Kuidas teid praegu kõige õigem tituleerida on, sest teame, et veel mõnda aega tagasi ei olnud president Alar Karis allkirjastanud teie suursaadiku kohalt tagasikutsumise otsust.

Minu andmetel ei ole president siiamaani seda otsust allkirjastanud, aga see on juba tema otsus, kuidas või millal ta seda teeb või kuidas ta selle küsimuse lahendab. Olen igal juhul endiselt diplomaat, aga teine kutsumus on mul haridus ja selles valdkonnas ma hetkel ka tegutsen.

Mida see tähendab, et te selles valdkonnas hetkel tegutsete? See on meie jaoks uudis, et olete leidnud endale uue ameti.

Töötan alates märtsist ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana Narva täiskasvanute koolis.

Kuidas teile see uus amet on sobinud või tundunud?

See amet on väga huvitav ja ka tore. Ikkagi hariduse valdkond on tore, seal on toredad noored ja mind võeti väga hästi vastu. Kolleegid on toredad ja muidugi tegeleme seal Eesti jaoks olulise teemaga: kuidas integreerida venekeelseid noori Eesti ühiskonda.

Aga te olete de iure ju ikkagi justkui suursaadiku ametis, kuidas te seda olukorda ise praegu selgitaksite, et uut suursaadikut seal ametis ei ole?

Arvan, et on tähtis, et Eesti saaks tõhusalt tegutseda sellises regioonis nagu Kesk-Aasia, kus on meil katta kokku viis riiki. Hetkel tegutseb seal asjur, kellest ma tean, et ta on tõsine professionaalne diplomaat ja hea kolleeg. Soovin neile muidugi jõudu ja samas ka jälgin, mis seal toimub. Vaatan ka, mis minu ajal alustatud projektidest on saanud.

Kuidas te praeguses olukorras suhet Kasahstani ja Venemaa vahel kirjeldaksite? Kindlasti on Ukrainas toimuv agressioonisõda pannud Kasahstani ebamugavasse olukorda.

See ongi üks oluline koht, et Kasahstan tajub Venemaad ka ohuna, mida meil siin võib-olla väga hästi ei mõisteta. Kasahstan ei toeta seda sõda ja nende ühiskonnas on Ukrainale tegelikult väga tugev toetus. Valitsus on muidugi vaoshoitud ja neil on omad pragmaatilised huvid Venemaa suunal, samuti omad riskid ja haavatavused. Aga ühiskond on ikkagi Ukraina suhtes väga poolehoidva suhtumisega.

Kuidas te selle suhte ja dünaamika edasist arengut näete, võib-olla ka Kasahstani ja läänemaailma suhete kontekstis?

Arvan, et läänemaailma jaoks on peamine valik tugevdada sidemeid selle regiooniga ja pakkuda alternatiivi. Kasahstan ja teised Kesk-Aasia riigid on sellest huvitatud. Üks rohkem, teine vähem, aga näiteks Kasahstan on väga huvitatud lääne investeeringutest. Seal on kohal ka tugevad Euroopa ettevõtted ja muidugi tegutsevad seal ka Eesti ettevõtted. Mis saab Kasahstani välispoliitika tulevikust, see sõltub muidugi ka sellest, kuidas laheneb Ukraina sõda ja mis toimub Venemaal edaspidi.

Kas Venemaa on pisut kaotamas oma mõjuvõimu sealses regioonis? Me teame, et näiteks Ameerika Ühendriigid on viimasel ajal väga jõuliselt tegutsenud Aserbaidžaanis. Armeenias on samuti viimasel ajal tugevad suhted Euroopaga. Kuidas te seda liikumist näete?

