Üha rohkem näeme, et pärast kooli jäävad koju nii erivajadusega kui ka liikumispuudega noored. Kooli ajal on neil sageli olemas tugiteenused, kindel päevakava ja keskkond, kus nad saavad toime tulla ilma, et lapsevanem peaks iga hetke pärast muretsema. See annab ka vanemale võimaluse käia tööl ja elada teadmisega, et lapsega on kõik hästi.

Suur probleem tekib aga siis, kui kool hakkab lõppema. Just siis kerkib küsimus: mis saab edasi? Saan tuua näite oma kogemusest.

Õppisin eelmisel aastal Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses, kus tugiteenused olid olemas ning sain tegutseda iseseisvamalt. Selline süsteem annab noorele võimaluse harjuda iseseisva eluga ja vanemale kindlustunde, kuid kui kool läbi saab, muutub pilt kiiresti.

Eriti keeruline on olukord siis, kui noor ei pääse edasi erialale või järgmisele haridustasemele. Näiteks füüsilise puudega noor võib soovida õppida IT-d, kuid konkurents on tihe ning kohtadele ei pruugi pääseda. Nii läks ka minul. Kui kool lõppes, pidin hakkama mõtlema, mis edasi saab. Olin juba kooli ajal aktiivne, osalesin erinevates organisatsioonides ning minu jaoks loodi töökoht Tervisetaskus, kus tegutsen igapäevaselt. Tänu sellele sain aru, et tahan ühiskonnas midagi paremaks muuta.

Astangul nägin väga selgelt, kui paljud erivajadusega noored jäävad justkui ukse taha. Kui edasi õppima ei pääse ja tööd ka ei leia, tekib kõigil sama küsimus: mis saab edasi? Tegelik probleem on selles, et Eestis on selliseid kohti nagu Astangu liiga vähe. Need keskused aitavad noorel liikuda edasi iseseisvama elu ja töö suunas, kuid kõigile ei jätku kohti.

Minu hinnangul peaks Eestis olema vähemalt neli sarnast keskust, et pakkuda erivajadusega noortele reaalseid võimalusi edasi liikumiseks. Paraku jäävad sellised ideed sageli raha taha ja see tähendab seda, et noored jäävad koju. Mitte sellepärast, et nad ei tahaks midagi teha, vaid sellepärast, et võimalusi lihtsalt ei ole.

Kõigil lapsevanematel ei ole aega, ressursse ega võimalust oma lapsele tegevust või töökohta leida. Nii jõutaksegi sageli erihoolekande järjekorda. Kas erihoolekanne on lahendus? Vastus on korraga nii jah kui ei.

Kui tegemist on sügava intellektipuudega noorega, kes tõesti ei saa tööturul hakkama, siis võib erihoolekanne olla vajalik ja õige lahendus. Kodus istumine ei tee olukorda paremaks. Aga kui räägime noorest, kelle mõistus töötab hästi ja kelle suurim takistus on näiteks liikumispuue, siis on selge, et erihoolekanne ei ole tema koht.

Ma olen küll ratastoolis, aga mul on tahe, oskused ja soov ühiskonda panustada. Sellisel inimesel ei ole erihoolekandes midagi teha.

Probleem tekib tööturule sisenemisel. Kui erivajadusega inimene saadab CV ja läheb töövestlusele koos teise kandidaadiga, välistatakse esimesena see, kellel on puue. Tööandja mõtleb kohe, et tuleb kohandada laud ja tool, võib-olla paigaldada ligipääsulahendused või leida muid abivahendeid. Tegelikult ei pea tööandja neid kulusid ise kandma, sest töötukassa toetab töökoha kohandamist ja abivahendite soetamist. See on oluline teadmine, mida paljud tööandjad lihtsalt ei tea.

Teine küsimus on töötempo ja efektiivsus. On tõsi, et mõni erivajadusega inimene vajab kõrvale mentorit või abilist, kes aitaks tööülesandeid teha. Samuti võib ta teha mõnda asja aeglasemalt kui tavaline töötaja. Just siin tekib sageli tööandja jaoks kõhklus. Aga kas sellest piisab, et inimene täielikult kõrvale jätta? Ei piisa. Kui me jätame need noored lihtsalt koju, siis ei kao probleem kuhugi. Vastupidi, see kasvab.

Noorel kaob eneseusk, ta tunneb, et teda ei ole ühiskonnale vaja. Ta muutub passiivseks, istub arvuti taga ja on ülalpeetav. See ei ole lahendus ei inimesele endale ega riigile. Lõpuks maksab selle niikuinii kinni riik olgu toetuste, terviseprobleemide või sotsiaalteenuste kaudu.

Kui inimene jääb tegevuseta, võivad tekkida ülekaal, vaimse tervise mured ja muud tervisehädad. Siis liigub ta sotsiaalsüsteemist edasi tervishoiusüsteemi, kus kulud on veelgi suuremad. Seepärast usun, et riik peaks looma rohkem võimalusi just nendele erivajadusega noortele, kes tahavad ja suudavad panustada, kuid ei mahu tavalisse süsteemi.

Üks võimalik lahendus oleks luua ettevõtteid või töökohti, kus surve ei oleks ainult kiirusel ja maksimaalsel tulemusel. Ka miinimumpalgaga töö annaks inimesele tunde, et ta on vajalik ja et tal on ühiskonnas oma koht. See tunne on väga tähtis. Kui inimene saab oma töö eest palka, kasvab tema eneseväärtus ja motivatsioon.

Teine lahendus ja minu meelest kõige olulisem oleks erivajadusega noorte noortekogu loomine. Mina soovin luua noortekogu, mis annaks noortele võimaluse tegutseda ka siis, kui nad ei pääse kohe edasi õppima ega tööle. See oleks koht, kus saab õppida, suhelda, kogemusi saada ja enesekindlust kasvatada, mitte jääda lihtsalt koju.

Selline noortekogu teeks koostööd ettevõtjatega. Käiksime ettevõtete külastustel, et näidata noortele, kuidas päris tööelu toimib ja kuidas tooted või teenused jõuab laia maailma. Võib-olla leiab mõni noor just sealt endale tulevase töökoha.

Saaksime korraldada üritusi, teha erivajadusega inimestele kontserte, kirjutada projekte ja algatada oma tegevusi. Kõige olulisem on see, et noorele näidatakse päris elu ja päris töömaailma. Sageli kardab erivajadusega inimene üksi tegutseda. Just sellepärast on koos tegemine nii oluline.

Noortekogu mõte olekski teha asju üheskoos, toetada üksteist ja otsida lahendusi. Nii tekib noorel enesekindlus, kogemus ja julgus ka tulevikus iseseisvamalt hakkama saada. Samuti võiks selline noortekogu kohtuda teiste noortekogudega, mis ei koosne ainult erivajadusega noortest.

Me ei tohi leppida sellega, et pärast kooli jääb erivajadusega noore ainus valik koju jäämine. Kui noorel on tahe, võimekus ja soov panustada, siis peab ka ühiskond talle selle võimaluse andma.