"Ühel päikselisel maipäeval arutati Obinitsas Setomaa toonase ülemsootska valvsa silma all küsimust, milline on Eesti hariduse tulevik. Suurte inimeste sekka mahtus ka kahe diivani jagu Setomaa kooli Obinitsa kogukonnaklassi õpilasi. Kui väikestelt inimestelt küsiti, mis teeb neid koolis õnnelikuks, ehmatas esimene kiire vastus täiskasvanud vaiki: "Mind muudab õnnelikuks see, kui teen matemaatikat!" Pärast hetkelist ehmatust täpsustasid suured inimesed küsimust: "Miks just matemaatika?" Väike inimene vastas: "Sest ma saan sellest aru!""

Need olid seekordse Eesti inimarengu aruande avasõnad, meenutades, mis on õppimisrõõm. Saada aru. Taibata.

Hüppame nüüd korraks Obinitsast üle ookeani teise õpetliku loo juurde.

California kohtunik Rolf M. Treu tegi (Vergara vs California) otsuse, mis vapustas toona haridusringkondi. Kohtuasjas väideti, et staažil põhinevad reeglid, mis eelistavad isegi ebapädevaid õpetajaid võimekamatele noorematele kolleegidele, rikuvad õpilaste õigust haridusele, mille osariigi põhiseadus neile justkui tagama peaks.

Veelgi kõnetavam oli asjaolu, et kohtunik tugines sealjuures USA tippmajandusteadlase Ray Chetty ja kolleegide teadusartiklile: milline on halva õpetaja hind terve klassitäie õpilaste tulevikule?

Arvutuste kohaselt võib üksainus aasta halva õpetaja käe all õpilase tulevastest eluaegsetest sissetulekutest ära võtta kümneid tuhandeid, äärmuslikel juhtudel isegi miljoneid dollareid. Jah, see kahju ulatub majandusse, kuid mitte ainult sinna, selle põhjusahelad on märksa pikemad ning keerukamad. See puudutab ka inimestevahelisi suhteid, tervist ja hälbivat käitumist ehk kõike seda, mille eest hea ja pikk haridustee meid teadusuuringute järgi kaitseb.

Halva õpetaja efekt

Teadusuuringute kohaselt aitab reaalainete taset tugevasti tõsta isegi keerukas ja mitmekesises klassiruumis kaks asja: väiksem klass (alla 20 õpilase) ning väga hea õpetaja. Sealjuures on klassisuuruse mõju väga suur just madalama baastasemega ja haavatavatele õpilastele.

Teine eeltingimus on see, et nende ainete õpetajate ametikohtadele tekiks sisuline ja kvaliteedipõhine konkurss. Kui ametikohale konkurssi ei ole, ei saa oodata ka kvaliteeti. Näiteks on teadlased avastanud, et õpilased, keda õpetasid kolme aasta jooksul järjepidevalt väga tõhusad õpetajad, tegid õppimises ligikaudu seitsme kuu võrra suurema edusammu kui õpilased, keda õpetasid samal ajavahemikul ebaefektiivsed õpetajad.

Riigikontrolli audit inseneride puuduse juurpõhjuste osas sedastab valusa fakti, et puudujäägid põhikooliastmel maksavad Eesti majandusele valusalt kätte. Seetõttu peame pöörama palju rohkem tähelepanu põhikooli õpetamise kvaliteedile ja teadvustama, kui suur on hea ja halva õpetaja mõju.

Kas õpetajate koolituskohtade juurde loomine päästab? Mitte piisavalt. Eestis on juba praegu üle 2000 õpetajakutsega inimest, kes on tööealised ja ei tööta õpetajana. Ka matemaatika ja eesti keele õpetajad. Seega ei ole võtmeküsimus mitte uute juurde koolitamine, vaid tagamine, et õpetajad püsima jääksid ja tahaks koolis töötada. Töötasu ja töötingimused (klassi suurus, aga ka koolis valitsev suhtluskultuur) on siin määravad.

Eesti matemaatikaõpetajaks õppinute najal on teada, et 2024. aastal teenis koolis mitte töötav erialaharidusega matemaatikaõpetaja Harju maakonnas ligikaudu 1,6 korda (2838 eurot), Tartus 1,4 korda (2573 eurot) ja mujal Eestis 1,3 korda (2459 eurot) rohkem õpetaja töötasu alammäärast (1820 eurot 2024. aastal). Võiksime samad arvutused teha ka teiste kriitiliselt puuduvate õpetajate kohta ja ilmselt tulemus on üsna sarnane.

Avalikus arutelus kõlab sageli väide, et kõik õppeained on võrdsed. Pedagoogilises ja inimlikus mõttes on see kahtlemata tõsi, iga aine aitab kaasa noore inimese terviklikule arengule, kuid õiguslikus mõttes ei ole olukord päris selline.

Riik on ise seadusega otsustanud, et teatud ainetes – eeskätt eesti keeles ja matemaatikas – sooritatavad eksamid on haridusastme lõpetamise eelduseks. Mitte ainult, sageli ka järgmisse (nt kõrgharidusse) astumise lävendiks. See tähendab, et riik on loonud süsteemi, kus just nende ainete õpetamisest sõltub otseselt õpilase haridustee jätkumine ehk tulevik. Sellest tuleneb aga põhimõtteline küsimus: kas Eesti hariduspoliitika on valmis vastutama selle eest, mille ta ise on seadusega loonud?