Paratamatult iseseisvunud Kesk-Aasia riigid vaatavad erinevates suundades. Neil on ajalooliselt olnud tugev side Venemaaga ja see jääb alles, kuid uus olukord ja avanemine tähendab, et nad vaatavad väga palju Aasia ja Lääne suunas. Tegelikult on seal kõigil võimalus siseneda ja luua oma partnerlus. Eesti seisukohalt olen siiski veendunud, et meie pikk plaan peaks olema nendega koos töötamine, et aja jooksul proovida nõrgendada Vene mõju ja tuua neid näiteks Euroopale lähemale.

Põhjus, miks ma teid siia saatesse kutsusin, oli tegelikult see, et te räägiksite natukene ka välisministeeriumi tööst, Eesti välispoliitikast ja välisministeeriumi suhetest presidendiga. Võib vist öelda, et president Alar Karise ja välisministeeriumi hõõrumise üheks alguspunktiks võis olla seesama Kasahstani riigivisiit. Siis heideti teile ette, et soovitasite presidendil jätta välja ütlemata valitsusele olulised seisukohad Ukraina sõja kontekstis.

Arvan, et kui räägime arusaamatustest või vastuoludest nende kahe asutuse – välisministeeriumi ja presidendi – vahel, siis need ulatuvad kaugemale ajalukku. Vähemalt seda mulle ka indikeeriti, kui kogu see asi seal Kasahstanis juhtus. See, mis seal Kasahstanis juhtus, on omaette teema ja tuleksin tagasi selle juurde, mida ma hetk tagasi ütlesin. Meie pikk plaan oli minna sinna suhteid üles ehitama ja ilmutada teatud tundlikkust hetkeolukorra suhtes, toetades samas ikkagi Ukrainat, mida me ka tegime. Lühike plaan on see, et minna Kasahstani, öelda valjuhäälselt välja oma sõnumid, lahkuda ja edasine ei ole oluline. Minu lähenemine oli pika plaani lähenemine, aga see tol hetkel kahjuks ei töötanud.

Mis puudutab suhteid, tahaksin rõhutada, et president on riigi hierarhias kõige kõrgem tipp. Suhtluses presidendiga peaks igal juhul ilmutama viisakust ja lugupidamist, ükskõik millised need vastuolud või lahkhelid on – see on kindlasti üks teema selles vaidluses. Teine on see, et avalik lahkheli ei ole Eestile kasulik ja seda tuleks vältida. Selleks on ka võimalusi, kuid ma ei tea, kas need on täielikult kasutatud. Ühes teises raadiosaates mainiti, et presidendil on ju välisnõunik, kes peaks tagama ladusa suhtluse kahe maja vahel. Tahaks ka öelda, et näiteks välisministeeriumi kantsleril võiks olla roll tagada sujuv läbikäimine kahe asutuse vahel. Samuti on küsimus pressiosakondade töös: kas me võimendame tekkivaid probleeme või püüame neid maandada?

Kas me saadame välja pressiteate või valime privaatse kõne presidendi välisnõunikule?

Tegemist on ju diplomaatidega. Välisministeerium on kutsumuselt diplomaatiline asutus ja ka president on ju ikkagi diplomaat. Me kõik tahaksime, et see asi kulgeks sujuvamalt. Aga arvan, et seal taga on küsimus selles, milline on Eesti välispoliitiline debatt. Kas me saame vahetada ideid ja pakkuda välja teistsuguseid lähenemisi? Üks asi on põhimõttelised küsimused, mida me iga kord uuesti ei ava, näiteks see, et toetame Ukrainat või et meil on Euroopa ja NATO suund. Teine küsimus on see, kuidas me seda teeme. Minu meelest võiks olla rohkem võimalust arutleda, ilma et iga välja käidud idee kohe ära tapetakse.

Te mainisite kantsler Vseviovi. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ütles umbes kaks kuud tagasi siinsamas stuudios, viidates Eesti välispoliitilistele sõnumitele, et ei saa olla nii, et üks pool mängib orkestris Bachi ja teine Mozartit. Kas see ebakõla on siis tõesti niivõrd suur? Rääkisite, et soovisite edendada pikaajalist vaadet. Kas näete, et välisministeeriumis on üldiselt domineerimas kitsam ja lühiajalisema perspektiiviga välispoliitikavaade?

