2026. aasta Eesti inimarengu aruanne räägib haridusest kui ühiskonna peeglist. Kui ma vaatan seda peeglit maapiirkonna vaates, siis näen korraga kahte asja. Näen ebavõrdsust ja näen tohutut jõudu.

On aus öelda, et maal ei ole noorel sama lihtne jõuda huvitegevusse nagu linnas. Hajaasustus ja transport teevad oma töö. Kui lähim trenn on 15–20 kilomeetri kaugusel ja ajad ei klapi bussiaegade või lapsevanema tööajaga, siis ei piisa ainult tahtmisest. Valemisse lisandub veel ka pere rahaline olukord, teadlikkus ja võimalused. Just siin muutub määravaks see, kas kogukond mõtleb "see pole minu asi" või "need on MEIE noored".

Simunas, kus mina igapäevaselt toimetan ja töötan ning lapsi kasvatan, näen ma, kuidas lapsevanemad omavahel suhtlevad, jagavad sõite ja infot, kui ühel lapsel on trenn kaugemal, leitakse autos koht ka teisele, pannakse seljad kokku. See on ühtehoidmine selle sõna kõige paremas tähenduses.

Aga on ka neid noori, kelle jaoks pere rahaline olukord, vanemate maailmavaade, suhted kogukonnaga või muud tegurid määravad, millises mahus nad saavad huvitegevuses või huvihariduses osaleda. Need tegurid määravad sageli rohkem kui noore enda huvi või anne. Nüüd jõuamegi noortekeskuste olulisuse juurde.

Simuna noortekeskuses on noorte jaoks tegevused tasuta. See tähendab mõne noore jaoks ainukest võimalust kuskil osaleda. Noortekeskus saab noor olla, oodata, rääkida, proovida, läbi kukkuda ja uuesti alustada. Siin saab ta otsustada ja ise luua.

Ma ei usu mõtteviisi, et noored ootavad, et nende eest kõik ära tehakse ning neil ei ole huvi millegi vastu. Meie roll täiskasvanutena on leida läbi vestluste ja tegevuste noorte tugevused, julgustada ja võimestada, mitte teha nende eest ära, vaid olla nende kõrval ja toetada, ilma hinnanguteta.

Kõige olulisem on anda noortele mõista, et eksimine on inimlik, õnnestumistest ning ebaõnnestumistest õppimine ning oma kogemuse analüüsimine on kogu selle protsessi juures võtmesõna. Inimarengu aruannegi räägib just sellest, et õppimine ei toimu ainult koolipingis. Mitteformaalne õpe kujundab iseseisvust, enesekindlust ja vastutust.

Kui sa tahad midagi muuta, siis pead sa selle jaoks ka ise olema valmis ka oma aega energiat ja hinge panustama. Paar aastat tagasi noortega vesteldes kostus nende jutust teravalt mure, et nad sooviksid tegeleda tantsimisega. Paraku olid aga kõik tantsukoolid, mis õhtustel aegadel trennidega alustasid, liialt kaugel ning need trennid, mis 15 kilomeetri raadiusesse jäid, toimusid kellaaegadel kui ühistranspordiga polnud võimalik Simunast väljapoole liikuda.

Minu jaoks oli see täpselt see hetk, kui peas lõi põlema tuluke: see on noorte jaoks oluline, kuidas me saaksime selle teoks teha. Oleksin võinud öelda, et "meil siin kahjuks ei saa", sest ilmselgelt oli see idee juba aastaid kogukonnas ringi "lennelnud", aga maapiirkonnas võidki sa sellise mõtteviisiga muutusi ootama jääda.

Otsisin erinevaid võimalusi ja arutasin tekkinud küsimust ka oma ülemusega. Üheskoos jõudsime avatud noortekeskuste ühenduse noorte projektikonkurssini "Ideepuhur". Noored said oma esimese projekti kirjutamise kogemuse ning sündis noorteprojekt "Tantsusäde". Saime lõpuks käima tantsutrenni. Alguses oli hirm, et mis saab siis, kui projekt lõpeb. Kas lapsevanemad tulevad kaasa? Tuli välja, et hirm oli asjatu.

