Te olete pärit Viljandimaalt, töötanud väga pikalt Tallinnas, aga viimased kuus-seitse aastat olete olnud Ida-Virumaal.

Jah, seitse ja pool aastat juba.

Te töötate Ida-Virumaal püsivalt kohapeal, mitte ei käi seal kord või kaks nädalas?

Jah, olen Ida-Virumaale kolinud, nii et Tallinnasse või Lõuna-Eestisse minemine on minu jaoks juba sündmus.

Mina olen Ida-Virumaalt pärit, aga minuga on täpselt vastupidi, viimase 10-15 aasta jooksul olen sinna sattunud harva ja sidemeid on väheks jäänud. Selles mõttes tekib meil huvitav kontrast: mina mäletan asju nii, nagu nad olid mõnikümmend aastat tagasi, aga teil on vahetu kogemus. Milline on teie pilgu läbi Ida-Virumaa põhiline erinevus muust Eestist? Erinevus on kahtlemata olemas.

Tihti ongi niimoodi, et Tallinnast vaadates tundub Ida-Virumaa meeletult kaugel, sealtpoolt vaadates aga Tallinn lähedal.

Mentaalselt – oleneb muidugi, kes seda kuidas tunnetab – on Ida-Virumaa kohapeal olles niivõrd naturaalne, äge ja palju võimalusi pakkuv piirkond, et kohati tekib isegi natuke hale tunne, vaadates sealt Tallinna või Tartu poole.

Inimesed vaatavad mujalt Ida-Virumaad pilguga, et oi, seal on suured probleemid ja mured, kuidas nad küll hakkama saavad, vaesekesed... Tegelikult see nii ei ole. Tegemist on väga eluterve piirkonnaga, kus on loomulikult oma tööstus, väga õitsev turismimajandus ja fööniksina tuhast tõusev hariduselu. 

Tõsi, looduse ja keskkonna mõttes on Ida-Virumaa sarnaselt mõnele muule piirkonnale Eestis väga eriline, aga põhiline, mis Ida-Virumaad eristab, on esiteks väga ulatuslik tööstus, oleksin peaaegu öelnud tööstuspärand, aga see ei vasta tõele, sest seal on jätkuvalt palju tööstust, ning teiseks räägib suur hulk kohalikke inimesi emakeelena vene keelt.

Eks me kõik teame, et pärast Teist maailmasõda toimus kõige suurem ja drastilisem muutus, mille tulemusena on eestikeelse elanikkonna osakaal tänaseks kahanenud umbes 20 protsendi peale.

Mõtlesin selle peale, kuidas ja kus see suur muutus Eestis on tekkinud. Nõukogude Liidust toodi ešelonide kaupa sisse uusi töötajaid. Tekkis venekeelne kogukond, mis kasvas ja paisus koos venekeelse haridusvõrguga ning see tundus muudetamatu normaalsus. Üheksakümnendatel aastatel venekeelse elanikkonna kasv jätkus. Mul on tunne, et tekkis kaks ühiskonnakihti, kaks paralleelreaalsust: üks uuenenud Eesti ja teine nõukogudeaegne.

Olen pikalt mõelnud, kuidas see olukord tekkis ja miks see on jätkunud – miks on kaks paralleelmaailma. Mul on tunne, et see tuleneb eestlase teatud mõttes vaoshoitusest. Oleme viisakalt eeldanud, et Venemaalt siia tulnud kogukond austab ja peab lugu Eestimaast, Eesti kogukonnast ja eesti keelest. Tegelikult pole see nii läinud, sellel eeldusel pole mingeid aluseid. See elanikkond kuni tänaste noorteni välja elab natuke teises maailmas.

Ida-Virumaa kohalikus elus paistab see ka täna tõesti mitmel moel silma. Kui ma korraldasin 10 või 20 aastat tagasi tuttavatele ja sõpradele Ida-Virumaale niiöelda ekskursioone – kuna tundsin kohalikku ajalugu ja olustikku –, siis sõitsime läbi Kiviõli, Kohtla-Järve, Jõhvi, Narva ja Sillamäe ja mis tollal kõigile silma torkas, oli see, et näiteks Kohtla-Järve linnaruum ei näinud muust Eestist arhitektuurse pärandi mõttes mitte ainult nõukogudelikum välja, vaid ka sealsel keskalleel oli keset juulikuud põlvekõrgune hein, mida muruks oli palju nimetada. Haljastuseks oli raha olemas, aga üks poliitikutega heades suhetes olev kohaliku ettevõtja firma oli seda raha mujal kasutanud. Teine asi, mida kõik tähele panid, oli see, et eesti keeles suhtlemine oli keeruline, Narvas praktiliselt võimatu. Tänaseks on see keeleosa vist mõnevõrra muutunud.

Tihti tuuakse näiteid, et poes saab eesti keeles hakkama. Kuigi me ju teame, kui vähe me poes keelt üldse kasutame, vahel teeme oma toimingud lihtsalt ära. Aga see kujund on hea.

Sellega on tegelikult hästi, et avalikus kasutuses on eesti keel täiesti võimalik. Siin pole mingit muret.

Arvan, et Tartu Ülikooli Narva kolledž on teinud väga-väga suured sammud ning lükanud buldooserina lahti eesti keele kasutamise ja õppe.