Arvan, et teie küsimus on õige. Selles küsimus ongi, et mina ei ole sellist suurt lahkheli näinud. Ma ei ole kuulnud orkestrit, kus pool mängiks Mozartit ja pool Bachi. Võib-olla on tempo erinev, kui muusikaliste metafooridega jätkata, või see, kui valjusti mängitakse. Kuid minu jaoks on Eesti välispoliitika hetkel võib-olla liiga sirgjooneline või lihtsakoeline. Maailm on jagatud mustvalgeks: kes on meiega ja kes on meie vastu. Võib-olla on segi aetud eesmärk ja vahend. Sõnum ei ole tingimata eesmärk, vaid sõnum on ka vahend eesmärkide saavutamiseks. Alati millegi valjuhäälselt väljaütlemine ei ole igas olukorras parim tee tulemuseni. Selles mõttes võiks sellist nüansseeritust ja mõtlemist minu meelest rohkem olla.

Kas te tundsite juba mõnda aega välisministeeriumis töötades, et olete oma nägemusega seal justkui opositsioonis?

Ei tundnud. Esiteks tahaksin rõhutada, et meil on väga tublid diplomaadid ja väga professionaalsed kolleegid. Meie välisteenistus on tõesti väga palju saavutanud, eriti neis peamistes suundades, mis meil varem on olnud, nagu NATO ja Euroopa Liidu integratsioon. Kesk-Aasias töötades tunnetasin võib-olla teatud kompetentsipuudust. Mina tunnen seda regiooni, kuna töötasin varem kolm aastat Euroopa Liidu esinduses Kõrgõzstanis. Aga peamajas ei ole meil väga palju inimesi, kes tunneksid seda nii-öelda kolmandat maailma ehk väljaspool euroatlantilist või demokraatlikku ruumi olevaid riike. Seetõttu oli teatud mõttes väike dialoogipuudus, aga kindlasti ei tundnud ma mingit opositsiooni või isoleeritust kuni tolle hetkeni, kui juhtus see, mis juhtus.

Kas see, mis teie suhtes juhtus, oli ebaõiglane?

Kui me räägime valikutest, siis minul oli ikkagi plaan töötada, töö oli pooleli. See ei olnud kindlasti minu valik ja minu kompetentsid on endiselt olemas. Täna on üks olukord, eks näis, mis juhtub tulevikus.

Te ütlesite mõni aeg tagasi "Esimesele stuudiole" antud esimeses intervjuus pärast Kasahstanis juhtunut, et te sildu ei põleta. Kas sild on alles ja ei ole välistatud, et ületate selle kunagi tagasi välisministeeriumisse?

Olen omalt poolt alati kõik teinud selleks, et mitte põletada sildu eelmise tööandjaga või ka muudes kontekstides, et jätta alles need võimalused ja suhted. Nagu öeldud, mul on välisministeeriumis väga palju häid kolleege.

Rääkides nüüd erinevatest visioonidest, kas nõustute president Alar Karise viimati välja öeldud sõnadega intervjuus ajalehele Lääne Elu, kus ta ütles, et välisministeeriumil puudub võime vaadata kaugemale? Osaliselt tsiteerides ütles ta, et pole inimesi, oskusi ega kohati ka teadmisi. Hiljem on Karis seda silunud ja öelnud, et ta mõtles ikkagi konkreetselt ressursipuudust, et välisministeeriumil jääb ressursist vajaka. Olete pikalt olnud selles diplomaatide peres – kuidas te neid sõnu tajusite ja kas nõustusite?