Meie oma kogukonna sädeinimene Liis oli värskelt kolinud tagasi kodukanti ning oli valmis pea ees tundmatusse hüppama. Selle lühikese ajaga on ta suutnud luua nii noorte- kui ka lapsevanematega suurepärase sideme ja usalduse. Nüüdseks käib All Dance Simuna tantsurühmas ligi 43 last. See arv ütleb rohkem kui pikad analüüsid, see arv ütleb väga selgelt seda, et noortel oli seda vaja.

Kui noored said aru, kui oluline on sünkroonis tantsimine ja enda liigutuste analüüs, et areneda ning võistlustel veelgi paremaid tulemusi tuua, tuli uus unistus, peeglitega saal. Seegi soov oli pikalt kogukonnas ringelnud, sest ka rahvatants on ajast aega olnud Simuna kogukonnas au sees. Siiski ei olnud veel keegi leidnud head väljundit, kuidas ideest kaugemale jõuda.

Leidsin "Hooandja" platvormi, arutasin oma ideed Simuna kooli direktori ning Simuna rahvamaja juhatajaga ning üheskoos jõudsime arusaamale, et ruum, kuhu peeglid sobiksid on kogukonna süda, Simuna Rahvamaja. Vaid loetud tundidega oli meil "Hooandjas" projekti elluviimiseks tarvilik summa koos. Simuna noored vajavad küll suunamist ja julgustamist, kuid kui nad millessegi ise väga usuvad, siis teevad nad ka oma unistused teoks.

Teine lugu algas murest noorte liikluskultuuri pärast. Noored nägid probleemi, aga ei teadnud, kuidas seda lahendada. Taaskord kasvas vestlusest idee, millest sai projekt "Noored driftijad tänavalt rajale". Toetuse leidsime Euroopa solidaarsuskorpus programmist.

Minu roll siinjuures ei olnud lahendust ette anda. Minu roll oli jääda noorte kõrvale algusest lõpuni. Julgustada, aidata struktureerida, olla olemas. Noored jagasid vastutust, õppisid planeerima, suhtlema ja ellu viima midagi, mis päriselt muudab kogukonda. Ja olgu öeldud, need noored projektijuhid tegid seda kõike oma kooli-, pere- ja tööelu kõrvalt, täiesti vabatahtlikena, saamata mingitki tulu.

Nende projektitegevused jõudsid ka kogukonnast väljapoole, nii minu kui ka noorte endi käest uuriti mitmeid kordi, kuidas meil selline asi õnnestus. Huvi mehaanikaringi vastu ei ole vaibunud. Noored ootavad, et tegevus jätkuks, juhendajad murravad pead, kuidas jätkata, milline oleks kõigi jaoks kõige parem lahendus. See näitab, et vajadus ja soov on päris.

Maapiirkonnas on vaja sädeinimesi. Inimesi, kes ei jää kinni mõttesse, et raha ei ole, vaid küsivad, et kuidas saaks. Neid sädeinimesi on meie ümber rohkem, kui arvame. Mõnikord vajavad ka täiskasvanud oma "noorsootöötajat" ehk kedagi, kes usub, utsitab ja julgustab. Aga siin on ka suurem küsimus, mille tõstatab inimarengu aruanne: kas noorte võimalused peavad sõltuma ainult sädeinimestest? Kas süsteem toetab neid piisavalt või toetub liigselt nende entusiasmile?

Kui tahame, et iga noor, sõltumata sellest, kas ta elab linnas või maal, saaks areneda, siis peab mitteformaalne õpe olema teadlikult toetatud ja väärtustatud.

Maapiirkond ei oota, et keegi tuleks ja teeks ära. Me teeme ise. Aga kui riik ja kogukond tegutsevad koos, mitte eraldi, siis ei pea me enam küsima, kuidas luua mitte millestki midagi. Sest tegelikult ei alusta me kunagi mitte millestki, me alustame inimestest. Ja kui meil on inimesed, kes hoolivad, siis on kõik võimalik.