Noored on meie riigi ja identiteedi kandjad, nende kaudu elavad edasi meie väärtused, keel ja kultuur. Noort kujundab igapäevane keskkond ja see, kui kiiresti märgatakse, et side kooli, kodu või kogukonnaga hakkab nõrgenema.

Võime olla tänulikud, et Eestis töötab palju andekaid noortega töötavad spetsialiste, õpetajaid, noorsootöötajaid, treenereid, psühholooge ja sotsiaaltöötajaid, kes toetavad noori keerulistel hetkedel, aga oleks ekslik arvata, et vastutus noorte heaolu eest lasub ainult neil.

Spetsialist on noore kõrval ainult lühiajaliselt, ühes eluetapis, ta võib olla päästja kriisihetkel, kuid igapäevast vastutust laste ja noorte kasvatamise ning eeskujuks olemise eest ei saa me ühiskonnana endalt ära lükata. Taandudes eeskujuks olemisest ja toetaja rollist jääme lootma süsteemile, mis reageerib alles siis, kui probleem on juba käes. Kui perekond, kool ja kogukond tõmbuvad kõrvale, jääb sekkumine paratamatult hilisemaks ja kallimaks. Ja kallis on see nii inimlikult kui ka rahaliselt.

Vastutusest eemale hiilimine, mittemärkamine ja noorte ignoreerimine loob ühiskonnas hirmu, valu ja teadmatust, kas oleme juba hiljaks jäänud ning toimuv on uus normaalsus, millega peaksime harjuma.

Noorte haavatus ohustab nii meie inimeste kui ka riigi julgeolekut (kaitsepolitseiameti aastaraamat, 2024-2025), sest vaenulike rühmituste või riikide mõjutustegevused sihivad üha enam noori, kes otsivad kuuluvustunnet ja tähendust elule. Ennast alles otsiva noore jaoks võib näiline "päästja" ühel hetkel ilmuda veebiavarustest, aga too teenib hoopis tumedamaid eesmärke ning rikub noore inimese tuleviku.

Millises keskkonnas noor kasvab

Spetsialistideni ja statistikasse jõuavad noored, kelle käitumine on pigem tagajärg kui põhjus ehk probleemid on kujunenud juba pikema aja vältel. Tekkinud on n-ö tulekahju, mida spetsialist peab kustutama, teadmata selle põhjuseid ja ulatust.

Just seetõttu peab ühiskonna laiem püüdlus olema praegu ja edaspidi suunatud ennetustegevusele. Ennetamine ei tähenda, et igaüks peab noorte nõustamisega tegelema, vaid et me loome keskkonna, kus abi küsimine on loomulik ja kus probleeme osatakse märgata varakult. Soovime ju, et meie riiki viiksid edasi tublid noored, kes tulevad toime oma eluga, oskavad toetada enda lähedasi ja julgevad küsida abi. Lisaks on igasugune ennetustegevus ühiskonnale alati odavam kui hilisem tagajärgedega tegelemine.

Mobiilse noorsootöö peaeksperdina pean oluliseks rääkida siin just mobiilsest noorsootööst ja selle võimalustest. Kõik noored ei jõua ise abi juurde, kõik ei astu noortekeskuse uksest sisse ega oska õigel hetkel tuge küsida. Mobiilse noorsootöö mõte on luua kontakt seal, kus noor päriselt on, tema enda piirkonnas, harjumuspärases keskkonnas, enne kui probleemid jõuavad süveneda.

Haridus- ja noorteameti eestvedamisel laieneb mobiilne noorsootöö enam kui kümnesse Eesti piirkonda eesmärgiga jõuda rohkem kui 2000 haridusest ja tööturult eemal oleva või sellesse riski kuuluva nooreni. See on praktiline võimalus jõuda varem nende noorteni, kelle side kooli, töö või toetava võrgustikuga on juba nõrgenemas. Tean oma monotaja kogemusest, et see meetod tõesti töötab.

Muutus algab meist endist

Inimarengu aruanne toob välja, et noore inimese elu toetub perekonnale, koolile, eakaaslastele ja vabale ajale. See loetelu näitab, et meil kõigil on noortega igapäevaseid kokkupuuteid. Olgu see lapsevanemana, õpetajana, treenerina, kolleegina või lihtsalt kaaskodanikuna. Seega ei tohiks me pisendada enda kui üksikisikute käitumist, seisukohti ja väljaütlemisi nii avalikus ruumis kui ka sotsiaalmeedias, kuna kõik see kujundab keskkonda, kus noored kasvavad.

Näiteks on vastutustundetud väljaütlemised striimimisel või kommentaariumides pinnaseks vägivallale ja sallimatusele. Vahe veebinaljade ja päriselu ähmastub üha enam ning veebis nähtut ja kuuldut võetakse endaga kaasa klassiruumi, sõprade seltskonda ja koju. Nii tekib justkui doominoefekt, kus viimase klotsi kukkumine võib viia raskete tagajärgedeni ilma, et me saaks esimest "klotsi" vastutusele võtta.

Sellisel kujul digivõimaluste kasutamise kohta on öelnud Jaan Aru raamatus "Loovusest ja logelemisest", et "inimene, kes võiks tegeleda eneseteostusega, tegeleb enesereostusega."

Me kõik oleme oma tegude ja väljaütlemistega vastutavad nende ees, kes kasvavad meie ümber. See vastutus väljendub väikestes tegudes, märkamises, sõnades, hoiakutes. Valmiduses mõista, mitte ainult hinnata. Julguses astuda vahele, kui näeme ebaõiglust. Ja tahtes luua keskkond, kus noorel on turvaline kasvada. Seetõttu ei saa me lubada endale mugavust mõelda, et "keegi teine tegeleb". Ei tegele. Või kui tegeleb, siis sageli liiga hilja.

Noorte sooritatud rängad ja valusad kuriteod peavad olema meile õppimiskohad, et oleme jäänud oma ennetustööga hiljaks. Kui me neist ei õpi, jääb tsükkel korduma ning valu kasvab. Luues teekaardi, kus näeme seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel, peame olema valmis tegema muudatusi. Lisaks riiklikule tasandile algavad need muutused tihti ka meist endast. Kui tahame tugevat ja kestlikku ühiskonda, peame alustama sellest, kuidas kohtleme neid, kes viivad meie ühiskonda edasi.