Ressursipuudust tajume välisteenistuses ikka, alati võiks olla rohkem ressursse. Samas peab Eesti riik olema realistlik, kuhu ta paigutab oma saatkonnad maailmas. Arvan, et rõhuasetus võiks olla natuke rohkem sellel, et vaatame väljapoole oma mugavustsooni – demokraatlike riikide sõbralikku peret – ja loome püsivaid sidemeid ka seal. See nõuab diplomaatilist lähenemist.

Siin on oht avalikus diskursuses saada külge kerget laadi reetmise tempel?

Mida te mõtlete?

See on võib-olla karm sõna, aga justkui liinist kõrvale kaldumine ja oma põhimõtetest ning väärtustest taganemine.

Diplomaatia eesmärk on ikkagi kindlustada riigi huve ja üks võimalus seda teha on vahetada infot ning suhelda ka nende riikidega, kellega meie vaated alati täielikult ei kattu. Selles mõttes ei ole suhtluses ka probleemsete riikidega midagi halba. Iseasi on muidugi see, et oleme täna võtnud hoiaku hoida Venemaad isolatsioonis ja tegutseme selle nimel, et see püsiks. See on omaette teema. Aga on palju riike, kes on kahevahel – nad ei ole tingimata alati meiega, aga ei ole ka Venemaaga. Just need on riigid, kellele peaks pöörama suuremat tähelepanu.

Olete töötanud välisministeeriumis 25 aastat. Selle aja jooksul olete ilmselt näinud väga erinevaid dünaamikaid välisministrite ja presidentide vahel. Kuidas te seda ajalooliselt kirjeldaksite? Kas on olnud ka paremaid aegu, kus teineteisest arusaamine ja ühtse sõnumi koostamine on olnud parem?

On olnud erinevaid aegu ning ka presidentide profiilid ja huvid on erinevad. Tegelikult on kõik presidendid andnud välispoliitikasse väga olulise panuse. Arvan, et vältida tuleks välis- ja sisepoliitika segamist. Võib-olla on järjest rohkem tendentsi teha välispoliitikat sisepoliitilistel eesmärkidel, eelkõige oma valijaskonnale. See suund ei ole võib-olla väga hea. Mul oli diplomaadina töötades näiteks selline küsimus: meie sotsiaalmeedia, Facebook ja Instagram, on eesti keeles, aga see võiks olla suunatud pigem maailma poole, kui räägime välisametkonna avalikust diplomaatiast. Tulles aga tagasi nende kahe maja suhete juurde, siis see käib above my pay grade ( inglise k. minu palgatasemest kõrgemal), nagu öeldakse. Isiksused on erinevad, aga professionaalne lähenemine on alati koostöö tegemine.

Kas me ei näeks sellist tulist sõnasõda, kui meil ei oleks ees tulemas presidendivalimisi?

Välispoliitika ei peaks kindlasti olema sel moel presidendivalimiste teema. Inimesed oletavad, et selles konfliktis on valimiste element, aga arvan, et tähtis on paika panna, kuidas meie välispoliitika toimib. Kuidas saab president tõhusalt tegutseda ja millised on presidendi ja välisministeeriumi suhted? On võib-olla liiga lihtsustatud lähenemine, et anname välisministeeriumi peamajast mingid käsukirjad välja ja president peab need nüüd ette lugema. Oluline on just paindlikkuse andmine ja põhimõtetes kokkuleppimine. Mis puudutab valimiste teemat, siis nagu näete, presidendi populaarsus püsib endiselt kõrge. Isegi kui see on valimiste teema, ei näe ma, et see oleks midagi väga palju muutnud.

Kas ka president võiks olla oma sõnumite edastamisel intervjuudes selgem, et ei peaks hiljem tulema uuesti ajakirjanike ette siluma ja selgitama: ma tegelikult mõtlesin hoopis nii ja mitte naa, ning ma ei tahtnud solvata Eesti diplomaate? Muide, kas nad võisid teie hinnangul solvuda?