Pean kiitma ka Kohtla-Järvet eesotsas linnavolikoguga, kes on aastakümned hoidnud keskkonda eestikeelsena. Olgugi et seal on täna reaalselt mõned poliitikud, kes ei oska eesti keelt, on töökeel ikkagi eesti keel. Linnavalitsuse siseruumidesse me muidugi ei näe – kui seal on sada protsenti vene emakeelega inimesed, siis kipub keel siseruumides olema kindlasti vene keel. Aga väljapoole hoitakse väga selgelt eestikeelset joont ja ka vene koolides on koosolekud läinud eestikeelseteks. Selles mõttes on suur murrang juba toimunud.

Mäletan veel mõne aasta tagust aega, kui Narva oli oma poliitiliste arengute tõttu taas ajakirjanduse suure tähelepanu all, siis mõned kolleegid Tallinnas vaatasid veebiülekandest Narva volikogu koosolekut ja aeg-ajalt kostis arvutiekraani tagant röögatusi, et issand jumal, kas tõesti on võimalik, et rahva poolt volikokku valitud inimesed ei oska end eesti keeles absoluutselt väljendada. Seal toimusid paralleelsed venekeelsed volikogu eelkoosolekud, kus vaieldi asjad läbi ja tehti otsused ära ning eestikeelne koosolek oli rohkem juhuslikele vaatajatele. Tänaseks on ka see vist mõnevõrra muutunud?  

Ma arvan küll, jah. Üks asi on see pakazuhhakultuur, millele te vihjasite – kui ministrid või muud (tähtsad) inimesed tulevad kuhugi kooli, tehakse väike spektaakel, lükatakse eliit - eesti keele rääkijad - ette ette ja tehakse näidistund.

Ma tahan väga loota, et see aeg on ka seljataga, aga see oli alles üsna hiljuti.

Mina kultuurimuutuses päris kindel ei ole. See ongi üks põhilisi asju, mis Ida-Virumaad muust Eestist jätkuvalt eristab. Kui vaatame kohalikku poliitikat – Narvas, Kohtla-Järvel ja tänaseks ka Jõhvis toimuvat –, siis see on muust Eestist väga teistmoodi. Kõige suurem erinevus ei ole isegi see, et inimesed räägivad omavahel tihti vene keeles – see on võib-olla väiksem erinevus – , vaid suurem on kultuuriline erinevus: kuidas igasugune väiksemgi poliitikast tuleneda võiv hüve on olulisem kui poliitika ise.

Ma olen kaugel sellest, et öelda, et teistes Eesti suuremate linnade volikogudes või kohalikus poliitikas ei ole sellist asja, aga Narvas ja Kohtla-Järvel on see olnud aastaid ja on jätkuvalt väga reljeefne. Täna hommikul siia tulles vaatasin, et Narvas hakatakse jälle linnavolikogu koalitsiooni mingil väga veidral moel ümber mängima. Selle taga on väga raske näha muud kui seal tegevate isikute isiklikke kasusid. 

Kohati on eriti Narva ja Kohtla-Järve poliitiline elu tõesti selline, et hoia mütsi kinni – ei jõua järge pidada, kuidas muutused toimuvad ning mis need tagahoovused ja ambitsioonid seal on.

Samas ma imestan, et poliitikud on ju vahetunud – need on noored, kahe-kolmekümneaastased inimesed. Mõtled, et kustkohast tulevad väga isiklikku kasu või ambitsiooni silmas pidavad otsused ja muudatused. Vereside on nii tugev ja poliitiline kultuur on läinud põlvkondi pidi.

Eks need kombed tulevad ikka Venemaalt, ma kardan.

Jah, Venemaalt, aga ka venekeelsest koolikultuurist, mis on väga hierarhiline ja käsuliine silmas pidav. 

Huvitav, et just kohalikud koolid on kohalikku poliitikasse halval moel integreeritud. See väljendub selles, kuidas jagatakse direktori kohti, kuidas direktoreid leitakse mingite poliitiliste kokkulepete alusel või kuidas neid vallandatakse. Mõnes koolis on asi ulatunud direktoritest palju kaugemale – põhimõtteliselt õppealajuhatajate, üksikute õpetajate ja lasteaedade direktoriteni välja. See on absoluutselt teistsugune olukord kui mujal Eestis. Pean tunnistama, et ma ei ole viimaste arengutega seal nii hästi kursis, aga Tallinnast vaadates tundub, et see kultuur ei ole põlvkondade vahetusega kuhugi kadunud. 

See hakkab natuke lahjenema. Kui ma läksin 2019. aastal Kohtla-Järvele, kuhu rajati piirkonna esimene riigigümnaasium, oli väga selgelt näha, kuidas hallide kardinalide süsteem töötas vankumatult. Ma ei olnud siis veel linnavolikogu liige, aga nägin, kuidas ühe konkreetse toonase gümnaasiumi direktor majandas kogu linna hariduselu. Mul ei ole loomulikult praegu fakte lauale panna, aga üldiselt oli teada, kuidas üks hariduskomisjoni esimees mehitas koole ja täpselt, nagu te ütlesite, ka koolide personali. See oli väga vankumatu sisering.

