Sõja alguses kutsus Donald Trump Iraani inimesi tänavatele. Kas on märke revolutsioonist või režiimivahetusest, mis võiks tärgata Iraani seest?

Sellest ei ole märke, aga inimesed on tänavatel küll. Nad on tulnud väga häälekalt välja, et protesteerida sõja ning Iisraeli vastu, kes neid õhurünnakuid läbi viivad. Kui vaatame, millele rünnakud on täna keskendunud, siis Teheran – nii linnas sees kui ka selle ümbruses – on kõige punasem piirkond.

Iraani režiim kokku kukkumas ei ole. Kas me võime näha pigem vastupidist, et võim on konsolideeritud ja sellest hoitakse lõpuni kinni?

Me ei ole näinud järsku murdumist ega kokkuvarisemist. Arvestades, et ajatolla Khamenei tapeti sõja esimesel päeval, võinuks see olla päästik, millega algab doominode kokkukukkumine, kuid seda ei juhtunud. Üleminek on olnud üsna sujuv. Tapetud on veelgi teisi poliitilisi ja sõjalisi juhte ja see kõik jätkub ajas ning me ei näe, et Iraani tänased võimulolijad oleksid sellest heitunud.

Kui sügav see võimuvertikaal Iraanis ikkagi on, kes seda riiki praegu tegelikult valitseb ja kui hästi Valge Maja seda teab?

Valge Maja teab seda kindlasti väga hästi, sest tänaseid operatsioone on paberil läbi mängitud aastaid. Selles mõttes suurt üllatust ei ole. Kuigi asjaolud päris maailmas muutuvad, on valmisolek rünnakuteks olnud olemas ka varem. Mis puudutab Teherani võimu, siis pole mõtet rääkida ühest vertikaalist või püramiidist, sest see võim on oma olemuselt mitmekihiline ja koosneb mitmest jõukeskusest. Kõige tugevam neist on muidugi revolutsiooniline kaardivägi, aga ka reformimeelsed jõud, keda täna näiteks president Pezeshkian esindab. Nad on alati seal olnud ja nad on ka täna seal.

Kui vaadata ühiskondlikke reaktsioone Iraanis, siis kui suurele osale inimestest on pragmaatilistel põhjustel oluline, et süsteem jätkaks toimimist nii, nagu see on viimased aastakümned toiminud? Kas Donald Trump on süsteemi jätkusuutlikkust alahinnanud?

On keeruline öelda ühte numbrit, kui suur osa ühiskonnast režiimi toetab. Me teame, et alles jaanuaris olid miljonid inimesed tänavatel tänase võimu vastu üles astunud. Kui aga vaatame Iraani presidendivalimiste tulemusi, siis jooksevad need laias laastus keskelt: pooled toetavad konservatiive ja pooled reformimeelseid.

Miks on Hormuzi väina avamine osutunud sedavõrd suureks peavaluks, et USA mereväelased on Iraani poole teel, kui sõjaline üleolek USA-l ja Iisraelil näib olevat totaalne?

See ülekaal on täna õhust. Kui aga vaatame kaarti, siis näeme, et distantsid on kogu Hormuzi väina ulatuses väga väikesed. Ühel pool on Iraan oma suurte linnadega ning neil on väga lihtne seda kontrolli all hoida. See on geograafiline reaalsus. See, et õhus ollakse ülekaalus, ei tähenda automaatselt suutlikkust Hormuzi väina kontrollida.

Kas me näeme USA maismaaoperatsiooni ja millises ulatuses? Mis neid Iraanis ees ootab?

Täna tundub, et see maismaaoperatsioon hakkab tõepoolest lahti rulluma. See on asi, mida sõja esimestel päevadel ei ennustatud või öeldi, et seda pigem ei juhtu. See tundus olema ainuke selge asi selle sõja puhul. Täna on see reaalsus muutumas.

