Eesti poliitika tervikuna on viimastel aastatel muutunud pigem hägusemaks. Suuresti võib-olla just selle pärast, et puuduks justkui eesmärk või põhimõte, mis oleks püsiv ja mida enamus tunnustaks. Nagu seda kunagi olid Euroopa Liit ja NATO. Selle asemel tehakse väikseid, kuid silmapaistvaid kursimuutusi, mida veel mõned aastad tagasi poleks keegi ette kujutanud.

Üks hetk tuli rohepööre, kuid siis mõne aasta pärast hakkab settima teadmine, et võib-olla nii kiiresti ja nii ulatuslikult või sirgjooneliselt ikka ei saa. Kord oli eelarve tasakaal püha lehm ja avaliku sektori võlg kõige suurem patt. Siis aga planeerivad need samad erakonnad ja poliitikud järsku kogu ettenähtavaks tulevikuks ennenägematult suurte puudujääkidega eelarved ja võtavad laenu rohkem kui kunagi varem. Ja kõige tipuks tundub valijatele mitte ainult Eesti, vaid ka maailm laiemalt üha ettearvamatum ja ohtlikum koht.

Järgmised riigikogu valimised toovad väga suure tõenäosusega kaasa võimu mehaanilise ümberkorralduse ja kohad riigikogus jaotuvad väga teistmoodi kui praegu. Tervitatav oleks aga seegi, kui teatud ümberkorraldus või settimine toimuks ka Eesti poliitilises diskursuses ja praktikas.

Toon välja neli pidepunkti, mis võiksid seda settimist struktureerida ja mis puudutavad just sellise Eesti riigi alustalasid, kus väga valdav enamus Eesti kodanikke ilmselt sooviks elada.

Esiteks, suveräänsuse põhimõte. Loomulikult Eesti on juba suveräänne riik, kuid tuleb olla aus seoses sellega, mida see suveräänsus tänapäeva maailmas tähendab.

Ükski riik ei saa efektiivselt toimida täiesti sõltumatult ja koostöö ning seeläbi ka oma täieliku otsustusvabaduse piiramine on vajalik. Eesti peaks väga valvas ja aktiivne olema, et defineerida ja mõtestada, mis on teiste riikidega läbi käimisel lõppkokkuvõttes meie huvides ja mis ei ole. Seda nii Euroopa Liidu kontekstis kui ka laiemalt.

Me peame säilitama mõttelaadi, et me peame olema nii palju kui võimalik ise oma saatuse peremehed. Väga harva jõuab Eesti poliitilisse diskursusesse mõni moment, kui me ütleme selgelt välja, et näiteks see või teine Euroopa Liidu poliitika ei ole Eesti huvides. Paljud poliitikad kindlasti on, aga nii mõnedki kindlasti ei ole ka. Miks me neist mõne vähese erandiga praktiliselt mitte midagi ei kuule?

Teiseks, demokraatia põhimõte. Ja ma ei räägi valimistest, mis on pikas plaanis demokraatliku riigikorralduse alus. Demokraatiat võiks lisaks mõista natuke laiemalt, seda võib mõista kui teatud mõttelaadi ja hoiakut, mis peaks kaasas käima riigivõimu teostamisega.

Demokraatlik riik teenib oma kodanikke, mitte ei tööta neile vastu. Kodanikkond ei ole objekt, keda nügida või hallata või kelle järel luurata. Oma kodanikega peab olema aus ja avatud. Riik ei tohiks oma initsiatiivil astuda samme, mis lähevad kodanikkonna eelistustega vastuollu, isegi siis, kui on tugev sisemine veendumus, et nii on õige.

Ja ei tohiks mõelda, et me teame paremini, mis on inimeste huvides kui nad ise, sest nad ise on piiratud teadmistega ja mõistmisvõimega. Selline mõtlemine kuulub pigem valgustatud monarhia või elitismi kui demokraatia arsenali. Kui valijad pole millegagi nõus, siis tuleb neid veenda ja kui nad aru ei saa, siis tuleb seletada. Demokraatlik riik on aus ja kannatlik riik.

Kolmandaks, piiratud riigi põhimõte. Me oleme hakanud harjuma riiki nägema kui universaalset probleemide lahendajat. Kui me sellise mõttelaadiga toimime, siis riik paisub, bürokraatia kasvab ning kodanikkonna vaba tegutsemise sfäär aheneb. Riigivõimust vaba ala on aga väärtus iseeneses, mida tuleks hoida võimalikult suurena.

Riik peaks tegema nii vähe kui hädavajalik, mitte nii palju kui võimalik, sest ainult siis säilib ühiskonnas vabadus. Ja mida piiratud riik muuhulgas kindlasti ei tohiks teha, on väärtuskonflikti riigistamine. Väärtuskonflikt ühiskonnas on teatud ulatuses paratamatu. See on meiega olnud aegade algusest alates ja ta jääb meiega alati, aga see peab jääma vabade kodanike endi kujundada ja läbi elada ja võidelda, mitte riigivõimu hallata ja suunata. Eestis oleme näinud pigem vastupidist tendentsi, et väärtus- ja identiteedipoliitikast on üha enam saamas riigi pärusmaa.

Ja neljandaks, rahvusriigi põhimõte. Kui 2010. aastate keskel oli Eestis rahvusriiki põlgava multikultuurse mõttelaadi tipphetk, siis nüüd tundub mulle, et rahvusriigi põhimõte on vaikselt uuesti positiivse dimensioonina tagasi tulemas.

Eestlased on väga väike rahvas ja Eesti väga väike riik. Maailma me muuta ei suuda ja keegi teine meie saatusest ei hooli. Ja see siin on meie ainus kodu. Seda ohustab rahvastiku topeltkriis: kontrollimatu sisseränne, mis murendaks sotsiaalset sidusust, ja kokku kukkunud sündimus, mis tekitab ühiskonnas tühimiku, mida on väga raske täita.

Hea meel on näha, et Eestis on siin samm-sammult tekkimas suurem üksmeel, et rahvastikukriis on päriselt kriis, millega peab tegelema ning et sisseränne teatud piirist edasi on oht, mitte lahendus. Kui Eesti loobub rahvusriigi põhimõttest, siis loobume lõpuks ka oma kodust, sest siis kolib siia sisse keegi teine, kellel on teine keel, kultuur ja kelle ajalugu on mujal.

Järgmistel riigikogu valimistel muutub võimu jaotus peaaegu kindlasti. See on väga oluline, kuna see kõrvaldab peaaegu terve parlamenditsükli kestnud tõrke Eesti poliitikas, kus valijate eelistused ja võim ei olnud kooskõlas.

See ei pruugi lõppkokkuvõttes siiski midagi tähendada, kui ei muutu ega selgine teatud mõttelaadid. Kui meile ei saa selgemaks, milline on see praegune Eesti ja kuhu ta liigub ning milline on see Eesti, mida me tahame vältida. Suveräänsus, demokraatia, piiratud riik ja rahvusriik. Kindlasti saab neid mõisteid ka teistmoodi lahti harutada, kui need mõttekäigud siin olid. Ja kindlasti peakski. Aga need mõisted ise võiks olla midagi, mille ümber meie poliitilises hägus taas selgust ja suunda luua.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.