Kui me kaamerate ette astume, on meil kõigil suur ülesanne olla selge. Võib-olla ütleb keegi ka pärast seda saadet, et ma ütlesin midagi valesti ja eksisin milleski. Siis ongi ju hea võimalus, kui sa saad seda hiljem selgitada.

Aga kõik ei pea kogu aeg niimoodi uuesti kaamerate ette tulema ja selgitama.

Aga see on ka võib-olla enda valik, kas sa tahad tulla või mitte.

Nii et te näete ikkagi, et Eesti välispoliitika võiks olla sügavam ja pikema visiooniga ning suhelda võiks ka nende riigijuhtidega, kellega ei ole nii-öelda moodne suhelda.

Eks prioriteedid tuleb ära jagada, kuhu suunas ja kui palju energiat panustada. Kui aga natuke mõelda ja töötada, on just nii-öelda globaalse lõuna suunal võimalusi, mida me pole võib-olla ära kasutanud. Tulles tagasi välispoliitilise debati juurde, siis peaks olema kellelgi võimalus tulla ja panna hüüumärk üles – öelda, et mingi suund vajaks tugevdamist või milleski peaksime tegutsema teisiti. Eestis on küsimus ka selles, kas meil saab olla sõltumatuid eksperte, kes välispoliitikasse panustavad. Mis roll on näiteks välisministeeriumi peamaja poliitika planeerimise osakonnal või Kaitseuuringute Keskusel? Kas nad vaatavad meie välispoliitikat kriitiliselt ja toetavad ainult pealiini, või on neil vajadusel võimalik ka midagi öelda, kui on vaja midagi muuta?

Selgitage, kas ja kuidas saab näiteks halva välispoliitikaga Eesti huvidele kahju teha.

Arvan, et ühe või teise üksiku ütluse, arvamuse või sündmusega tavaliselt mingit suurt kahju ei sünni. Kui põhiliin on paika pandud ja seda hoitakse, peaks olema suhteliselt turvaline edasi tegutseda. Kahju võib tekkida siis, kui tekib tunnelnägemine – lähme mingis suunas ja ei pane üldse tähele, mis ümberringi toimub. Sellega on kindlasti teatud ohud seotud.

Kas me oleme praegu seal tunnelis?

Ma loodan, et mitte, kuigi aeg-ajalt on tunne, et see vaade võiks olla natuke laiem.

Räägime natuke ka maailma asjadest. Kuidas teile tundub, kui tõsiselt peaks võtma Donald Trumpi ähvardusi NATO-st lahkuda? Millises olukorras Eesti siin on? Kas me oleme täiesti üksi jäänud ja saame loota vaid oma Euroopa liitlastele või on Ameerika Ühendriigid endiselt meie kõrval?

Meie välispoliitikas on kaks tugisammast: julgeoleku, majanduse ja välispoliitika teemadel on nendeks NATO ja Euroopa Liit. USA-ga on suhted hetkel teadupärast huvitavad ja me kuuleme USA presidendilt erinevaid avaldusi. Samas on ka seal olemas mingi pikk plaan ja näiteks suvel on tulemas NATO tippkohtumine. Meil tasub vältida igale avaldusele reageerimist. Hetkel on Iraani suunal olukord väga kuum. Iga kord, kui USA president midagi ütleb, ei pea tormama tingimata reageerima. Siin on muidugi oma väljakutse: ühelt poolt peame toetama oma liitlast ja hoidma koos NATO-t, teiselt poolt peame vaatama, kuidas regioon sellesse suhtub ja kuidas see kõik töötab näiteks rahvusvahelise õiguse seisukohalt. See on päris keeruline tasakaalu hoidmine. Kindlasti on väga oluline tugevdada ka teist – Euroopa suunda. Sellel suunal tuleb jätkata, et saavutada rohkem Euroopa üksmeelt ja koostööd.

