Kui teisipäeval ähvardas USA president Donald Trump kogu Iraani tsivilisatsiooni hävitada, siis kolmapäevaks oli vaherahu saabunud. Kas tõepoolest ähvardus mõjus?

Trump lausa andis teada, et Iraan saadetakse tagasi kiviaega ja siis mõni tund hiljem oli Lähis-Idas juba saabunud see kuldaeg.

Ehk mees suudab ikkagi.

Mees on väga võimekas, selles ei saa kahelda. Kahjuks on see kõik ikkagi päris elu, kuigi vahepeal tundub, nagu vaataks niisugust põnevat Hollywoodi mängufilmi.

Aga kuidas siiski selle vaherahuni jõuti ja mis tingimustel?

Seda, kuidas nad selleni jõudsid, me tegelikult ei tea. Veel poolteist tundi enne lubatud tähtaega, kus ta lubas tsivilisatsiooni hävitama asuda, andis Trump teada, et on kokkuleppeni jõutud. Relvarahu jõustus koheselt ja selle aluseks on justkui kümnepunktiline plaan.

Huvitav tol hetkel oli ka see, et nii Iraan kui ka Ameerika Ühendriigid mõlemad justkui hüüdsid hurraa ja teatasid, et midagi suurepärast on kokku lepitud. Samal ajal ei olnud kokku lepitud mitte millestki peale selle, et relvarahu jõustub kaheks nädalaks ja läbirääkimised algavad.

Ja Hormuzi väin laseb kaks nädalat laevu läbi, nii et kütusehindadel peaks olema hoopis parem tulevik?

Lühiajaliselt võib seda oodata ja eeldada. Hormuzi väina läbimise tingimuseks oli, et see toimub ikkagi Iraani kaitsejõudude kontrolli all. Esimesed laevad on praeguseks juba läbinud. Kui kaua see kestab, on ise küsimus. Kuigi hetkel on kokku lepitud kahes nädalas, on see vaherahu väga õhkõrn, sest päris mitmed aspektid, millest justkui kokku lepiti, juba ei kehti. Iisrael jätkab rünnakuid Liibanonis ja see on kindlasti üks koht, kus eskalatsioon võib edasi areneda, aga mitte ainuke koht kindlasti.

Iraanis on olukord ärev, sest täpselt ei tea, kuhu see kõik viia võib, aga samas ollakse ka võidukad, sest Iraan on ennast näidanud.

Ma usun, et selle 90-miljonilise riigi arvamus riigi sees võib olla väga erinev. Kui laiemale üldsusele on jäänud mulje, et justkui midagi erilist on saavutatud, siis samal ajal lähevad Iraani väidetud tingimused väga tugevalt vastuollu sellega, mida Ameerika Ühendriigid tahavad.

Näiteks on Ameerika Ühendriikide üks soove see, et mitte mingil juhul ei jätkuks uraani rikastamine. Nad on lubanud, et Iraan peab kogu rikastatud uraani üle andma. Kui nad seda üle ei anna, siis täpselt ei tea kuidas, aga JD Vance ütles, et nad lähevad sinna ise ja toovad selle välja – võib-olla saadavad oma labidamehed, me täpselt ei tea.

See areng on veel ees, aga samal ajal kui kuulutati välja vaherahu, toimus Iisraeli kõige suurem rünnak viimase kuu aja jooksul Liibanonis. Mis asja see Iisrael seal Liibanonis üldse ajab juba terve kuu? Nüüd on ka maaväed sees ja ausalt öeldes ei saa meediast üldsegi palju kõlapinda, mis asju seal aetakse.

See on pikk lugu, nagu kogu see eskalatsioon Lähis-Ida regioonis. Iisrael ja Hezbollah, keda defineeritakse terroristliku organisatsioonina, on olnud sõjas juba pikalt. Hezbollah sai sellise tõelise jõu sisse 1980. aastate alguses, kui Iisrael tungis sisse Lõuna-Liibanoni. Tegelikult sealt see käivitus ja saades inspiratsiooni islamirevolutsioonist Iraanis, hakkas Hezbollah jõudu koguma. Alates sellest saati on nad kordamööda pommitanud. See on pikale veninud teadlik sõjategevus ja kurnamistaktika, mida mõlemad pooled kasutavad.

