda sõda ennast ei ole Ameerika inimestele väga hästi "maha müüdud" võrreldes varasematega, kus nädalaid enne käidi ja selgitati, miks me läheme ja mis me teeme. Seekord on see osa üsna ära jäänud. Inimesed ärkasid kolm nädalat tagasi suure üllatusega, et sõda on järsku käes. See, kust see tuli, on inimestele natukene segadust tekitanud.

Mingit pidi on kütusehinna tõus kevadeti tavaline. See toimub iga aasta: inimesed reisivad rohkem, tuleb kevadvaheaeg, kus ülikoolis käivad lapsed sõidavad lõuna poole spring break'i veetma. Seega on kütuse hinnatõus USA-s igal kevadel tavapärane, aga seekord on see märkimisväärselt suurem.

Ühtepidi vaadatakse bensiinijaamas hinnatõusu ja see ei meeldi. Samas näeme ka inimesi, kes ütlevad, et rahvuslik julgeolek on oluline ja maailma jaoks on väga kasulik, et Iraani režiim kukutatakse. Kas see ongi praegu selline sisepoliitiline sentiment?

Klassikaline tugev Trumpi valija, kes on igal juhul Trumpi poolt – umbes 35–40 protsenti ühiskonnast – on jätkuvalt tugevalt tema taga. Nemad on nõus kõigega, mis ta teeb ja neile ei ole ka see sõda olnud vastumeelne. Kui Trump ütleb, et see on hea, siis ongi see hea. Neil on ka niisugune innustus sees, et Venezuelas läks operatsioon nii kiiresti – teeme nüüd ka kiiresti, saavutame eesmärgid, Iraan on paha ja nendega on vaja tegeleda. Nemad ikka toetavad.

Selle põhjal sa aga valimisi ei võida. Ameerika valimistel toetab alati 40 protsenti ühte parteid ja 40 teist ning see 20 protsenti seal keskel on nii-öelda soo, kelle häälte nimel võideldakse. Nende seas on nüüd vabariiklased kõvasti populaarsust kaotanud, sest nemad just mõtlevad, et jälle järjekordsed sõjad, ei taha seda, hinnad tõusevad ja see on halb. Bidenil ja Harrisel olid omad hädad, miks nende poolt võib-olla ei hääletatud, aga hinnatõus oli üks põhilisi asju, millega Trump lubas tegeleda ja mis tõi ta valituks. Trumpi ametiaja alguses hakkasidki bensiinihinnad USA-s langema, nii et see lisas talle populaarsust.

Kui vaadata novembri vahevalimisi, siis kui palju võib praegune kõrge nafta- ja bensiinihind tulemust mõjutada?

Sõltub, kuidas sõda areneb. Kui see lõpeb ära, hakkab tõenäoliselt mingi langus toimuma, kuigi ilmselgelt langevad hinnad aeglasemini kui nad tõusevad. Kui see selleks hetkeks enam-vähem laheneb, siis võib-olla nii põhjalikult ei mõjuta. Kui aga sõda kestab väga pikalt ja hukkub rohkem USA sõdureid – praegu on neid 13, aga me viime vägesid juurde –, siis on küsimus, mis Ameerika selle tuumaprogrammiga plaanib teha. Valikvariantidest on läbi käinud, kas saadetakse erioperaatorid või merejalaväelased sisse, et rikastatud uraan ära tuua. See on väga keeruline operatsioon. Trump vihjas, et Iisrael läheb enne ja USA võib-olla teises järgus, aga kui seal tekib situatsioon, kus rohkem inimesi sureb, võib see omada väga pikaajalist negatiivset mõju.

Kui see sõda algas, ei liitunud USA-ga keegi peale Iisraeli. Ühel hetkel pakkus Suurbritannia abi, aga Trump ütles, et ta ei taha seda. Täna ta juba nõudis abi ja viimaste uudiste kohaselt ütles jälle, et tegelikult tal seda vaja ei ole ning USA suudab üksinda hakkama saada. Millest selline edasi-tagasi liikumine?

