Iraani sõda on kestnud 52 päeva ning Hormuzi väin on blokeeritud nii USA kui ka Iraani poolt. Raudsiku sõnul on Pärsia lahe lõunakaldal asuvatele araabiakeelsetele riikidele, keda Iraan ründas, olukord pretsedenditu.

"Kõik teised osapooled on varem sõjas olnud: USA on olnud Lähis-Ida sõdades, Iisrael on olnud sõdades ja Iraan on neid sõdu pidanud. Aga need riigid – Saudi Araabia, Kuveit, Katar, Bahrein, Omaan ja Araabia Ühendemiraadid, kus on ka väga palju eestlasi ja Eesti saatkond – ei ole sõjas olnud. Nemad on kogu selle ebastabiilsuse taustal rääkinud sellest, et nemad on stabiilsuse saar ja erandlikud. Nüüd tuleb välja, et ei ole," ütles Raudsik.

Lähis-Ida asjatundja jäi ka "Esimeses stuudios" oma varasemate sõnade juurde, et Lähis-Idas ei ole lühikesi sõdu.

"Kui me mõtleme Araabia kevade peale, mis viimased suured sõjad vallandas, siis need kõik võtsid omajagu aega. Süürias kulus 15 aastat hetkeni, mil Asad lõpuks kukutati. Liibüa kodusõda on siiamaani vaakumis, Jeemenis ei ole veel selget pilti, rääkimata Iraagi sõjast, mis algas ameeriklaste sissetungiga 2003. aastal. Mõelgem, kui kaua võttis aega, et Iraak jõuaks tänasesse seisu, kus riik on enam-vähem korras. Vastasseis Iraaniga on fundamentaalne ja pikaajaline. See sõda on lihtsalt üks faas, milles me praegu oleme," selgitas Raudsik.

Raudsiku sõnul ei saa ka Iraani puhul alati kindel olla, kellega läbirääkimisi peetakse, kuna tegelikult ei teata, kui lähedased läbirääkijad siseringile päriselt on. Hetkel aga tundub, et delegatsioon siiski suhtleb võimueliidiga.

"Kui me vaatame läbirääkijate delegatsiooni, siis seesama parlamendispiiker on ikkagi siseringi inimene. Ta kuulub sellesse Iraani juhtkonda, millest Iisrael on viimase üheksa kuu jooksul suure osa maha tapnud. Ta peaks olema võrdlemisi lähedal riigijuhile, keda ei ole nähtud hetkest, mil ta pärast sõja algust ametisse sai. Nii et need läbirääkijad on tõsised, aga neil on väga suur ebausaldus teise osapoole ehk Ameerika Ühendriikide vastu," ütles asjatundja.

Raudsiku hinnangul on USA teinud valearvestuse, eeldades, et Iraani inimesed aitavad režiimi kukutada. Reaalsuses - vaatamata riigis valitsevale siseriiklikule kriisile - ühinesid iraanlased oma riigi kaitseks.

"Vaikiv eeldus on muidugi see, et Iraani sõjalise võimekuse hävitamine ja senise välispoliitilise agenda läbikukkumise näitamine peaks inimestes süvendama usku, et režiim on seest õõnes. Arvestades tapetud juhtide hulka, ei tea me tegelikult, kus on see murdepunkt – kui palju on vaja veel kõrvalt või tagant tõugata, et režiim kokku kukuks. Me nägime Süürias, kuidas Bashshār al-Asad, kes oli üle elanud igasugused sõjad, kadus võimult päevadega," lausus Raudsik.

USA presidendi Donald Trumpi motiiv on vähemalt sõnades sõjalise tuumavõimekuse hävitamine. Kui hakatakse aga läbirääkimisi pidama, on Raudsiku hinnangul nimekiri eesmärkidest tunduvalt pikem.

"Sinna tulevad juurde kaugmaa raketid, mida Iraan saab kasutada Iisraeli ja oma naabrite vastu. Samuti nõue lõpetada kõigi regioonis asuvate Iraani liitlaste toetamine. See nimekiri muudkui pikeneb ja Iraanil tekib paratamatult küsimus, mida tema vastu saab," ütles ekspert.

Iisraeli eesmärk on aga selge – kukutada Iraani režiim. Raudsiku sõnul on aga Iraan ameeriklastele lihtsalt pinnuks silmas.

"Ameeriklaste strateegiline eesmärk on, et regiooni kontrolliksid ja hoiaksid üleval kaks sammast: Saudi Araabia ja Iisrael. Iraan on neil jalus. Iisraeli vaatest on nad valmis saudidega leppima, kuid Iraaniga mitte," selgitas Raudsik.

Iraanil on aga suur usaldamatus rahvusvahelise süsteemi vastu ning seda eelkõige Iraani-Iraagi sõja tõttu, kus kaheksa aasta jooksul hukkus 700 000-800 000 inimest ja kokkuvõttes midagi ei muutunud, isegi Hormuzi väina saarte staatus mitte. Sõda aga kujundas Raudsiku sõnul tänast Iraani eliiti.

"Nad elasid selle ühel või teisel moel läbi ja see on jätnud jälje: neil on väga tugev usaldamatus rahvusvahelise süsteemi vastu, sest selle mõttetu sõja tulemusel jäi agressor Saddam Hussein, kes sõda alustas, karistuseta ja sai pärast rahulikult edasi valitseda. Sellest hetkest alates on Iraanis süvenenud tunne, et nad peavad oma julgeoleku ise tagama. Sealt pärinebki nägemus, et neil peaks enda kaitseks ja rünnakute ärahoidmiseks olema tuumarelvast heidutus. Samuti tekkis välispoliitiline vaade, et tuleb luua endale hoovad ehk proksid, keda vastaste – nagu Iisraeli või Saudi Araabia – vastu ära kasutada," selgitas Raudsik.