Alustuseks võiks lõpetada laialt levinud sõna "vanemapalk" kasutamise vanemahüvitiste puhul, see ei ole mitte palk lapse kasvatamise eest, vaid ajutine sotsiaalne toetus, mis aitab perel lapse esimestel elukuudel toime tulla. Vanemahüvitis ei peaks olema kellegi harjumuspärase elustandardi säilitamise vahend.

Olles jõudnud järelduseni, et hüvitised on mõeldud eelkõige lastele ja laste pärast, tekib küsimus, miks on need ebavõrdsed. Kas kõik lapsed polegi riigi silmis võrdsed?

Miks peab terve ühiskond, kaasa arvatud supermarketi laotööline, pooleteise aasta jooksul kinni maksma asjaolu, et äsja emaks või isaks saanu teenis enne lapsega koju jäämist kõrget palka? Miks peaks noor ema, kes pole veel parimagi tahtmise juures saanud tööturul ilma teha, pälvima oma beebi kantseldamise eest riigieelarvest kordades väiksemat vanemahüvitist kui keskealine naine, kes otsustas kroonida edukat karjääri viimaks esimese ja küllap ka viimase lapsega?

See pole sugugi õiglane ei noore ema ega tema lapse suhtes. Vanemahüvitis peab toetama last ja peret, mitte taastootma vanemate varasemat palgaebavõrdsust.

Selle noore ema ja/või isa panus, kes otsustab lapse saamise tõttu karjääris pausi teha, on ühiskonna silmis mõneski mõttes suurem kui vanemail, kes tegelevad kõigepealt materiaalse heaolu ehitamisega. Olla noor, armastada ja julgeda seejuures ka lapsi saada vajab meie ühiskonnalt palju võimsamat aplausi kui seni.

Erasektoris võib igaüks teenida nii palju palka kui vähegi õnnestub, ent sama loogika ei tohiks kanduda üle vanemahüvitisele, mis tuleb maksumaksjatelt. Kõik lapsed peavad olema riigi silmis võrdsed ja vaese pere last peab toetama sama palju kui rikka pere võsu.

Heakene küll, me võiks ju rääkida vanemahüvitisest kui eduloost, kui see seda endiselt oleks. Paraku ei too süsteem juba ammu lapsi juurde, vaid pigem sunnib ühe või kõige rohkem kahe lapse sündi edasi lükkama seniks, kuni on saavutatud piisavalt kõrge sissetulek.

Eesti vajab rohkem noori emasid, aga selle asemel aitame inimestel venitada sünde fertiilse hea viimse hetkeni. Ja miks me peaks üldse arvama, et jõukal vanemal on pooleteise aasta jooksul suurem moraalne õigus maksumaksja kulul oma kõrge elustandardi säilitamiseks kui noortel vanematel enda ja oma lapse elujärje parandamiseks?

Arvud kõnelevad enda eest: tunamullu oli keskmine välja makstud nn jagatud vanemahüvitis 1585 eurot kuus, seejuures oli minimaalne määr 886 eurot kuus. 2023. aastal sai viiendik hüvitise saajatest seda miinimum- või alammääras, see teeb kokku üle 7500 inimese. Kolm protsenti ehk ca 1200 inimest sai hüvitise maksimumsumma, mis oli 4291 eurot kuus.

Totaalne sooline ebavõrdsus

Edasi jõuame paraku ka soolise ebavõrdsuseni. Kui miinimum- ja alammääras (vastavalt 654 ja 725 eurot kuus) sai 2023. aastal hüvitist 22 protsenti emadest, siis isadest vaid kaks protsenti. Aga maksimummääras sai hüvitist vaid kaks protsenti emadest ja tervelt kaheksa protsenti isadest.

Eks ole meil omajagu kõneldud ka võtetest, mille abil riigilt võimalikult suuri vanemahüvitisi välja skeemitada. Üks võimalusi on lasta isale tööandja asemel kõrget "palka" maksta hoopis riigil, nõnda, et ta käib tööl edasi, sellal kui tegelikkuses on lapsega kodus ema, kes oli enne vanemapuhkusele jäämist kas töötu või madalapalgaline.

Skeeme on teisigi, nagu näiteks näiliselt deklareeritud kõrgemad tulud enne vanemapuhkust selleks, et saada rohkem vanemahüvitist.

Nõnda siis: viiendikule mitte üle 725 euro kuus ja kolmele protsendile peaaegu 4300 eurot. Erinevus on vähemalt kuuekordne. Kui võtta arvesse, et riik maksis vanemahüvitisi 2023. aastal 350 miljonit eurot, sai see tilluke kolmeprotsendiline eliit endale lihtsustatud arvutuse kohaselt kogu potist lausa kuni 17,5 protsenti. Kas see on õiglane?

Eelmisel aastal tasus riik vanemahüvitisi kokku 346 miljoni euro eest, tunamullu ligi 348 miljonit. Alles 2019. aastal maksti neid vaid 262 miljonit, ehkki sündimus oli koroonapandeemia eelsel aastal palju suurem kui praegu. Vanemahüvitise mahu kasv on paraku pöördvõrdelises seoses sündimuse langusega meie riigis. Midagi peab muutuma.

Kõigile võrdselt 1600 eurot kuus

On aeg hakata Eesti peresid ja nende lapsi võrdselt kohtlema ning jagada vanemapuhkusel emadele ja isadele eelarves olev circa 350 miljonit eurot ühtlikult kätte. Annakski kõigile ligi 1600 eurot kuus, nagu oli üle-eelmise aasta keskmine. Tänavu oleks summa kindlasti suurem.

Võrreldes praeguse miinimumiga tähendaks see noorele perele pea kahekordset kasvu. Eesti keskmine kuupalk oli 2024. aastal alla 2000 euro, edaspidi võiks toetust nihutada samas suunas, ehkki rõhutan, et vanematoetus pole mingi palk.

Mõni tegelane võib nüüd hakata kõnelema madalal sotsiaalsel järjel sarisünnitajate puhangust, ent see on risk, mis tuleb võtta. Neid kindlasti on, nagu ikka sõklaid terade hulgas. Palju olulisem on, et meil oleks rohkem tublisid noori emasid, kellest paljud saavad hiljem ka teise ja kolmanda, mõni isegi neljanda ja viienda lapse.

Eesti on andnud külluslike vanemahüvitistega jõukamale ja hästi kindlustatud osale elanikkonnast võimaluse sündimust kasvatada, aga paraku jääb nende panusest ilmselgelt liiga väheks. Võrdsed maksed lõpetaks ka igasugused pettused saamaks riigilt rohkem vanemahüvitist.

Meil on vaja nooremaid emasid, rohkem lapsi ja õiglasemat ühiskonda. Mis teeks Eestit ja eestlasi praegu õnnelikumaks kui palju õnnelikke noori emasid, kes tunnevad end armastatu ja väärtuslikuna.