Kui vaatame Donald Trumpi sõnavõtte, siis need on sageli mitmetähenduslikud. Kui vaatame asepresident Vance'i viimast sõnavõttu, kus ta räägib operatsioonist Iraanis, mis kestab aasta kuni kaks, ning vaatame endiseid ja ka tänaseid USA sõjaväelisi juhte, kes väga detailset räägivad nendest saartest, mida soovitakse või peaks hõivama hakkama ja vaatame ka sõjalist jõudu, siis täna tundub maismaaoperatsioon Iraani territooriumil tõenäoline.

Kas meil on põhjust uskuda Valget Maja, et käivad läbirääkimised, kuigi Iraan seda eitab?

Sõnumite vahetamine kindlasti toimub. Tõenäoliselt ei käi see otsustajate tasandil, millest räägib Trump, vaid läbi Omaani, Pakistani või Türgi ja sõnumeid üksteisele saadetakse ning proovitakse vähemalt välisministeeriumite tasandil proovitakse leida ühisosi. See on väga tõenäoline. Lihtsalt tegu on siiski sõjaga.

Kas Iraanil on veel midagi kaotada? Kas nad peaksid otsima diplomaatilist lahendust või on nad valmis minema lõpuni ja ootama, kuni USA kannatus katkeb?

Tänane taktika on olla valmis lõpuni minema ja see ei ole bluff. Kui vaatame Iraani poliitilisi ja juhte - näiteks pärast Khamenei surma oli rahvusliku julgeolekunõukogu juht see, kes sisuliselt oli kohusetäitja rolli pandud. Ta ei pugenud punkrisse peitu, vaid marssis koos protesteerijatega Teherani tänavatel ajal, kui pommid langesid. See valmisolek märtrisurmaks on Iraani juhtkonnas täiesti olemas ja nad tegelikult ei karda seda.

Mis USA vägesid ees ootab, kui nad peaksid piiratud kontingendiga Iraani sisse marssima?

See saab olema väga keeruline. Bagdadis 2003. aastal olid sellised avaldused, et kui USA väed saabuvad sinna, siis neid võetakse vastu kallistuste ja lilledega. Seda ei juhtunud Bagdadis ja pole ka põhjust arvata, et Iraanis läheks kergemini. Vastupidi, arvestades geograafilist lähedust ka nendest saartest, millest on väga palju juttu olnud, Iraani mandrile, on see väga keeruline koht, sest Iraanil on kõik vahendid, et sinna lööke anda.

Mis vahendid Iraanil pärast nädalaid kestnud pommitamist veel alles on?

Kus need täpselt asuvad, me ei tea, aga fakt on see, et raketi- ja droonirünnakute foon on umbes sama, mis nädal või kaks tagasi. Pärast sõja esimese nädala kiiret vähenemist on tase jäänud stabiilseks. Tundub, et nad olid sellisteks rünnakuteks valmis ja droonidega on neil seis pigem hea.

Millised meeleolud valitsevad naaberriikides ja kuidas see mõjutab USA liitlassuhteid?

Pärsia lahe äärsed araabiakeelsed riigid jagunevad kaheks. Ühel pool on need, kes otsivad Iraaniga ühist keelt. Katari välisministeerium nentis alles hiljuti, et Iraani pole võimalik maamunalt pühkida ning tuleb leida koostöökoht või relvarahu. Sarnased sõnumid tulevad Omaanilt ja vaiksemalt ka Kuveidilt.

Teisel pool on Saudi Araabia, Bahrein ja Araabia Ühendemiraadid, kes on võtmas sõjakamat seisukohta. Kui sõja alguses eeldati, et nad ei sekku sellesse konflikti sellisel moel, siis see hakkab nüüd muutuma tõenäolisemaks, et Araabia Ühendemiraadid ja saudid seda teevad.

Kui pikka konflikti te ennustate?

Lähis-Idas ei ole olnud lühikesi sõdu. Sõdade intensiivsus varieerib. Praegu oleme selgelt veel eskalatsioonifaasis. Isegi pärast seda eskalatsiooni on seda rahu raske näha, eriti kui Iraani režiim püsib samana. Just režiimi püsimine hoiab seda konflikti elus veel mõnda aega.