Praegu on aeg, kui muretsetakse julgeoleku pärast, eelkõige otseses mõttes (riigipiiride puutumatus, kaitsevõime suurendamine), aga ka humanitaarses mõttes (vaenulike infooperatsioonide tuvastamine ja tõkestamine). Kõik see on kahtlemata vajalik, kuid sellega asi ei piirdu.

Kuulsin väljendit "keeleline julgeolek" (linguistic security) esimest korda 1990. aastate alguses USA-s ühe keeleteadlase käest. See ei olnud mõeldud terminina, vaid pigem üksikisiku impressionistliku kirjeldusena: kas oskan keeli, mida antud eluhetkel antud kohas oleks vaja osata, kas minu keelekasutus on olukorra kohane (valdan vajalikke stiile, tean, kuidas kellegagi suhelda) vms. Selline keelelise julgeoleku kirjeldus on intuitiivselt arusaadav, kuid keelelisest julgeolekust saaks rääkida laiemalt.

Olen praegu Ukrainas, suhtlen kolleegidega mitmes Kiievi ülikoolis. Paljud neist räägivad üleminekust ukraina keelele kui kriitiliselt olulisest asjast. On täiesti selge, et mõne jaoks on see raske, kuna neil on emotsionaalne side vene keelega, lapsepõlvemälestused jms.

Samal ajal on paljudel ukraina keele oskus olemas, sõltumata sellest, mis on kodukeel, ning vajadusel osatakse suhelda ukraina keeles. Sõja olukorras on ukraina keele kasutamine märk, et tegemist on omadega.

Muidugi saab vaenlane koolitada vajalike oskustega spioone ja diversante või värvata kohalikke kollaborante, kuid jutt on pigem tavapärasest olukorrast. Mõistagi pole Venemaal ukraina keele oskus ega ukraina keele mõistmine sugugi massiline ja iseenesestmõistetav.

Ka kohalikud vene keele variandid erinevad Venemaa omadest. Näitlik lugu toimus 2014. aasta kevadel, kui Donbassi piirkonda ilmusid salaagendid, kes pidid mängima "Ukraina natsirežiimist" tüdinenud kohalikke. Nimelt kasutas üks "kohalik" sõna поребрик (kõnnitee äärekivi), mis olevat spetsiifiline Peterburi sõna, igatahes Ukrainas seda ei kasutata, vaid öeldakse nii ukraina kui ka vene keeles бордюр. Sellest tekkis kohe hulk meeme ja väljend за поребриком tähistab nüüd Venemaad. Oli kuulda sedagi, et nn kohalikud rääkisid Venemaa aktsendiga vene keelt.

Võidakse küsida, et mida tähendab keeleline julgeolek Eesti jaoks. Selge, et meie olukord ja problemaatika ei ole Ukraina omaga võrreldavad. Esiteks, meie jaoks on oluline, et eestlased räägiksid avalikus ruumis eesti keelt, mis ei eita sugugi vajadust osata muid keeli. Paljud eestlased, kuuldes aktsenti või otsustades juba ette, et tegemist on välismaalasega, lähevad ise üle inglise või vene keelele. Siis võib tekkida küsimus, et milleks tahta, et välismaalased oskaksid eesti keelt, kui seda ei ole tegelikult vaja. Kuid rõhutan praegu teist teemat.

Kriitiline on mitme ja mitmesuguse võõrkeele oskus. Tavalisest komplektist "eesti + vene + inglise keel" või "eesti + vene keel" ei piisa. Ühel avalikul üritusel, kus osalesid mitmed välismaalased, luges teadustaja ette kõigi välismaalaste nimed ja perekonnanimed inglise keele lugemisreeglite järgi. Muidugi oli piinlik olukord, kuid lisaks sellele sai mulle selgeks, et ühiskond, kus kõigil on enam-vähem sama võõrkeelte komplekt, on haavatav.

Selle peale võib öelda, et ei ole raha, õpetajaid, õppevahendeid ja et on pakilisemaid vajadusi. Ülikoolid on sunnitud õppekavade sisu vähendama, kuigi pärast Venemaa täiemahulise sõja algust on olnud juttu, et vene keelele lisaks võiks B-võõrkeelena õpetada muid keeli (mõnel määral seda on tehtud ennegi).