Siiani meenutan muigamisi, kuidas toonane direktor püüdis ka uue riigigümnaasiumi personali kujundamises kaasa rääkida, nimetades konkreetseid kohalikke lugupeetud venekeelseid õpetajaid, keda tuleks tööle võtta. See on nüüd tõesti eilne päev, aga nii see oli ja muster oli selgelt tunnetatav ka siis.

Seetõttu oli riigigümnaasiumi toomine sellisesse piirkonda ainuõige otsus – see oli kohalikust poliitikast täiesti sõltumatu ning seotud linna süsteemidega vaid tänavate ja elektrivõrgu kaudu.

Sarnaselt sellega, mida enne mainisite, et Tartu Ülikooli Narva kolledž on Narvat kultuurilises mõttes väga palju muutnud, on ka need kaks riigigümnaasiumi, Kohtla-Järve ja Jõhvi riigigümnaasiumid, toonud nendesse asulatesse absoluutselt teistsuguse elu ja kultuuri. 

Jah, ja nüüd on ka mõned aastad tegutsenud Narva riigigümnaasiumid toonud siia eelkõige mentaalses mõttes täieliku verevahetuse.

Nad ei ole enam seotud kohaliku poliitikaga, kindlasti on see väga paljusid närvi ajanud, aga samas väga paljusid noori aidanud .

Need on vabastanud inimesi.

Just.

Et nad saavad teha midagi, mida nad varem ei saanud.

Nagu öeldakse: mida rohkem riiki ja inimesi mujalt Eestist on sinna tulnud, seda paremaks on kohalik elu läinud. 

Aeg-ajalt ikka keegi Tallinnast vaatab just Narva, vahel ka Kohtla-Järve kohaliku poliitika ajalugu ning tahes-tahtmata jõutakse seisukohale – nagu viimati kolleeg Mikk Salu Postimehest –, et kui me laseme kohalikul poliitikal sellisel viisil ennast taastoota, siis ei muutu asi seal kunagi põhimõtteliselt Paideks või Kuressaareks, vaid see jääbki Narvaks ja Kohtla-Järveks selle sõna halvas tähenduses, et on mingid Vene oblastilinnad.

Lahenduseks tekib mõte, et ei olegi muud teha, kui saata Toompealt sinna valitsuse eriesindaja. Et meil Kohtla-Järvel, Jõhvis ja Narvas pole mitte lihtsalt riigigümnaasium, vaid oleks ka riigi poolt määratud, piltlikult öeldes kuberner, kes ütleb, et nii on ja need kohalikud volikogud tuleks lihtsalt mõneks ajaks pausile panna.

Ma saan aru, et see on põhiseadusega vastuolus ja kõike muud, aga see mõte on tegelikult arusaadav. Kas sellise riikliku sekkumisega oleks võimalik seal midagi saavutada?

Ma arvan, et see, mis te praegu ütlesite, mõjub kohalikele elanikele ja eriti volikogu liikmetele alandavana. Kui võtta praegune Kohtla-Järve linnavolikogu, millega ma olen olnud tihedalt seotud, siis see ongi piiripealne käsitlus. Need Kohtla-Järve volikogu liikmed, kes praegu võimu omavad, tõmbuvad ringkaitsesse ja teevad kõik selleks, et säilitada oma olemasolev ülekaal.

Nad on kogu aeg ringkaitses olnud.

Kui me vaatame tänast linnavalitsuse koosseisu, siis loomulikult korrastatakse teed ja tänavad ära – seda elementaartasandil tehakse –, aga hoitakse väga selget oma kogukonna rindejoont ja tehakse kõikvõimalikud malekäigud selleks, et see säiliks.

See väljendub selgelt selles, et kuigi Kohtla-Järvel läheb paremaks, siis Narvas on seesama koolivõrk linnavalitsuse ja selle taga oleva volikogu kätes ning seda mentaalsust hoitakse viimase hetkeni.

Koolivõrk on selle võimu realistlik peegeldus. Neid koole hoitakse, sest sealt on võimalik tekitada järgmisteks valimisteks mingisugused häältekomplektid, millega uuesti volikokku valitud saada. 

Täpselt. Ma arvan, et see lahjeneb järjest, aga ka kohalike omavalitsuste koolijuhtide käes on suured kogukonnad. Kui on 500 või 700 õpilasega kool, siis selle taga on 1400 lapsevanemat, lisaks vanavanemad – tuhanded inimesed on nende koolide taga.

Koolide kaudu edastatavate sõnumite taga, olgu siis eesti- või venekeelsus, on valijad ja needsamad volikogude liikmed, kes sinna valitakse. See ring on ühtne.

Idee saata sinna eriesindaja kõlab vähemasti ratsionaalse lahendusena.

Küsin sedapidi: olen kurbusega jälginud Katri Raigi poliitilist tegevust Narvas. Nagu me rääkisime, on Katri Raigil Tartu Ülikooli Narva kolledži juhina Narva eestimeelsemaks muutumises ja Eesti kultuuriruumi Narva jõudmisel väga suur roll, aga nüüd, kui ma vaatan, kuidas ta on Narvas poliitikas osalenud, pean ütlema, et ta on poliitikuna muutunud rohkem Narva nägu kui et Narva on muutunud rohkem seda nägu, keda Katri Raik kolledžit juhtides esindas.