Kuidas pidi see ikkagi praegu on? Iisrael ründab ju Liibanoni territooriumil. Veerand elanikkonnast on nüüd juba põgenemisseisus ehk põgenikekriis on kohe väga suurelt kätte jõudmas. Kas see on sõjakuritegu?

Ega ta hea välja ei näe, aga arusaamatu on ka see, milles siis ikkagi kokku lepiti. Iraani väitel oli rahupunktides sees ka see, et tuleb lõpetada Liibanonis Hezbollah' ründamine. Samal ajal on Ameerika Ühendriigid justkui vaikimisi aktsepteerinud seda, et Iisrael jätkab seal sõjategevust. Tegelikult ei ole seda selgitatud.

Mis on see tagatoa eesmärk? Öeldakse, et võideldakse Hezbollah' vastu, aga mida sellega saavutatakse?

Hezbollah on Iisraelile otsene oht, kuna nende sõjategevus Iisraeli suunal on olnud järjepidev. Eks Netanyahu vajab taaskord sõnumit, et tema tegeleb jätkuvalt Iisraeli kaitsmise ja inimeste huvide eest seismisega.

Samal ajal ei ole Iisraeli sees inimesed sugugi üksmeelsed ja opositsioon on äärmiselt pahane. Opositsiooniliider on väga selgelt välja öelnud, et praegune Netanyahu käitumine on läbi aegade kõige suurem diplomaatiline katastroof. Kogu regioonis ei ole ainult sõjaline, vaid ka poliitiline segadus.

Teine probleem on veel Liibanoni sees, kus on siiski olemas parlament ja valitsus ning seal on üha rohkem vastuhääli sellele, et Hezbollah ei saa rääkida kogu riigi eest. See on väga mitmekihiline, aga kurbloolisus seisneb selles, et inimesed kannatavad. Enam ei pommitata ainult sõjalisi või strateegilisi objekte, vaid ka tsiviilisikud saavad oma kodudesse pomme. See kõik on väga traagiline.

Kas me võime siin tuua võrdlusmärgi Venemaa-Ukraina sõja ja selle vahel, mida teeb Iisrael praegu Liibanonis?

Jah, võib küll. Seal ei austata kokkulepitud reegleid ja see ei ole ainult praegune olukord. Kui vaatame, mis on viimased paar aastat toimunud Palestiina territooriumil, siis ega seal ei ole samuti rahvusvahelise õiguse reegleid järgitud.

Kui vaatame protsente, siis 14 protsenti Liibanonist on Iisrael praeguseks okupeerinud. Võrdlusena Venemaa on okupeerinud 19 protsenti Ukraina territooriumist, nii et suurusjärk kisub sinnasamasse kanti. Miks me ei kuule väga palju maailma liidrite sõnavõtte sel teemal? Kas me ei taha kuulda või ei ole neid olnud?

Aga vaatame Hormuzi väina ja seda, milline on seal toimuva mõju tervele maailmale. Kui vaatame Trumpi käitumist, siis see näeb välja sedamoodi, et alguses eskaleeriti olukorda teadlikult, et lõpuks saavutada deeskalatsioon ehk rahuläbirääkimised.

Kuna Trump on siseriiklikult Ameerikas saanud palju kriitikat – kuigi tema valijate seas on toetus jätkuvalt kõrge –, siis Ühendriikide meedias hakatakse üha enam rääkima sellest, kas Iraan on Ameerika Ühendriikide jaoks järgmine Iraak. Me mäletame ajaloost, kuidas see lõppes. Nii et tal on ka väga kõrged riskid. Me peame alati vaatama seda, kuidas globaalpoliitikas tehtav mõjutab tegelikult siseriiklikku poliitikat.