Kui palusin lastel kirja panna roppusi, siis oli nende seas ka väga palju selliseid sõnu nagu kaalikaaju või idu, mida mina peaksin sõimusõnaks. Mis vahe on roppustel ja sõimusõnadel? 

Kui me räägime roppustest või kõikidest sellistest sõnadest, siis need kuuluvad kõik keelelise tabu alla. See ühendab neid. Need on mingis kontekstis sobimatud või potentsiaalselt solvavad. Nende katustermin võiks olla pigem vandesõnad. Ja see, millega see keeleline tabu on seotud, võib olla seotud väga erinevate valdkondadega. Klassikaline Eesti vandumine on seotud ikkagi religiooniga – "kurat", "saatan", "põrgu", ka "issand", "jeerum", "jestas".

Ropendamine on seotud ühe osaga sellest tabust ehk siis seksuaalsusega. Siia hulka kuuluvad kõik need suguelundid, "libud" jne. See on üpris suur sõnavara klass, mida kasutatakse väga palju. Aga mis on nüüd tõesti rohkem kasutusel viimastel aastakümnetel. See tabu on nende osas vähenenud. Aga eesti keeles saab ropendada või sõimata veel tabupiirkondade sõnavara abil, näiteks "istmik", "tagumik", "perse", kõik, mis sealt välja tuleb. Kõik see on ju klassikaline sõnavara osa. Samamoodi ka surmaga seotud sõnad, näiteks "raisk". Sellised sõnad on vanad head Eesti viisid, kuidas ropendada, vanduda ja sõimata. 

Kui nüüd sõimusõnadest rääkida, siis need on seotud sellega, mille jaoks neid kasutatakse. Kui ropendamine ja vandumine on sellised, mida omaette ütled, siis sõimusõna kasutad kellegi teise kohta, soovid kedagi halvustada, alandada. 

Kummad on emotsionaalselt rohkem laetud, kas roppused või sõimusõnad? 

Kui mõelda sellele, et sõimusõnad on need, millega me teist alandame, siis need on ikka väga tugevalt laetud. Samamoodi on ka muud vandesõnad, sealhulgas ka roppused. Nende muude vandesõnade hulgas roppused tõenäoliselt praegu on ikkagi kõige tugevamad. Seksuaalsusega seotud sõnavara on kõige suurem tabu osa olnud. Nii et  need on ikkagi hästi tugevalt emotsionaalselt laetud sõnad. 

Kindlasti nende sõnade hulgas on ka  pehmemaid sõnu, näiteks religiooniga seotud sõnavara tänapäeval ikkagi oluliselt pehmemad väljendid, kõik tajuvad seda. "Kurat", "põrgu", "saatan", "issand", need on üpris laialt levinud. "Kuradi" lühend "krt", mida kirjapildis kohtab, on tänapäeval väga tavaline sõna. 

Ükskõik kui hea meie lastetuba ka ei ole, ikka tekib olukordi, kus mõni mitte nii viisakas väljend lipsab üle huulte. Miks me ilma nende roppuste või sõimusõnadeta hakkama ei saa? Miks nad keeles olulised on?

Ennekõike seetõttu, et need on nii tugevalt emotsionaalselt laetud sõnad, et me tunneme sellist vabanemist. Mingi asi läheb nässu, see on väga emotsionaalne olukord, sa tunned sellist vabanemist selle sõna kasutamise kaudu ja see on kindlasti nende kõige suurem funktsioon.

Nendega tehakse muid asju ka, osa sellest sõnavarast kindlasti toimib sellise grupisisese identiteedi loomise vahendina, et me siin ropendame nende sõnadega. Näiteks teismelised väga sageli grupisiseselt ropendavad tublisti, kenasti ja kõvasti. See on nende identiteedi ja omavaheliste sotsiaalsete suhete hoidmise vahend. On töid, kus räägitakse emotsionaalsest poolest ja rõhutatakse, et näiteks sportlasel aitab võib-olla ropendamine ka sooritust parandada sobival hetkel. Ropendamine sobivas kohas võib olla ikkagi väga vabastav ja kohati isegi toetav. 