Ma ei taha ühele isikule keskenduda, ma lihtsalt ütlen, et süsteem ja kultuur kohapeal on nii tugev, et see sööb isegi väga ereda ja jõulise isiksuse ära. Seal on kohapealse demokraatliku protsessi kaudu väga keeruline asju muuta.

Olen nõus. Katri Raik on võib-olla üks nendest inimestest – kui me keskendume ühele isikule –, kellele tuleks piltlikult öeldes või isegi otseselt medal anda. Ma ei teagi, kas tal neid on.

Tal on raske balansseerida eestimeelsuse ja kohaliku realistliku võimaluse vahel, kuidas seda ühiskonda kohapeal mõjutada. Mingil hetkel, vist eelmiste kohalike valimiste ajal, oli tal kohalike seas suur toetajaskond, aga on raske ülesanne püsida võimul ja olla samas oma mentaalsuse ning meelsusega kohalike elanike eestkõneleja, kandes ka nende väärtusi.

Nende sõna otseses mõttes eesti keele ja meele väärtuste aus hoidmine kohalikus kogukonnas on keeruline. Ta kaotas oma toetajad seetõttu, et kuskil keerati vinti liiga palju ja seda ei talutud ning kuna tema toetajaskond on nii palju vähenenud, peab ta tegema koostööd "saatanaga". 

Nii et väga pikas perspektiivis peame lootma pigem sellele, et need eesti kultuuri kandjatena Ida-Virumaale toodud riigigümnaasiumid teevad tööd sõltumatult kohalikest poliitilistest valikutest ning ehk tuleb läbi selle 20 aasta pärast Ida-Virumaale teistsugune poliitiline kultuur.

On ju öeldud, et mida rohkem riiki, seda parem – olgu see siis kaitseväe struktuuride toomine Narva või tõesti haridus.

Sisekaitseakadeemia oleks pidanud omal ajal Narva tooma.

Jah, ma olen sellega nõus.

Räägime Eesti venelastest, mis on Ida-Virumaast lahutamatu teema. Viimase 35 aasta jooksul on meil üles kasvanud üks või kaks põlvkonda venekeelsetest peredest pärit inimesi, kes kannavad endas jätkuvalt seda, mida nad oma vanematelt ja vanavanematelt kodus õppisid. Sellest on muidugi võimalik aru saada.

Olen korduvalt mõelnud, missuguseks kujuneb inimese identiteet, kui ta pärast 25 või 30 aastat maailma temale teada olevalt kõige suuremas ja võimsamas riigis – Nõukogude Liidus – elamist ning ennast selle riigi kodanikuna tundmist ärkab 22. augustil 1991. aastal üles ja saab aru, et on ootamatult, ilma kuhugi reisimata, sattunud välismaale. Ta on võõras riigis, kus on tema jaoks üllatavalt teistsugune kultuur. Seda riiki, mis oli tema kodumaa, ei ole enam ja ei saagi võib-olla kunagi olema. Ta peab hakkama oma elu seal välismaal otsast peale mõtestama – see on päris keeruline. On ju?

Olen täitsa nõus. See on isegi aastakümneid tundunud uskumatuna ja võib-olla on suur osa elanikkonnast pannud endale (silma)klapid ette, seda ei ole peetud reaalseks ning ehk on seda enam kapseldutud Ida-Virumaa keskkonda ja tööstusettevõtetesse, kus see mentaalsus on osaliselt jätkunud siiamaani.

Eesrindlikumad ettevõtted on sellest välja purjetanud, aga suur osa inimestest ei ole.

Toon näite: üks autovärvija, kes peab oma töökoda Sillamäe garaažides, raudtee ääres ning tema jaoks on suur sündmus, kui ta sõidab kord aastas sügisel Maardusse jarmarkale. Tema jaoks on see Eestisse sõit. Oma venekeelses ringkonnas olles on tema taju Eestist selline. See on muidugi äärmuslik näide.

See ei olegi väga äärmuslik näide. Mäletan väga hästi aega, kui käisin Kiviõlis keskkoolis ja liikusin Ida-Virumaa linnades 17- või 18-aastasena, nõukogude okupatsiooni lõpuajal ei olnud eesti keeles rääkimisel suurt mõtet. Põhiline takistus polnud mitte see, et inimesed ei saanud aru – nad ei saanud aru ka –, vaid see, et nad võtsid eesti keelt täiesti teisejärgulisena, otse öeldes mitte-inimkeelena. Seda öeldi ka väga selgelt välja, kui sa hakkasid arsti juures või tänaval eesti keeles asju ajama.

Kogesin paar aastat tagasi Kuressaares olukorda, kus üks umbes minuvanune mees koos pojaga oli jäänud turistina hätta, nad ei saanud ühe maja ukse avamisega hakkama, sest seal oli keeruline sisseregistreerimise süsteem. Mina seisin seal, teadsin, kuidas asi töötab, ja see mees pöördus minu poole vene keeles palvega, kas ma saaksin ukse avamisel aidata. Minu vene keel ei ole sugugi halb, aga ma ütlesin talle eesti keeles vastu: "Vajutage neid klahve, siit saate menüü ja uks avaneb." Mees ei saanud minust mitte midagi aru. Siis läksin vene keele peale üle ja küsisin: "Vabandage, kas te olete Venemaalt, olete välismaalt tulnud? "Ei, ma olen Kohtla-Järvelt," vastas ta. Ma ütlesin: "Vabandust, aga te tundute olevat minuga ühevanune, kuidas on võimalik, et te ei suuda kõige lihtsamatest eestikeelsetest lausetest aru saada." See härra läks täiesti lukku. Tema poeg hakkas rääkima eesti keeles, mis oli, muide, päris hea, ja saime asjad lahendatud. 