Nüüd Soome kolleegid protestivad Soome haridusministeeriumi otsuse vastu vähendada või koguni lõpetada soome keele õpe välismaal. Otsus loobuda vabatahtlikult oma keele õpetamisest välismaalastele vähese populaarsuse tõttu on pehmelt öeldes lühinägelik, kuna tundub elementaarne, et keele õpetamine on vastava riigi ja kultuuri tutvustus, võimalus tekitada horisontaalseid sidemeid, end nähtavaks teha.

Raha on alati vähe. Tihti viidatakse just keelte vähesele populaarsusele: kui pole soovijaid, siis ei ole mõttekas pidada pisikesi rühmi. Sellele on kaks vastust.

Esimene: turg soosib alati suuri keeli, kuna nad on nähtavamad, neid tahetakse õppida, nendes keeltes avaldamine ei ole nii kulukas, sest saab teha suuremaid tiraaže, aga väikese kasutajaskonnaga või vähem levinud keelte õpetamine nõuab alati jõupingutusi. Milleks meile kujutav kunst, laulupidu ja luule, kui ilma nendeta saaks hakkama, küsib turuloogika.

Teine: mõne keele populaarsus sõltub muuhulgas keeleõppe korraldusest ja üldisemast haridus- ja kultuuripoliitikast. Keelte oskuse vajalikkust saab propageerida ja lahti seletada. Peaks olema tahe ja nägemus.

Ma ei eita sugugi inglise või vene keele oskuse kasulikkust, tahan vaid öelda, et arvamus, justkui inglise keele oskusega saab igal pool hakkama, on olemuslikult ekslik. Keeleoskus tähendab ühtlasi võimalust kujundada mõnel teemal oma arvamust ilma vahendajateta, lugedes algupärandeid.

Räägime igasugusest mitmekesisusest, ka keelelisest mitmekesisusest, kuid seda ei tasuks tõlgendada stiilis "meil on siin igasuguste keelte kõnelejaid", vaid pigem keeleliste repertuaaride mitmekesisusena. Kindlasti tuleb rääkida ka läti ja leedu keele oskusest, lätlased ja leedukad on meie naabrid ja paljuski saatusekaaslased.

Lõpetuseks pisut juttu passiivsetest ehk retseptiivsetest oskustest.

Keelepedagoogika seab mõistagi ideaaliks aktiivseid oskusi (rääkimist ja kirjutamist). Samal ajal on passiivne oskus ka kasulik, eriti juhul, kui aktiivseks õppeks ei ole võimalust ja vastava keele keskkond puudub. Kuid passiivne keeleoskus ei ole nulloskus.

Keeleteaduses ei ole retseptiivse oskuse uurimine uus. Ühe võõrkeele baasil saaks anda ettekujutuse lähedasest sugulaskeeltest, näiteks õpetada vene keele baasil ukraina, valgevene või poola keele mõningat mõistmist, saksa ja inglise keele baasil saab tutvustada mõnda muud germaani keelt.

Oskus ühe sugulaskeele põhjal mõista teist lähedast keelt on ülekantav: need, kellel on kogemus eesti-soome retseptiivse kakskeelsusega, kujutavad ette, kuidas see toimiks teiste keelepaaride puhul. Nõnda näitas Anna Branets hiljuti kaitstud doktoriväitekirjas, et vene keele oskusega eestlased suudavad ise endale üllatuseks mõista mingil määral ukraina keelt, kui anda neile mõningaid juhtnööre.

Sellega ei taha ma sugugi öelda, et iga Eesti elanik peaks valdama nelja või viit võõrkeelt. Pigem arvan, et lisaks inglise keele oskajatele peaks olema rohkem inimesi, kes oskavad vähemalt lugemise tasemel meil vähem levinud keeli. Ja need ei oleks üksikud asjatundjad, keda peab kriitilisel hetkel taga ajama, kuna ühtäkki on neid kõigile vaja. See oleks samm ühiskonna nõtkuse ja sisemise kindluse suunas.