Võtame näiteks praegu selle Iraani olukorra, kus Donald Trump on heitnud Euroopa liitlastele ette, et nad ei ole ameeriklastele Hormuzi väinas appi tulnud. Samas me kuuleme – näiteks on meie kaitseminister Hanno Pevkur korduvalt öelnud –, et ametlike kanalite kaudu ei ole lihtsalt mingisugust palvet või soovi tulnud. Millest selline avalduste loopimine tegelikult räägib? Kui tegelikult ei ole palvet edastatud, siis miks USA president nii teeb – kas eesmärk ongi ainult kaost külvata?

Mina näen, et Trumpil on suures plaanis mingi oma lähenemine. Laias plaanis proovib ta nii meelitamist ja ähvardusi kui ka nii-öelda lävelt tagasi tõmbumist, kui oleme konfliktitsooni jõudnud. Aga Lähis-Ida? Siin tekib esialgu hoopis küsimus, kuidas see operatsioon oli ette valmistatud ja läbi mõeldud. Kuidas Trumpi administratsioon oli ise selleks valmis, kui palju olid liitlased informeeritud sellest, mis seal toimuma hakkab? Sealt edasi jõuame juba tänasesse päeva: kuidas me kõik saame reageerida. Nagu näeme, on riikidel väga erinevad reaktsioonid. Eurooplastel ja ameeriklastel on muidugi sellest regioonist väga valus kogemus – seal on korduvalt oma näppe kõrvetatud ja lihtsaid lahendusi ei ole. Ka Eesti ei ole kindlasti eesliinil. See, mida ameeriklased seal ootavad, on sõjaline toetus oma suurematelt liitlastelt. Kindlasti tuleks vältida suure pildi ära kadumist – oleme ikkagi koos oma liitlasega. Antud olukorras on see igal Euroopa riigil päris keeruline poliitiline valik, mida edasi teha.

Teravam olukord kujunes välja Hispaaniaga, kes sulges oma õhuruumi USA sõjalennukitele. Nüüd näeme värsketest uudistest, et Hispaania peaminister on visiidil Hiinas, sõlmib seal kõrgel tasemel suhteid ja kutsub Hiinat ja Hiina liidrit üles maailmaareenil jõulisemalt kohal olema.

Meie käime ka Hiinas, kõik käivad Hiinas. Kindlasti ongi oluline, et Hiina oleks selles diplomaatias osaline.

See ei ole Hispaania poolt kättemaks USA-le?

Vaatame lihtsalt reaalseid probleeme, mis meil tuleb lahendada. Näiteks Hiina ja Iraani vahel on päris tihe suhtlus ja koostöö – võib-olla oleks vaja seda murda, aga kuidas seda teha? See on üks näide sellest, miks me peaksime Hiinas käima. Arvan, et me ei peaks mõtlema ainult meile või globaalsetele tegijatele, vaid ka sellele regioonile, näiteks Laheriikidele ja sealsele stabiilsusele. Need riigid on Lähis-Idas pikka aega olnud kõige stabiilsem piirkond, nad tulid suhteliselt hästi välja Araabia kevade olukorrast, neil on pooleli reformiprogrammid ja päris suured muudatused. See sõda on muutnud olukorra väga hapraks ja ka seda peaksime Iraani teemaga tegeledes arvestama.

Kas Araabia Ühendemiraadid ja Dubai saavad varsti tagasi selle stabiilse olukorra või on hirm ja sõda seal oma töö teinud ning kõigele väga karmi pitseri pannud?

Dubai on tulnud välja päris keerulistest olukordadest, nagu 2008. aasta finantskriis või Covid. Usun, et nende valmisolek keeruliste olukordadega tegeleda on kindlasti päris tugev, kuigi see ei sõltu muidugi ainult neist. Usun, et ei tasu hakata tegema väga äärmuslikke prognoose, justkui kogu rõhk ja maailma kapitali huvi liiguks sealt täielikult kuhugi mujale. Eeldatavasti saabub mingisugune uus stabiilsus.