Aga see ei ole üksik näide, need inimesed on elanud paralleelmaailmas, nagu te enne ütlesite, ja käivad Kuressaares umbes nii, nagu mina käiksin kuskil Taanis, võõras kultuuris asju ajamas – kohalikku keelt ei oska ja ei peagi oskama. Tegelikult ju ei ole nii, ikka peab oskama.

Mina jätaksin siinkohal need meieealised või vanemas keskeas inimesed rahule. Neid ei ole mõtet hakata veenma. Võib ju küsida, kuidas sa siiani oled elanud, aga minu meelest ei ole mõtet sellele keskenduda, las need vanemas keskeas inimesed elavad oma elu kenasti oma väärtusruumis ära nii, nagu nad oskavad.

Peamine on, et me vähemalt ei takistaks noortel eesti keele, meele ja komberuumi tulla.

Kõige kahetsusväärsem moment eestikeelsele õppele ülemineku juures on see, kui vanemas keskeas inimesed sekkuvad, alavääristavad seda või lausa töötavad vastu. Noortele tuleb anda võimalus ja neid toetada. See on suurim tegu, mida keskealised lapsevanemad ja vanavanemad praegu teha saavad: et nad ei takistaks noori eesti komberuumi tulekut.

Kui rääkida eestikeelsest haridusest, siis mul on üks kolleeg, kes õpetab ühes Tallinna üleminekukoolis, mis varem oli venekeelne kool, üht humanitaarainet. Klassis on venekeelsetest peredest pärit lapsed. Ta ei saanud alguses aru, mis klassis toimub – lapsed olid väga passiivsed. Ühel hetkel mõistis ta, et nad ei oska eesti keelt, kuigi nad õpivad Tallinnas nii-öelda eestikeelses koolis. Eelmised õpetajad olid saavutanud vaikiva kokkuleppe: mina ei sega teid, teie loete mulle päheõpitud lauseid ette, mingisugust mõtestatud diskussiooni siin aset ei leia.

Selline oli 2025. aastal ühes korralikus Tallinna koolis toimuv eestikeelne õppetöö. See on eestikeelsest õppetööst väga-väga kaugel, need inimesed ei õpi niimoodi eesti keelt selgeks. See ei ole laiskuse probleem, see on kultuuri- ja väärtuste probleem.

Ma olen nõus, see on pedagoogiline paradigma või mentaalsuse tunnetus, milline on üleminekukoolides koolikultuur ja arusaam. See algab jällegi koolijuhist, sellest, missuguse koolikultuuri loob koolijuht oma koolis.

Paraku on üleminekukoolides negatiivseid näiteid väga palju. Elataksegi vaikival kokkuleppel eelmises ajastus.

Me ei hakka koole nimetama, aga kui te tõite näite Tallinna üleminekukoolist, siis Ida-Virumaal jätkub see suures osas kahjuks tänaseni nii. See puudutab eranditult kohaliku omavalitsuse koole Kohtla-Järvel ja Narvas, natuke ka Sillamäel. Jõhvi ma jätan täiesti välja, Jõhviga on hästi. Sillamäel läheb asi paremaks, on sattunud väga edumeelsed koolijuhid.

Kahjuks on Narvas veel viis-kuus kooli, mis on kohaliku omavalitsuse all ja üks-kaks Kohtla-Järvel. Seal on samuti suured ühinemised käimas, kutsungi kandideerima Kohtla-Järve Iidla kooli, mis asub suures venekeelses Ahtme linnaosas, seal on kolm kooli ühendatud ja otsitakse uut koolijuhti. Eesti inimesed, kandideerige! See on suur kogukond ja seal annab väga palju ära teha.

Kas kohalik linnavalitsus valib sinna ikka õige inimese?  

Ma pean avaldama, et kuulun lausa konkursikomisjoni. See komisjon on muidugi kummaline, sest peale minu on peaaegu kõik ülejäänud liikmed linnavalitsusest või linnaametnikud. Aga sellegipoolest loodan väga, et valik tuleb õiglane ja õige. 

Sellest on küll palju räägitud, aga ma ei saa jätta tähelepanu juhtimata teie enda väga piltlikule kogemusele, kus te tulite Ida-Virumaa kutsehariduskeskust juhtima ja avastasite, et õppetöö käib vene keeles, toimus teesklus, et on justkui eestikeelne haridus, aga tegelikult saavad kõik aru, et ei ole. Teie olite väga põhimõtteline, tõmbasite joone vahele ja ütlesite, et kõigepealt õpetame eesti keele selgeks, tegite suure pingutuse, haridusministeerium tuli kaasa, mis on väga positiivne, leidsite sinna õpetajad, aga siis otsustas sadakond õpilast, et neile see ei sobi – nad ei viitsi, ei taha või ei ole neile oluline eesti keelt õppida. See ei ole ju jällegi laiskuse küsimus – võib-olla mõnel üksikul juhul on –, vaid väärtuste küsimus.

