Detsembris ilmus uudis, mis pälvis väga vähe tähelepanu. Nimelt arreteeriti Poolas Venemaa arheoloog Aleksander Butjagin. Minu teada elas ja töötas Butjagin Sankt Peterburis ja oli ametlikult Peterburi kõige tähtsama muuseumi Ermitaaži töötaja.

Butjagin on pikka aega tegelenud väljakaevamistega Krimmis. Enne 2014 aastat tegeles ta väljakaevamistega Krimmis Ukraina võimude loal, alates 2014 aastast aga ilma igasuguse loata, sest Venemaa kodaniku jaoks oli Krimm ju osa Venemaast. Ukraina võimud nii ei arvanud ja kui Butjagin sõitis Poola, siis Ukraina palvel ta arreteeriti ja nüüd ähvardab Butjaginit väljasaatmine Ukrainasse.

Ma loen just ühte raamatut Venemaa arheoloogia politiseeritusest ja sellest lähtuvalt tekkisid mul mõned küsimused Butjagni ümber tekkinud skandaali kohta.

Mõistetav, et Butjagini kaitseks tõusis Venemaa välisministeerium eesotsas kõneisiku Maria Zahharovaga, aga suur lärm tõusis ka n-ö heade venelaste diasporaas. Argumendid olid sarnased: milles oli Butjagin süüdi, ta oli elu aeg arheoloogina Krimmis kaevanud, kuidas ta oleks oma uuringud lõpetanud?

Vene arheoloogiast kõnelevast raamatust tuleb välja, et see on olnud alati ka riigi teenistuses. Venemaal nimelt finantseeritakse päris hästi Moskva arheolooge, kes töötavad Moskvas asuva Venemaa Teaduste Akadeemia jaoks ning Moskva arheoloogide jaoks on tähtis tõestada, et venelased elasid väga ammusel ajal üle terve Venemaa. Seega, ükskõik millises Venemaa või endise Nõukogude Liidu otsas Venemaa ja ka Moskva/Peterburi arheoloog ka ei viibiks, ikka üritab ta leida venelaste jälgi,

Tekib ka kaks küsimust Butjagini väljakaevamise kohta Krimmis. Ukraina seadusandluse järgi ta viibis seal illegaalselt ehk siis käiks karistuse alla. Vaadates laiemas perspektiivis, siis poleks üldse vale mõelda, et Butjagini tegevus oli osa laiemast skeemist tõestada, et Krimm on "Venemaa põlisest aladest". Samamoodi on Moskva Teaduste Akadeemia arheoloogid üritanud tõestada, et venelased elasid kunagi Altais ja Burjaatias, mis asuvad Lõuna-Siberis, lähemal Mongoolia piirile kui venelaste asustatud Euroopa-Venemaale.

On üks asi, mida meie siin üldse ei adu. Nimelt seda, kuidas Venemaa teadus on rakendatud riigi teenistusse.

Kui 24. veebruaril 2022. aastal algas Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu, siis Venemaa teadusasutused alustasid vabatahtliku puhastusega, nimelt hakati taga kiusama ja vallandama inimesi, kes ei pooldanud president Vladimir Putini algatatud sõda, mida Venemaal siiani "eriliseks sõjaliseks operatsiooniks" nimetatakse. Juba sõja esimestel nädalatel ilmutasid üle saja Venemaa ülikooli rektori ühiskirja, milles nad avaldasid toetust nii president Putinile kui ka tema algatatud sõjalisele operatsioonile.

Mida ma tahan selle kirjatükiga väita? Venemaal pole olemas ei "neutraalset" ega "puhast" teadust. Venemaa teadlased jagunevad kolme kategooriasse. Enamik on lojaalsed ja oportunistlikud teadlased, kes on riigile, presidendile ning poliitikale ustavad. Teine osa on teadlased, kes on Venemaalt lahkunud, kuna nad pole nõus selle suunaga, kuhu Venemaa akadeemiline maastik liigub. Ja siis on need, kellel on raske või võimatu kuhugi minna, nad hoiavad suu kinni ning üritavad mitte eriti silma paista.

Venemaa teadus on rakendatud riikliku poliitika eesmärkide realiseerimiseks. Tuleb aga teadvustada, et rakendamine toimub nii sise- kui välismaiselt. Meil siin teisel pool Venemaa piiri tekib aeg-ajalt küsimus Venemaa teadlaste esinemisest Euroopas ja kuidas sellesse suhtuda. Küsimus iseenesest on õigustatud, sest näiteks Itaaliasse, Prantsusmaale või Šveitsi sõidavad Venemaa teadlased ilma igasuguste probleemideta. Kuid palju huvitavam on see, kuidas Venemaa teadus funktsioneerib just Venemaal.

Ma olen seda mängu jälginud mõnikümmend aastat ja võin kinnitada, et Moskva ja Peterburi teadlased kipuvad olema suurvenelased. Mitte kõik, aga need, kes saavad riigilt teadusrahastust ning kelle uuringute andmeid kasutavad erinevad ametnikud. Nii või teisiti, teadlased, kes on seotud prestiižikate Venemaa teadusasutustega nagu teaduste akadeemia, vaatavad mittevenelastele ja mittevene regioonidele Venemaa koosseisus ülevalt alla.

Muidugi ei saa nad ise aru, et nad esindavad suurvene kolonialistlikku vaadet, aga see ei muuda suurt midagi. Mul on olnud Venemaa kolleegidega sel teemal mõttevahetusi ja tuli välja, et nad ise usuvad, et ajaloo vältel on erinevad regioonid Venemaaga ühinenud vabatahtlikult. Kui ma ütlesin, et äkki saame rääkida ikkagi vallutamisest, siis sattusid nad paanikasse.