Selle sõja häda ongi see, et ta ei informeerinud liitlasi varem, et selline asi on tulekul, miks ta seda teha tahab ja mis on eesmärgid. Siis on ka teistel riikidel raske kaasa minna. Põhjus, miks ta täna ütles, et ta teisi ei taha, on tõenäoliselt see, et kõik ütlesid talle viisakalt erinevatel põhjustel ära. Kuna keegi kaasa ei tulnud, siis nii-öelda oma näo päästmiseks ütledki, et sul pole kedagi vaja. See, mida ta soovis, oli, et riigid aitaksid Hormuzi väinas suuri tankereid saata ja nende turvalisust tagada või panustaksid miinitõrjevõimekusega. Ma saan aru, et britid kaaluvad mehitamata sõidukitega panustamist miinide vastu.

USA senaator Richard Blumenthal ütles eelmisel nädalal pärast Iraani sõjateemalist briifingut, et ameeriklaste elude ohtu sattumine tekitab muret. Kui palju neid elusid seal USA-s loetakse ja kas neid loetakse oluliselt rohkem kui Iraanis?

Ma arvan, et elusid loetakse mõlemal pool. Arvestades USA rahvaarvu tervikuna, ei ole hukkunuid veel nii palju, et see muret tekitaks. Muret tekitab see tegelikult ennekõike siis, kui sa tunned kedagi, kes seal on – kui tekivad isiklikud kaotused või kaotuseoht, siis läheb see elude lugemine valusamaks.

Ilmselgelt loetakse Iraanis elusid vähem, vaadates ka seda, mis aasta alguses toimus ja kuidas rahutusi maha suruti. Ma arvan, et Iraanis üritatakse sihtmärgistada lööke sõjalistele objektidele. Erinevalt Venemaast Ukrainas, kes laseb täiesti suvaliselt elumajade pihta, üritavad nii Iisrael kui USA seda vältida.

Samas oli kohe sõja alguses intsident, kus üks tüdrukute kool sai Tomahawk-raketiga pihta ja suri ilmselt üle saja lapse. Millist tagasisidet on see Ameerika ühiskonnas saanud? Kas on oodata, et keegi võetakse vastutusele?

Selle kohta oli alguses lehtedes palju juttu: mis sai ja kuidas, sest Tomahawki ei ole paljudel riikidel. Uurimine, mida on teinud näiteks New York Times, viitab, et tõenäoliselt oli see ameeriklaste väljalastud rakett. Tõenäoliselt oli süüdi natukene aegunud luureinfo, kus oli valesti märgitud tüdrukute kool, mille kõrval asub Iraani revolutsioonilise kaardiväe hoone. Märgitud oli hoone, mis kunagi kuulus kaardiväele, aga mida nad juba aastaid ei kasutanud. Ühesõnaga oli kasutusel vana kaart, millega sihtmärgistati. See oli inimlik viga – nii on sellesse praegu suhtutud.

Ehk et vana info tõttu sai 180 inimest surma ja ups?

Jah, natukene niimoodi see läheb. Päris aus olla, siis sõjas juhtub selliseid asju ikka. See on kohutav, aga ka varem on pommitatud näiteks teiste riikide saatkondi – Balkanil lasti Hiina saatkond õhku. Sõja käigus tuleb ette, et lastakse valesid sihtmärke. Selle tunnistamine on minu meelest aus ja loodame, et rohkem selliseid asju ei juhtu.

Kui palju häirib ameeriklasi see, et venelased aitavad iraanlasi nende sihtimisel?

Ma tahaks loota, et see sõnum jõuab ka USA praeguse administratsioonini, kes on Venemaa suhtes pigem positiivselt meelestatud ja survestab Ukraina küsimuses läbirääkimistel sageli Ukrainat rohkem kui Venemaad. See, et venelased tegelikult hõlbustavad Ameerika sõdurite tapmist, võiks olla sõnum, mis annaks neile Venemaast adekvaatsema pildi. Tahaks loota, et see sõnum jõuab õigesse kohta kohale.