Ma natuke täpsustan. Tulin tõesti 2025. aasta 1. augustist ja teadsin, kuhu tulen ning pean tooma au eelmisele juhtkonnale, kes töötas seal üle kahe aasta, sest suur murrang oli seal juba 2023. aastal. Riikliku järelevalve tõttu vahetati toona lausvenekeelse, kuid kirjade järgi 60/40 eestikeelse kutsekooli juhtkond välja. Seejärel juhtis Mati Lukas seda 2025. aastani koos natuke muudetud meeskonnaga ja likvideeris suured rikkumised – selle, et riiki peteti. Faktiliselt venekeelse kooli töötamine muudeti eestikeelseks ning seal toimusid väga suured personalivahetused. Enne minu tulekut vahetati välja ligi sada inimest.

Aga 1. septembril 2025 märkasin nii aktuse ajal kui ka järel, et suur osa õpilaskonnast ei saa päriselt üldse aru, mis toimub. Esimesel kursusel oli juba minu ajal täiseestikeelne õpe ja teisel kursusel osaline, 60/40. Nägin nii koridorisuhtluses kui ka õpetajatega suheldes, et tegelikult on õppetöö ebatõhus – õpitakse eesti keeles, aga aru ei saada.

Kui ma töötasin Kohtla-Järve riigigümnaasiumis, nägin ka seda kontingenti: meil oli lausa eesti keele süvaõppemoodul neile, kes keelt ei osanud. Aga gümnaasiumisse tuli pigem ikkagi õpilaskond, kes valdas eesti keelt väga hästi.

Või oli tehtud valik eesti keele kasuks.

Jah, aga kahjuks avaldus kutsehariduskeskuses tegelik pilt, mis tuli põhikoolidest. Suurem osa esmakursuslastest ei vallanud keelt sellisel tasemel, et eesti keeles õppida.

Praegu toimub märtsi lõpuni eesti keele intensiivprogramm, kus 500 õppijat õpivad ainult eesti keelt – kutse- ja üldharidus on pausile pandud. Märtsi lõpus on uus test, kus selgub, kui paljud pääsevad tavaõppele tagasi ja kui paljudega jätkame osaliselt intensiivõppega. 

Ega seal vist muud lahendust ei olegi, kui et nende põhikoolide ja kohaliku omavalitsuse koolidega Narvas ja Kohtla-Järvel tuleb midagi ette võtta. See on miski, millega kohalik omavalitsus ei taha tegeleda. Pikas plaanis ei ole ju lahendus, kui Eestis üles kasvanud 18-aastast inimest õpetab algtasemel eesti keelt rääkima kutsehariduskeskus või kaitsevägi.

Haridusminister Kristina Kallas käis sel nädalal, 3. märtsil, Ida-Virumaal ja andis neli tundi. Kuna meie kutsehariduskeskus asub kolmes linnas – Sillamäel, Narvas ja Jõhvis –, siis kaks tundi andis ta meil, ühe Narvas ja ühe Jõhvis. Lisaks andis ta ühe tunni Narvas ühes eestikeelsele õppele üle läinud põhikooli viiendas klassis, kus seis oli juba päris hea.

Lootus on, et 2030. aastal, kui põhikoolides lõpetab esimene lend neid, kes on praegu eestikeelsele õppele üle läinud, siis tulevad sealt tõesti sellisel tasemel õppijad, kes suudavad eesti keeles õppida. Sinna on veel natuke aega, aga suur lootus on, et see üleriigiliselt ette võetud reform hakkab väikese viivisega vilja kandma.

Kui me räägime kohalikest venekeelsetest inimestest, kas kõigepealt tulevad nii-öelda Eesti kesksed, meie kultuuriruumile omased väärtused ja siis keeleoskus või tuleb kõigepealt keeleoskus ja sellega koos Eestile omased väärtused?

Kui me oletame, et kohalike omavalitsuste koolides midagi ei muudeta, et nad on nende samade juhtide all, siis tehniliselt tuleb mingil tasemel keeleoskus küll, aga komberuum ja väärtused tulevad pigem väga suure viivisega või kiratsedes.

Arvan, et võtmeküsimus on ikkagi see, kuidas on koolid mehitatud. Väärtused ja komberuum ei tule kooli ühel hetkel lihtsalt kirgastudes – et tulgu väärtused ja keel –, vaid need peavad kohal olema koos inimestega. See algab juhtidest, midagi ei ole teha.

Seetõttu olen korduvalt öelnud, et minu arvates on praegu lahendus kohaliku omavalitsuse koolid kriitilistes piirkondades mõneks ajaks riigistada. Usun sellesse ja elu on näidanud, et riik suudab ning tahab mehitada need koolid Eesti väärtusi ja komberuumi kandvate jõuliste juhtidega, kes on suutelised ka koolikultuuri muutma. Pöialde veeretamine ei tee midagi. Ida-Virumaale on vaja Eesti väärtusi kandvaid inimesi.

Siin on hea teha üleskutse – mõelge, kes tahab oma elu põnevamaks teha ja Eesti väärtusi kanda, tulge kas või mõneks ajaks. Ei pea ennast siduma ja kuni kõrge vanaduseni olema, isegi ühe-kahe-kolme aastaga jõuab midagi tõhusalt ära teha ja see on suur asi.

