Kolmapäeval toimus riigikogus konverents väga tähtsal teemal: "Miks meil lapsi ei ole?". Konverentsi korraldas riigikogu perede ja demograafia toetusrühm ning esineti mitmekülgsetel teemadel, alates üleüldisest statistilisest sissevaatest demograafiasse ning lõpetades sellega, kuidas mõjutab pereloomist kallis kinnisvara ning muutunud väärtuste maailm.

Ühesõnaga, konverents oli mitmekülgne ja sisukas, kuulajaid ka jätkus, kuigi nende hulgas ei märganud ühtegi valitsuse liiget. Võib-olla olid mõned koalitsiooni kuuluvate parteide liikmed kohal, ega ju kõiki nägupidi ei tunne. Aga sel juhul ikkagi vaid mõned üksikud.

See teeb tõepoolest meele mõruks, sest sündimuse statistika ei tegele parteipoliitikaga. See, et korraldaja ei ole valitsusparteist, ei peaks olema põhjus ignoreerida Eesti tuleviku kõige pakilisema küsimusega tegelemist.

Pärast põhjalike ettekannete kuulamist mõtlesin, et kas koidab ükskord päev, mil kõik esitatud argumendid, head mõtted ja pakutud lahendused ka teoks tehakse. Või jäämegi ainult rääkima sellest, et demograafiliselt oleme katastroofi serval ning nendime kurbusega järjekordset madala sünni rekordit? Kas valitsuse jaoks on tõepoolest tegemist niivõrd kõrvalise teemaga, et ei suvatseta isegi jalga üle läve tõsta ja korrakski süveneda sellesse, mis meie riigis praegu tegelikult käimas on?

Laupäeval tähistame emakeelepäeva. Räägime eesti keele ilust, kinnitame üle, et meie kultuur on keelekeskne ning oleme tänulikud, et meil on omakeelne kõrgkultuuriline riik. Ainult neid, kellele seda räägime, on iga aastaga natuke vähem. Esialgu ei torka see veel silma. Aga vaikselt on eesti keele kui emakeele rääkijaid siiski aina vähem ning sellega koos ka eesti kultuuri kandjaid.

Kuigi üksikinimene ei mõtle endast kui kultuuri ülalhoidjast, siis seda ta tegelikult on. Sest nii või teisiti kehastub temas sajandite pikkune keeletraditsioon, mis ühtaegu kannab tervet mõtteilma ja ühe rahva mälu.

Seetõttu võiks tõepoolest nii endast kui ka tulevatest põlvedest rääkida ennekõike kui järeltulijatest, sest me kõnnime ise selle traditsiooni jälgedes, mis on meie keele ja kultuuri kujundanud ning samamoodi kõnnivad seda teed kõik järgmised tulijad, sellesse traditsiooni sündivad lapsed. Järeltulijad on alati ennekõike millegi alustatu jätkajad, hoidjad. Ja kui järeltulijat ei ole, siis võib kogu pikk pühendumus liiva joosta.

Nii et kui oleme rõõmsad ja uhked oma kauni keele üle, siis peaksime sama hingetõmbega mõtlema ka järeltulijate peale – et neid ikka oleks sedasama rõõmu jagamas. Ning loobuma sellisest koledast eestikeelsest sõnast nagu sünnitusmasin. Ja mõtteviisist, et emadus on mingisugune patriarhaalse maailma igand. Ja seadusest või määrusest, mille tõttu ei ole lapse või lastega kodus oleval emal haigekassat. Ning selliste hoiakute võimendamisest, mis näevad lapsi millegi tülikana ning vastandavad emaks olemist ja eneseteostust.

Ei saa omavahel eraldi käsitleda meie emakeelset kultuuriruumi ja perekonda ning järeltulijaid. See on olemuslikult üks nähtus. Üheta hääbub teine. Eestikeelse kultuuriruumita ei ole võimalik nähtus nimega eesti pere. Eesti emade ja isadeta ei ole meil eestikeelset tulevikku.

Kõikvõimalikud mured turvalisuse, majanduse, arenduste ja kliima pärast võib siis rahulikult kappi ära panna. Sest üks on täiesti kindel: ilma eesti rahvata ei ole Eesti riiki. Ning valitsus kui selline kaotab mõtte, seda ei ole lihtsalt vaja.

Ja kui päris aus olla, siis ei ole vaja ka sellist valitsust, mis selle rahva järeltulijate nimel lillegi ei liiguta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.