Vaatame põhikooli- ja gümnaasiumiseadust:

30. Põhikooli lõpetamine

(3) Põhikooli lõpetamiseks põhikooli riikliku õppekava järgi sooritatakse ühtsed põhikooli lõpueksamid või põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud juhtudel põhikooli koolieksam järgmistes ainetes:

1) eesti keeles või põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud juhul eesti keeles teise keelena;

2) matemaatikas;

3) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud õppeainete hulgast õpilase valitud aines.

31. Gümnaasiumi lõpetamine

(5) Gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb sooritada riigieksamid eesti keeles või gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatud juhtudel eesti keeles teise keelena, matemaatikas ja võõrkeeles. Riigieksam on sooritatud, kui saavutatud on vähemalt üks protsent maksimaalsest tulemusest.

Selline regulatsioon tähendab, et seadusandja on andnud riigieksami ainetele õiguslikult eristaatuse võrreldes teiste õppekavas sisalduvate õppeainetega.

Mis on juhtunud viimastel aastatel? Kuna gümnaasiumiastme matemaatika riigieksami tulemused ei pruugi õpilasel olla piisavalt head, siis ülikoolid on järjest enam sisseastumiste soodustamiseks lisanud riigieksamipõhisele sisseastumisele ka oma poolt loodud sisseastumiseksameid, ülikoolid on pakkumas ka ettevalmistuskursusi.

See kõik on ülikoolidele lisatöö ja püüd süsteemi tekkinud tulekahju kustutada. Põhikooli saab lõpetada varsti ühe punktiga. Me ei lahenda juurprobleemi, vaid tegeleme halva tulemi plaastritega katmisega.

Eesti keel ja matemaatika

Õiguslik loogika on siin üsna lihtne. Kui riik seob haridusastme lõpetamise konkreetse aine eksamiga, siis annab ta sellele ainele süsteemis erilise rolli. Need ained ei ole enam ainult õppeained, neist saavad läbipääsukriteeriumid.

Eestis täidavad seda rolli kõige tugevamalt eesti keel ja matemaatika. Ilma nende eksamite sooritamiseta ei ole võimalik järgmisele haridustasemele liikuda. Seetõttu mõjutavad just need ained otseselt seda, millised võimalused õpilasele edasiseks õpinguks avanevad.

Kas õpetajate töö vastutus, kelle aine eksamist sõltub õpilase järgmine haridusetapp, on võrreldav teiste õpetajate omaga? Kas see peaks kajastuma ka töötingimustes ja tasus?

Kui kallis on Eestile halva õpetaja efekt?

Eestis on oodata üsna tugevat demograafilist auku, mis teeb iga üksiku riigieksami ainetes nõrga õpilase saatuse Eesti jaoks mitmekordselt valusaks. Iga katkenud õpitee ja koolis heitunud noor on Eesti ühiskonnale suur kaotus.

Iga haridustahte kaotanud inimene on Eestile valus (haridustahte termini tõi professor Jüri Allik väga tabavalt välja just Eesti inimarengu aruandes, artiklis 1.1.). Kui kalliks läheb Eestile üksainus õppeaasta, mille klassitäis lapsi veedab halva õpetaja käe all ja kehvades õpitingimustes? Või kui kallis on Eestile see kui väga hea matemaatika või eesti keele õpetaja koolist lahkub?

Eesti inimarengu aruanne annab mõned vastused. Taavi Tillmann, Mall Leinsalu ja Rainer Reile toovad inimarengu aruandes välja, et kõrgharidus toob täna Eestis ligikaudu 11 aastat pikema eluea kui põhiharidus.

Kõrgem haridustase toob üldjuhul kaasa parema sissetuleku, suurema valikuvabaduse elukeskkonna ja eluviisi kujundamisel ning tervist toetavama elukorralduse. Seetõttu on Eesti jaoks strateegiline eesmärk, et inimesed jõuaksid haridusteel võimalikult kaugele.

Tiit Tammaru ja kolleegide artikkel sedastab Tallinnas elavate vene noorte najal, et eestikeelses koolis õppimine toob nendele noortele tulevikus igas aspektis edukama hakkamasaamise nii haridustee pikkuses, sissetulekutes kui ka elurajooni osas.

Eesti keelele ülemineku raames on meil kriitiliselt oluline, et üleminekukoolides oleks vaid parimad eesti keele õpetajad, et see üleminek oleks edukas.

Arenguseire Keskuse eraõpetajate raport tõi valusa tõe, et vene pered kasutavad eraõpetajate abi kaks korda enam kui eesti pered ja eeskätt eesti keele õppimiseks. Samal ajal Eesti pered palkavad enim matemaatika eraõpetajaid.

Seega on meil ainest tõsta eesti keele ja matemaatikaõpetajate töötasu konkurentsivõimelisemaks ja tagada tervislikumad töötingimused, kuna nende õpetajate vastutusel on laste edasine õppimisvõimalus. Eestis on juba häid näiteid kohaliku omavalitsuse tasandil, kus erasektor või sponsorid on heade matemaatikaõpetajate tagamiseks lisarahastust toomas. Võiks palju julgemini ja laiendades ehk sedagi algatust lisaks matemaatikale ka eesti keele õpetamise toetamiseks.

Eesti hariduspoliitikal on siin tegelikult kaks võimalikku teed. Kas muuta süsteemi nii, et kõik ained oleksid tõepoolest võrdses rollis ja haridusastme lõpetamine ei sõltuks üksikutest eksamitest. Või tunnistada, et riik on juba seadusega loonud ainete hierarhia ning võtta sellest tulenev vastutus ning tagada, et just nende ainete õpetajad oleksid hästi toetatud, motiveeritud ja koolis püsivad. Praegu püüame teha mõlemat korraga ja öelda, et kõik ained on võrdsed, samal ajal kui seadus ütleb midagi muud.