Küsin vene keele ja meele kohta veel ühe küsimuse. Kui te vaatate kõrvalt, mismoodi Eesti kaitsevägi on olnud hädas eesti keelt mitteoskavate, kuid Eesti kodakondsust omavate ja sõjaväekohustust täitma pidavate noormeestega – kas te saate aru, miks nad ei taha neid inimesi seal õpetada? Mina arvan, et ma saan aru. Küsimus ei ole valdavalt selles, et need inimesed ei oska eesti keelt – osaliselt kindlasti on, aga see pole peamine, küsimus on selles, et keele mitteoskamine on mingisuguse teistsuguse lojaalsuse manifestatsioon. On ju nii?

Olen sellega nõus. Seda peab küsima kaitseväe või konkreetsete allüksuste juhtidelt, aga ma arvan, et kui ajateenijate seas läheb osakaal selliseks, et eestimeelsust on vähem, on seda seltskonda raske juhtida. Nende mentaalsus ei ole selline, mis võiks olla Eesti kaitseväele kohane. Võib-olla on pigem asi selles.

Loomulikult on oluline ka keeleküsimus sõna otseses mõttes: kui sa ei saa aru, mis käsklusi antakse, siis on sind raske juhtida. Minu arvates on kaitsevägi siiamaani teinud head tööd, keeleõpe on toimunud jooksvalt ja naturaalselt.

Nüüd on ilmselt teadvustatud, et mure on suur ja tõmmatud joon vahele. See vahepealne olukord, kus keelt mitteoskavad noored jäetakse kaitseväest kõrvale, on minu meelest täitnud tehnilist funktsiooni, see on pannud riigi mõtlema, et keele selgeks õpetamine on tõepoolest haridussüsteemi, mitte kaitseväe ülesanne.

Haridus on teema, millest on kogu aeg juttu, äsja ilmus üleni haridusele pühendatud 400-leheküljeline inimarengu aruanne, president rääkis vabariigi aastapäeva kõnes haridusest vähemalt pool ajast, toimub pidev diskussioon selle üle, millised on õppekavad ja kuidas me hindame õpilasi, kord aastas vaatame eksamitulemuste pingeridu, siis tuleb rahvusvahelise PISA-testi võrdluse tulemus. Haridus on meile väga oluline, selles ei ole mingit küsimust, aga kui te räägite oma kogemuse pealt, siis kas meil on haridusega pigem hästi või halvasti?

Ma arvan, et kokkuvõttes on hästi. Oleme PISA tulemustes kõrgetel kohtadel. Kui me vaatame Tallinna ja siinset hariduslikku segregeerumist, siis on tõsi, et osal õpilastest on paremad võimalused ja teistel halvemad, aga kokkuvõttes oleme me ikkagi väga heas olukorras.

Rääkisime palju Ida-Virumaast – seal on täiesti omaette väljakutsed, mida ülejäänud Eesti haridusasutused isegi ei tunne, vaid lihtsalt teadvustavad, aga kokkuvõttes ma arvan, et me oleme ikka väga heas seisus.

Oleme me hariduses teel pigem paremas suunas või toimub meil pigem vaikne kvaliteedi ja tulemuse nõrgenemine?

Tahaks uskuda, et oleme nii-öelda nokk ülespoole.

Millised on märgid või indikaatorid, millest te loete, et meil on nokk ülespoole?

Ainuüksi võib-olla see, et meil on viimasel ajal rohkem õpetajaks õppida soovijaid – see on ka riigi poolt signaal, et haridust väärtustatakse. Kui meil on palju kirjutatud õpetajate põuast, siis täna on asi palju parem.

Teaduses ma ei oska nii palju kaasa rääkida, aga seal ei ole võib-olla nii hästi, on pigem rahvusvahelistutud, see ei ole enam nii väga eestikeskne. Mulle tundub, et me olime varem teaduses justkui väga eestikesksed, aga sellest on nüüd välja murtud ja integreeritud maailmateadusesse.

Põhihariduses ja gümnaasiumihariduses läheb meil pigem hästi.

See õpetajaks minek on kindlasti väga positiivne märk, aga tõsi küll, riik peab tegelikult iga aasta uuesti näitama, et ta ka väärtustab nende inimeste patriootlikku või lausa ennastsalgavat valikut – õpetajate palk peaks olema selline, et õpetaja ei peaks kogu aeg raha peale mõtlema, ja õpetaja võimalus haridust anda peaks olema selline, et ta tunneks ennast olulisena. Kas sellega on praegu hästi?

Ma olen natuke uimastatud Ida-Virumaast, sest Ida-Virus on õpetajate väärtustamisega väga hästi – palgad lähenevad 3000 eurole. See on hästi. Ülejäänud Eesti piirkondadega võrreldes on see muidugi positiivne diskrimineerimine. See on suur sõnum, aga see ei saa lõpmatuseni kesta, sest ma arvan, et ülejäänud Eesti ei saa sellega nõustuda, samas allapoole pole ka minna.

Jah, mina arvan, et on hästi. Kui võtta näiteks Tallinna kontekst, siis seal on õpetajatel ju samuti palju paremad võimalused võrreldes ülejäänud Eestiga, kus on väiksemad kohalikud omavalitsused.

