Iseseisva toimetuleku eelduseks ühiskonnas on hea haridus. Selge on ka riiklik ootus: haridus peab olema elukestev. Õppida saab kutseõppes, kõrgkoolis, avatud ülikoolis või tööpraktika ja igapäevaelu kaudu. Ent see ideaal eeldab, et õppimisvõimalused on ligipääsetavad kõigile sõltumata erivajadusest, vanusest, terviseseisundist või sotsiaalsest taustast.

Kahjuks see alati nii ei ole. Ligipääsetavus ei tähenda vaid füüsilist võimalust kooliuksest sisse saada, vaid sedagi, kuidas infot edastatakse, milliseid õppevahendeid ja suhtlusviise kasutatakse, milline on õpikeskkond.

Tõeliselt ligipääsetav haridus algab tervikteekonnast ehk punktist A punkti B nii ruumis kui ka sisus, ilma et peaks abi paluma. Kui haridustee katkeb koolimaja trepiastmel või kaja täis loengusaalis, on tegemist mitte õppija erivajaduse, vaid süsteemsete takistuste ja vajaduste mittemõistmisega.

Tuhandete haridustee on takistatud

2019. aastal alustas valitsuse juures tööd ligipääsetavuse rakkerühm, mille eesmärk oli välja selgitada eri sihtrühmade ligipääs ühiskonnale. Eestis on tuhandeid inimesi, kelle haridustee on pidurdunud just seetõttu, et koolid ja õpikeskkonnad ei ole ligipääsetavad.

Näiteks on rakkerühma 2021. aastal ilmunud aruande kohaselt 16–19-aastaste seas 17 protsenti neid, kes kogevad nägemispiiranguid ning lausa 27 protsenti kogevad raskusi keskendumise või mäluga. Müra, kaja ja halb akustika võivad osutuda piisavaks takistuseks, et kuulmislangusega õppijal jääks loeng lihtsalt arusaamatuks isegi siis, kui sisu on huvitav või motiveeriv.

Kooliruumid ei ole ainult õpilaste kasutada, vaid seal toimuvad ka koosolekud, töötoad, kontserdid, täiskasvanute kursused ja jätkuõpe. Ligipääsetavus peab laienema lapsevanematele, spetsialistidele ja ka külalistele. Ja kui see puudub, ei ole probleem soovis mitte osaleda, vaid selles, et ühiskond pole valmis teda vastu võtma. Tean juhtumit, kus erivajadusega lapsevanem ei pääsenud ligi oma laste lõpuaktustele. Selliseid asju ei tohiks juhtuda.

Ligipääsetavust suurendavad lihtsad asjad

Uus kooliaasta algab ja selleks aastaks koolides remondid valdavalt tehtud, kuid soovitan koolijuhtidel järgmise aasta peale juba ette mõeldes vaadata oma hoonetes ringi selle pilguga, kas äkki saaks koolimaja mõne lihtsa kohandusega muuta ligipääsetavaks.

Sageli ongi lahendused lihtsad: automaatselt avanevad uksed, madaldatud lävepakud, kontrastsed märgistused või juhtteed. Just need väikesed asjad loovad tunde, et ollakse oodatud iseseisvalt ning väärikalt. Väärikus tähendab iseseisvat ruumis liikumist, mitte abi palumist liikumiseks. Abi palumine peab jääma erandiks, mitte olema süsteemne eeldus.

Praegune olukord haridusasutustes ei ole selles osas üleliia hea. Ligipääsetav haridusteenus on küll justkui riigi kohustus, kuid paraku ei vasta sellele ootusele alati isegi uued hooned. Puuduvad käsipuud, tähistamata on trepiastmed, takistusi on teekonnal või üldises korralduses. Või saab küll ratastooliga kenasti uksest sisse ja ka klassiruumid on ligipääsetavad, aga on kohti, kus inimene peab paluma kõrvalist abi just keskkonna tõttu.

Vahel ei olegi võimalik füüsilist ruumi "ära lahendada", kuid lahendus tuleb siiski läbi rääkida just erivajadusega inimese endaga – kuidas saab mind siin toetada, sest probleemi olemus ja lahenduse disain võivad olenevalt inimesest erineda.

Keskkond peab võimaldama iga inimese osalemist

Ligipääsetavus ei ole ainult määruste järgimine, vaid mõtteviis. See tähendab, et disainiprotsessis on kaardistatud ja mõistetud erivajadusi ehk seda, kuidas erinevate kogemuste ja kehadega inimesed ruumi kasutavad. Ehk disain peab arvestama sellega, et igal inimesel oleks võimalus osaleda.

Kaasav disain ei alga bürokraatlikust standardist, vaid küsimusest "Kelle jaoks me selle ruumi loome?" Oluline on kaasata sihtrühmad või nende esindajad ehk inimesed, keda ligipääsetavus või selle puudumine kõige enam mõjutab. Eriti aga puude või kroonilise haigusega inimesed, kelle jaoks ligipääsetavus on hädavajalik, kuid kelle vajadused katavad sageli kõikide teiste ühiskonnagruppide omad. Töökeskkonna riskianalüüs ligipääsetavuse vaates võiks pakkuda paremat arusaama, reguleeritavad lauad, valgustid jms on abiks kõigile.

Tulevikuks vajame praktilisi samme. Mida saab iga kool või omavalitsus kohe teha?

• Esimene samm võiks olla ligipääsetavuse plaani koostamine ehk kaardistada olemasolev olukord ja seada eesmärgid igaks aastaks.
• Küsida arvamust neilt, keda olemasolevad lahendused enim mõjutavad.
• Võimalusel paigaldada ustele lisaseadmed, mis võimaldavad neid kergesti avada, näiteks eraldi nuppudega või automaatselt avanevad uksed; paigaldada juhtteed parklast hooneni ja hoones sees strateegilistesse punktidesse; tähistada astmed.
• Avaldada kooli kodulehel selge info olemasolevate ligipääsuvõimaluste kohta koos fotodega, lisades mõne pildi tualettruumist, sisenemisest ja koridorist, mis annaks kindlustunde inimesele, kes kaalub, kas ta saab iseseisvalt kohale tulla ja teenustest osa saada.
• Koolibusside hangetes rõhutada abivahendisõbralikkust, võttes võimalusel kasutusele madalapõhjalised või automaatsete rampidega bussid.
• Luua kohti eraldumiseks valguse või heli suhtes tundlikele, migreenihaigetele või neurodivergentsusega inimestele. Kõik erivajadused ja puuded ei ole silmaga nähtavad.
• Kasutada reguleeritavat valgustust ja mööblit, sest erinevas vanuses ja võimekuses õppijate vajadused on erinevad.

Ligipääsetavus pole luksus

Miks see kõik oluline on? Ligipääsetavus ei ole heategevus ega luksus, vaid elementaarne õigus, mis aitab inimestel realiseerida ennast parimal võimalikul moel. Oluline on luua nii standardseid kui unikaalseid lahendusi selle saavutamiseks, mis eeldab osapoolte vahelist koostööd ja erivajaduste mõistmist.

Vahel polegi rohkemat vaja, kui suhelda inimestega või erinevate organisatsioonidega otse selles osas, mida oleks antud kontekstis ja keskkonnas vaja teha, et pakkuda kaasavaid võimalusi õpilastele ja ka lapsevanematele, õpetajatele ja kogukonnale.