Kuhu me selle Iraani sõjaga nüüd jõudnud oleme?

Sellele on väga keeruline vastata. Me näeme küll igapäevaselt USA ja Iisraeli korraldatud rünnakuid Iraanile ja need vähesed telepildid või visuaalid, mis on ilmunud, on päris muljetavaldavad. Loomulikult ei kajasta need kõiki rünnakuid – isegi mitte suuremat osa neist, vaid ainult üksikuid.

Teistpidi me näeme, et Iraan siiski suudab vastata. Rõhutan, sest see on väga oluline, et ta suudab vastata, kombineerides oma rünnakud kommunikatsiooniga. Kui USA ja Iisrael ründasid tuumaobjekte Iraanis, siis Iraan suutis saata raketid Iisraeli tuumaobjekti suunas, küll seda tabamata, kuid suutis sellega näidata, et suudab vastata. Sellega loob ta mulje, et tema sõjalised võimed on alles. See on USA jaoks peavalu, sest nad ei saa näidata, et kontrollivad olukorda sõjaliselt täielikult, mida rünnakute pika kestuse tõttu võiks ju oodata.

Iraanlased panevad vastu. USA on öelnud, et tegelikult on nende raketid enam-vähem otsas või vähemalt ei ole nad suutelised neid juurde tootma. Kas see on tõsi?

Seda ei tea keegi täpselt, sest Iraan on viimased aastad pingutanud selle nimel, et peita osa oma võimekustest nii sügavale maa alla kui vähegi võimalik. Praegu me väga täpselt ei tea, kui palju sellest on hävitatud, aga usun küll, et Iraan suures koguses rakette juurde toota ei suuda. Võib-olla üksikuid rakette saab veel kuskil kokku panna, aga nullist tootmine on väheusutav.

Palju neid alles on? Seda ei tea keegi, sest ka luured on raketiarsenali suurust enne sõjategevuse puhkemist väga erinevalt hinnanud. Viimased rünnakud juunis näitasid justkui, et Iraanil seda võimekust väga palju ei ole. Samas julgeks ma väita, et see, mida Iisrael praegu teeb ehk ründab kuni kümnekonna raketiga päevas, et ka see pole enam väga pikalt võimalik, võib-olla mõned nädalad. Oluline on see, et iga kord, kui Iraan kasutab mõnda laskeseadeldist, see hävitatakse. See ressurss on kuskil nulli lähedal.

Kuidas te hindate eurooplaste vastust Hormuzi väina kaitsmise saagale? Ühelt poolt ameeriklased palusid abi, tekkis vastasseis ja nüüd pole see justkui välistatud?

Kõigepealt tuleb öelda, et USA ei ole seda otseselt palunud, vaid see on olnud president Trumpi avalikus retoorikas esitatud väljakutse. Selles retoorikas on palju vastuolulist ja ebakindlust ning päevadega on muutunud ka sõnumi sisu. Võib-olla ta on esitanud mingile riigile palve asuda sellesse protsessi ka ametlikult, aga ma ei ole märganud, et keegi oleks seda öelnud.

Pigem on president Trumpi jäme viga see, et tema sõnumid Hormuzi teemal, nagu poleks see peaaegu üldse Ameerika asi, näitab ebakindlust ja töötab USA kahjuks, takistades sõja lõpetamist, mida nad alguses plaanisid.

Mõned on arvanud, et äkki on Donald Trump nüüd aru saanud liitlaste olulisusest. Kas teie näete seda?

Ma arvan, et Washingtonis keegi ei kahtle selles. Isegi seda operatsiooni praegu Lähis-Idas läbi viies – kuigi näiliselt opereerib USA sõltumatult –, on USA taristu teise maailmasõja järgsete aastate jooksul siiski niimoodi paigutatud ka Euroopasse ja toetub paljuski Euroopa riikide antavale logistilisele toele.

On palju ühiseid operatsioone, mis ei paista silma, aga mis on sõjalise operatsiooni õnnestumiseks kokkuvõttes USA-le olulised. Ma ei tea, kas president Trump on sellest teadlik, aga tema meeskonnas kindlasti ollakse. USA presidendi retoorika konflikti algusest peale on riigi huvidele kindlasti kahju teinud.

Kas eurooplased peaksid siinkohal rohkem hambaid näitama?

Nad on neid juba päris palju näidanud. Erinevad riigid on oma positsiooni selgesõnaliselt välja öelnud. Ühist kutset Euroopale Hormuzi väina operatsiooniga ühineda ei ole olnud. Suurbritanniaga on mingeid läbirääkimisi peetud ja nad keeldusid alguses oma võimeid käsutusse andmast. Koalitsiooni ülesehitamine, mis peaks olema USA huvides, on jäänud tegemata ja seda ei ole võimalik käigu pealt avalike üleskutsetega kompenseerida.

Eurooplased ei tea täpselt, mis on Iraani sõja lõppeesmärk. Kas ameeriklased ise teavad?

Iisrael teadis väga hästi, mida nad saavutada soovivad, kui sellise sõja peale välja läksid – eesmärgid olid seatud maksimumi peale. Iisraeli vaates tähendab see, et selline sõda enam ei korduks. Iraani vaates on eesmärk režiimi ellujäämine. USA president on aga andnud vastuolulisi sõnumeid ja tema värskemad seisukohad võimalikust kokkuleppest on märksa tagasihoidlikumad kui sõja alguses.

Mis seisus liitlussuhted praegu on?

Need ei ole kindlasti läbi aegade parimas seisus, aga küsimust, kas NATO hakkab lagunema, ei ole mõtet ka püstitada. Selleks ei ole praegu põhjust.