Te olite kunagi riigigümnaasiumite projekti üks algatajaid, kui ma õigesti mäletan. Praeguseks on sellest möödunud viis-kuus aastat, võib-olla isegi rohkem ning kõigile on silmaga näha, et riigigümnaasiumide hooned on erakordselt mõjuvad sümbolid, kindlasti on seal ka väga head tingimused nii noortel kui ka õpetajatel. Kas sisulises plaanis võib tänaseks öelda, et riigigümnaasiumite tegemine on õnnestunud samm?

Mina arvan, et see on väga õnnestunud samm ja võeti ju paljugi Soomest eeskuju. Tõepoolest, väline taristu on suurepärane, seda on küll isegi kirutud, et võib-olla liiga luksuslik, aga kuhu siis veel panustada.

Ma arvan, et sisu poolest on nendega ka väga hästi. Need on etaloniks, kuna minu teada on üldine suund gümnaasiumiharidus üldse riigistada, siis saaksid kohalikud omavalitsused rohkem põhiharidusele keskenduda.

Ka põhihariduse haridusvõrk ja taristu on tegelikult järjest paranenud. Ma arvan, et liigume praegu selles suunas Eestis väga hästi.

Kuidas meil põhiharidusega on? Praegu käib meil näiteks diskussioon hindamise üle, mingid õppekavad on jälle muutumas ja meil on tekkinud väga palju kaasavat haridust, mis omakorda on toonud kaasa hoiakute ning väärtuste konflikte ja vaidlusi selle üle, kas kool peab olema kompromissitult parimat taotlev koht või selline koht, kus kõik tunnevad ennast võrdselt hästi või siis võrdselt halvasti. Kuidas see põhihariduse pilt teile tundub?

Ma pean ütlema, et mina ei ole see kiruja pool, kes leiab, et kõik on halvasti.

Kaasav haridus on nüüd inimestele kohale jõudnud: me ei eralda toevajadusega lapsi. Samas olen nõus, et see ei tohi halvendada andekate ja eriandekate võimalusi.

Kogu aeg on üleval ka tippkoolide teema: kas õpilasi võib valida, kas see on vara või ei ole, kas see on õige või mitte.

Arvan, et kesktee – üldise hea põhihariduse hoidmine – on täiesti asjakohane. Me ei tohiks materdada ka tippkoole. Kas tõesti on kaotajaid, kui meil on katsetega koolid? Jah, katseid ma ei pea õigeks, aga arvan, et see läheb mingit evolutsioonilist teed pidi ja tasandub vaikselt ära. See ju tegelikult ei halvenda teiste koolide olukorda. Pigem on siin tunda omavalitsuste või teiste koolide kadedust.

Arvan, et iga kool ja omavalitsus võiks keskenduda oma koolidele, et anda parim, mis võimalik. Omavalitsuste poolt on tähtis jälgida juhtimist – et koolid oleksid hästi juhitud ning seal oleksid kõige võimekamad ja õigustatumad juhid.

Jälgin tihti meie eeskujuks oleva naaberriigi Soome hariduspoliitikat, kus on viimane aasta või enamgi käinud süüdlaste otsimine. Soome PISA testi tulemused on olnud pidevas languses nii reaalainetes kui ka muus ning on otsitud, miks see nii on. Hiljuti ilmunud Soome kaubanduskoja raportis on jõutud selleni, et kuna Soomes on kaasavat haridust rakendatud pikemalt ja oluliselt jõulisemalt kui Eestis, siis vähemalt kaasava hariduse rakendamise ajalised punktid ja PISA testide tulemuste langus harmoneeruvad üksteisega. Kuna kaasavat haridust on olnud väga jõuliselt, on teadmised, mida koolis antakse, nõrgemaks jäänud.

Jah, see võib nii olla. Teistpidi ongi nii, et peab leidma kesktee, kus kaasav haridus ei too tippe alla ja üldine areng on suunatud ülespoole.

Tohutu hoolivus ja sotsiaalsete garantiide tagamine ei tohi hariduse üldkvaliteeti halvendada.

Kui peaks nimetama veel ühe asja, mida Eesti hariduses teha, et nokk oleks kindlasti ülespoole – mida te soovitaksite?

Ma ei taha seda öelda, aga see on õpetajate palk, ehk konkurents haridustöötaja ametikohale. Kui õpetaja konkurss on väljas, siis peab sinna olema tugev kandidaatide tulv ja vaid parimad saavad klassi ette. See tagabki tegelikult selle, et klassis toimuv õppetegevus saadakse parimatelt.

Kui me peame õpetajaid tikutulega otsima ja klassi ette pääsevad inimesed, kes seal olema ei peaks, siis see on ohukoht.

Aga jällegi – kui tänase, 2026. aasta seisuga oleks õpetaja palk kolm ja pool või neli tuhat eurot, siis see paneks inimesed tahtma panustada. Nad tunneksid, et on väärtustatud, ja suudaksid ühiskonnale tagasi pakkuda. Ma arvan, et see on praegu kõige suurem asi. Õppekavade arenduse ja kõige muuga me saame hakkama, aga põhiline on see, kes on klassi ees.

Sellest sõltub ülipalju. Suur tänu intervjuu eest, Hendrik Agur!

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.