Kui ropu suuga eestlased on? Kui rikkalik on meie omakeelne sõimusõnade ja roppuste valik? 

See on keeruline küsimus. Neid ei ole ju kirja pandud sellisel viisil, et meil oleks  selge, et seda kasutati ropendamiseks ja seda kasutati lihtsalt selleks, et hobuse suguelundeid kirjeldada. Raske on öelda aegade jooksul kirja pandud sõnade funktsiooni. Ma vaatasin eile just Saareste mõistelist sõnaraamatust suguelundid ja seal oli ikka väga palju sõnu, mida ma ei teadnud. See tähendab, et see sõnavara on koguaeg väga suur olnud. Ka tänapäeval on inimesed väga loomingulised uute sõnade loomisel. Väga palju kasutatakse eufemisme, mis nagu meenutavad roppu sõna. Kõik teavad ilmselt sõna "pohlad", mis on ühe venekeelse roppuse eufemism. Ka "Türi-Paide" on väga levinud. Seda sõnavara tekib kogu aeg juurde. Selles mõttes on võimatu öelda, kui palju neid sõnu ikkagi on. Neid on palju. 

Eestlased kasutavad väga palju laenatud sõimusõnu. Kas emotsionaalselt on rohkem laetud laenud või meie oma sõnad? 

Me tegime 2020. aastal ühe uurimuse, kus küsisime, kui palju üldse  ropendamine häirib, kas noored ropendavad liiga palju. Aga küsisime ka, kas vene- või inglisekeelsed  roppused häirivad teid rohkem kui eestikeelsed. Üldiselt häirivad rohkem eestikeelsed, aga seal oli selge seos inimeste vanusega ja vastava keele kokkupuutega. Venekeelsed roppused häirisid väga vanemat põlvkonda, kes vene keelt paremini oskavad ja saavad aru, mis seal taga on. Samas nooremaid need venekeelsed väga ei häirinud. Samas nooremate puhul oli natukene rohkem vastajaid, kes ütlesid, et ingliskeelsed roppused häirivad.  See on ikka väga oluline, et kas roppuse tähendust tead või mitte. 

Kui hästi eestlased laenatud roppuste tegelikku sisu teavad? Üsna levinud on venekeelsed väljendid, mida kuuldes venelased ise vakatavad. 

Mulle tundub, et noorem põlvkond ikkagi väga ei taju või selles põlvkonnas on rohkem neid, kes ei saa aru, mida öeldu tähendab. Selle üheks üllatavaks näiteks on venekeelne roppus "pohhui" on saanud üldkõnekeelseks sõnaks, mis tähendab ükskõik. Ilmselgelt ei tajuta enam, mis on olnud algne tähendus. Põlvkondlikud erinevused on suured. Vanem põlvkond üldiselt suhtub ka ropendamisse üldiselt palju taunivamalt. Neid häirib see rohkem, nad ise ei kasuta neid. Nooremad põlvkonnad on palju vabameelsemad, nad on sellest tabust vabanenud. 

Kui palju on suhtumine ropendamisesse muutunud? Kas seda tolereeritakse tänapäeval kuidagi? 

Mulle tundub küll. Vanemat põlvkonda häirib see enam ja kui me palusime oma kirja panna kõik roppused, siis öeldi, et ma ei suuda seda kirja panna, see on nii õudne. Noorem põlvkond kasutas võimalust ja nautis olukorda, pani kirja kõik, mis nad teadsid. Ilmselgelt on suhtumine üldiselt muutunud ja põlvkondlikud erinevused on suured. Ma arvan, et see on seotud üldiselt ühiskondlike normide vabanemise, liberaliseerumisega. Seks ja seksuaalsus on meie ümber igal pool, me näeme seda igal sammul ja eks see keeleline tabu tõenäoliselt sellepärast on ka vähenenud.