"Aktuaalse kaamera" palvel laste kirja pandud sõimusõnade seas on nii teada-tuntud ajatuid klassikuid nagu "munn" või "vitt", erakordselt krehvtiseid roppusi, mida kuuldes venelased vakatavad, aga ka üllatavaid uusi tulijaid nagu "kaalikaaju", "idu" või "Epstein".

"Ma isiklikult ropendan rohkem eesti keeles. Välismaa sõnad on mulle rohkem välistatud. Aga ma tean küll inimesi, kes rohkem kasutavad neid. Aga kui rohkem neid kasutada, siis peaks ka teadma nende tähendust," ütles 16-aastane Martamai.

Kui ingliskeelsete roppuste tähendus on noortel üldjuhul teada, siis hoopis teised lood on vene laenudega.

"Vene keel on kaheldavam. Isegi siis kui ma elan Ida-Virumaa keskkonnas, ma ei tea pooli roppusi. Ei tea, mis seal kajavad, vahest vanemate käest küsin," ütles 19-aastane Kristofer Mathias.

Noorte sõnul on ropendamine igapäevane asi, peamiselt öeldakse mõni krehvtisem sõna siis kui närvi minnakse või kui kaaslane hakkab ropendama. Seda, et nad oleksid ropuma suuga kui vanem põlvkond, noored ei usu.

"Pigem nad ropendavad umbes sama palju. Võib-olla nad teevad seda kodus näiteks. Ma võin ise öelda, et mul isa ropendab natukene rohkem kui mina. Aga võib-olla nad oskavad olla vaoshoitumad. Keegi ei arva, et nad ropendavad. Aga tegelikult vanem põlvkond ropendab küll. Sama palju kui meie," rääkis 17-aastane Berit.

Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professori Liina Lindströmi sõnul kasutatakse vandesõnu ennekõike seetõttu, et need on tugevalt emotsionaalselt laetud.

"Mingi asi läheb nässu, see on väga emotsionaalne olukord, sa tunned sellist vabanemist selle sõna kasutamise kaudu ja see on kindlasti nende kõige suurem funktsioon," lausus Lindström.

Aga osa sellest sõnavarast toimib ka grupisisese identiteedi loomise vahendina.

"Näiteks teismelised väga sageli grupisiseselt ropendavad tublisti, kenasti ja kõvasti. See on nende identiteedi ja omavaheliste sotsiaalsete suhete hoidmise vahend," sõnas ta.

Keeleteadlase sõnul on ropendamine viimastel aegadel muutunud igapäevasemaks, kunagisi tabusõnu kasutatakse nüüd üsna vabalt, nagu kurat või perse. Kuid kõige häirivamaks peetakse eesti oma vandesõnu, sest neist saavad kõik ühte moodi aru. Laialt kasutatavate vene laenude puhul aga noorem põlvkond ei taju nende vängust.

"Üllatav areng minu jaoks on see, kuidas venekeelne roppus "pohhui" on saanud üldkõnekeelseks sõnaks, mis tähendab ükskõik. Ilmselgelt ei tajuta enam, mis on olnud algne tähendus," ütles Lindström.

Mullu ilmus uus õigekeelsussõnaraamat, kust seekord jäid välja krehvtisema tähendusega sõnad. Rahvale läks see nii hinge, et tänaseks on üle 800 inimese andud allkirja rahvaalgatusele, mis nõuab tuntud sõimusõnade lisamist ÕS-i.

Eesti keele instituudi tänapäeva eesti keele osakonna juhataja Sirli Zupping ütles, et kuna seaduse järgi peab olema ÕS ühes tükis ja enam paksemat raamatut köita pole võimalik, siis mahtus sinna vaid kolmandik sõnadest.

"ÕS on neutraalset üldkeele sõnavara esitav sõnaraamat ja seepärast sai ka tehtud otsus, et kõik sõnad, millel on vulgarismi märgend juures, jäid ÕS-ist välja," ütles Zupping.

Keeleteadlase sõnul ei tähenda sõnastikust välja jäämine, et nende sõnade kasutamine oleks nüüd keelatud või et need oleksid põlu all. Ka kogutakse neid edasi.

Kes nüüd tunneb muret, et tema raamaturiiulis on ÕS, milles pole ühtegi roppust sees, siis keeleinstituudi andmebaasi põhjal saab igaüks väga kerge vaevaga koostada isikliku roppuste sõnaraamatu.

Keeleteadlaste sõnul raamatujagu neid sõnu vast pole, aga ühe korraliku brošüüri peaks kokku saama küll.