Üks oluline teema, mida tuleks teilt küsida, on valimised Ungaris. Nägime nüüd Péter Magyari väga võimsat võimule tulekut – kaks kolmandikku kohtadest. Kuidas te seda iseloomustate? Mis Ungarit nüüd ees ootab ja kas sellisel võimsal enamusel on ka teatud riskid?

Me kõik muidugi jälgisime huviga ja tervitame seda muudatust, sest Ungari tekitas Euroopa Liidu koostöös väga palju probleeme. Péter Magyar on lubanud võtta nüüd Euroopa suuna ja see on kindlasti väga teretulnud. Valvsad peavad olema nemad ise ja muidugi ka meie. Valitsemine on hoopis teistsugune ja palju keerulisem tegevus kui valimiste võitmine, seal on uued väljakutsed. Tuleb jälgida, et püsiks valijate toetus ja pikk eesmärk jääks silme ette. Me nägime ka Eestis pärast viimaseid valimisi, et koalitsioonil oli küll laialdane mandaat, aga aja jooksul on see kuidagi ära kadunud. Ajalukku vaadates näeme, et sellise tugeva häältesaagi pinnalt valitseda ei ole niisama lihtne. Teine asi on muidugi Euroopa teema: loodetavasti tuleb Ungari Euroopa koostöös nüüd laua taha tagasi ja me saame jälle hakata ühiseid Euroopa Liidu avaldusi välja andma. Samas pole välistatud, et tekib mõni teine selline riik. Mis me siis teeme? Põhimõtteliselt on ikkagi üleval küsimus, kuidas tagada Euroopa Liidu teovõime, kui üks liikmesriik...

Slovakkia võib võtta sellise karmima hoiaku või tal juba on selline, aga ta võib seda veel karmistada.

Täna on see Slovakkia, aga kuskil võib tulla veel mõni selline üllatus. Demokraatias võib see 50 protsendi piir , see, kes võidab või kes kaotab, tähendada meie jaoks Euroopa Liidu kontekstis olulist muudatust. Arvan, et peame mõtlema, mis need lahendused on. Häid lahendusi ei ole: liikumisel nii-öelda häälteenamuse suunas on omad tugevad riskid.

Kas usute, et Ungari läheb nüüd ikkagi rajale, mis on demokraatlikum, kaasab ühiskonda ja opositsiooni ning riik oleks ikkagi ka õigusriik?

Ma ei ole väga suur Ungari tundja, aga kui vaadata seda, mida on lubatud, ja milline see võit välja paistab, ning kui vaadata ka tänast olukorda, kus näeme, et Orbani valitsus kasutas oma võimuaparaati ja võimuhoobasid väga palju enda huvides, siis saab see olukord kindlasti olema parem või teistsugune.

Lõpetuseks küsin küsimuse, mida on asjakohane küsida nendelt saatekülalistelt, kes käivad siin riigikogu valimiste eel: ega te ei ole mõelnud poliitikasse minemise peale ega välista seda kunagi?

Olen palju lugenud näiteks Briti poliitikute memuaare ja see tundub väga põnev. On väga huvitav panna kõik oma oskused mängu ja osaleda poliitilises võitluses. Samas ütlevad poliitikas olnud inimesed, et selles üsna halastamatus võitluses võid ennast väga hullusti ära kõrvetada. Kui sekkud poliitikasse, siis olukord muidugi muutub: diplomaadina või välispoliitika eksperdina on sul üks roll, poliitikas on teine roll. Samas on ka teema, nagu südametunnistus või soov panustada Eesti arengusse. Üks olulisem tegur on ikkagi see, et olgu, lähen valimistele, aga mis on mul valijatele pakkuda? Kui suudan otsustada, et olen valijate jaoks huvitav, võiks see poliitikas osalemist julgustada. Mina aga ei ole selles osas hetkel mingit lõplikku valikut või otsust teinud.

Nii et praegu jääb küsimus õhku?

Jah.