Eesti keele kui võõrkeele õppimine ja õpetamine on tulipunktis. Viimane minu loetud lugu andis teada, et iga aine õpetajast peab nüüd saama ka eesti keele kui võõrkeele õpetaja. Sellega seoses tahan tuua sisse ühe keeleõpetamise aspekti, mida pole mu arvates üldse käsitletud. See puudutab suulist suhtlust ja kõnekeelt.

Eesti keelt võõrkeelena õppinud inimesed ütlevad sageli, et nad õppisid koolis küll, aga ei saa kuigivõrd aru, kui nendega kõneldakse, olgu kaupluses, restoranis, töökaaslastega suheldes, aga ka koolitunnis. Kuidas nii? See ei peaks ju olema probleem?

Esiteks, suulise igapäevakeele sõnavara on lihtne, vähe varieeruv, piiratud. Igapäevase avaliku suhtluse sõnavara kohta kehtib sama. Olgu kaupluses kaupade või restoranis toitude nimed. Isegi koolis korraga õpitavaid mõisteid-termineid on üsna vähe.

Teiseks, eesti kõnekeele ja kirjakeele morfoloogia ja süntaks on sarnased. Ka kõnekeeles kasutatakse samu käände- ja pöördelõppe ning tunnuseid nagu kirjakeeles ning lauseliikmed vormistatakse samamoodi. Erinevused on muidugi olemas, aga neid on vähe ja nad esinevad ka vabamas kirjalikus tekstis, näiteks somes.

Kolmandaks, suulises suhtluses kasutatakse palju lihtlauseid ja rindlauseid ning vähe keerukaid põimlauseid.

Milles on siis asi? Vastus on lihtne. Need inimesed ei tunne suulise dialoogi keelt kui omaette keeleregistrit ja selle olulisi erijooni. Neid erijooni on küllalt palju, aga toon ainult mõned, mis mõjutavad spontaanses suhtluses keele kasutamist ja mõistmist.

Üks teema on lause piirid. Kõik, kes on kuulnud tundmatus võõrkeeles kõnet, teavad, kuidas see paistab ühetaolise katkematu sõnavoona.

Kõnes puuduvad kirjavahemärgid, seal eraldab lauseid ennekõike intonatsioon. Probleem on aga selles, et intonatsioonipiirid on tihti ebaaredad, kõneleja paneb pikemas jutus mitu lauset üheks vooks. Nii peab kuulaja ise jagama kõnevoolu sisulisteks ja vormilisteks tervikuteks. See nõuab aga sõnade tundmist ja siin tulevad vastu kolm olulist probleemi.

Esiteks on sõnad suulises kõnes sageli lühenenud. See saatus võib tabada kõiki sõnu, aga on mõnikümmend väga sagedast sõna, mis ka kõige sagedamini lühenevad ja sealjuures probleeme tekitavad. Siia kuuluvad mitmed määrsõnad ja sidesõnad, näiteks siis > s,  aga > a, kui > ku, ei > i, verbivormid ütles > üts, olnud > old  ning kümmend-arvud nimetavas käändes, nt  kakskend.

Teiseks on sõnad suulises jutus sageli kokku hääldatud. Kokku kalduvad häälduma just lühenenud sõnakujud, aga ka siin saab tuua välja paarkümmend eriti sagedast sõnapaari, nende seas näiteks ei ole > iole, ma ei >  mai,  ei no >  eino, nii et > niet, ta on > tan.

Kolmandaks on suulises jutus väga sagedased partiklid. Partiklid on sõnad, mis ei tegutse lauseliikmetena ja on seetõttu jäänud keeleõpetuse vaateväljast üldiselt kõrvale. Samas on nad suulises suhtluses eriti sagedased. Nii on suulise dialoogikeele 25 sagedasima sõna hulgas 15 sõna, mis toimivad ainult partiklina (nt jah, mhmh, noh, no) või mille jaoks on partikli roll üks mitmest (nt et, see, aga, si(i)s, nagu, või). Partiklite kasutamine ja mõistmine on kogu suulise suhtluse oluline alus.

Näiteks. Inimene ei vasta suhtluses üldküsimusele täislausega nagu kooliõpikus, vaid partikliga. Aga kõneleja peab teadma, millal öelda vastuseks jah ning millal jaa või mhmh, ning saama aru, mida partner oma vastuse sõnavalikuga öelda tahab. Peab teadma, millal öelda partneri uue info peale aa ja millal ahah või ahaa. Ja mida partner mulle oma sõnavalikuga öelda tahab. Või mida on oodata, kui vestluskaaslane alustab oma vastust küsimusele sõnaga et või no.

Ja lõpuks, spontaanne vestlus on täis järjeotsimisi ja takerdumisi, mida väljendavad nt noh või nagu. Need pole parasiitsõnad. Kõneleja peab tegema teksti ja mõistma öeldut väga kiiresti, 2–3 sõna sekundis. Vestluse pidamine ilma otsimispartikliteta tähendab, et me peaks oma laused varem ette valmistama ja pähe õppima.

Kokkuvõttes, suuline suhtlus nõuab pingutust. Samas on suhteliselt väike hulk olulisi sõnu ja nende kasutusi võimalik lihtsalt ära õppida. Aga ainult siis, kui neid õpetatakse. See tähendab, et õpetajate õpetus peaks jõudma selleni, et eesti kõnekeele ja suulise dialoogi ehitamise õpetus oleks kõigi võõrkeele õpetajate ülikooli õppeprogrammis. Ja kui minna kaasa poliitikute ja ametnike suure ideega, siis kõigi õpetajate koolituses. Tõsi, probleem on. Kust võetakse õppejõud ja palgaraha selleks õpetustööks, kui ülikooli õppejõudude palgad poliitikutele sendi võrragi korda ei lähe.

PS Lohutuseks, eesti suulise keele erijoontest saab huviline 200-leheküljelise ülevaate 2023. aastal ilmunud Eesti grammatika suulise keele osast. PDF leidub ka veebis.