Viimaste päevade arutelu avaliku seksuaalkurjategijate ja vägivallatsejate registri ning sellega seotud algatuste üle on toonud esile ühiskonna sügavama mure: kas me teeme piisavalt, et lapsi kaitsta?

Teema, millest varem räägiti pigem harva ja ettevaatlikult, on jõudnud avalikku ruumi ning üha rohkem lapsevanemaid mõtleb sellele, millised ohud nende lapsi ümbritsevad ja mida nad ise saavad teha nende ohtude ennetamiseks. Selles mõttes on arutelu juba täitnud olulist rolli ja see on suurendanud teadlikkust ning toonud vastutuse selgemalt iga täiskasvanu igapäevastesse valikutesse.

Lapse õiguste vaates peab igas sellises arutelus olema üks selge lähtekoht, lapse parim huvi. Eesti Vabariigi põhiseadus ja ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutavad, et esmane vastutus lapse eest lasub vanematel, kuid riigil on kohustus neid selles toetada ning kõigis lapsi puudutavates tegevustes, olgu need avalike või eraõiguslike sotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, haldusasutuste või seadusandlike organite poolt, tuleb esikohale seada lapse parimad huvid.

See ei ole abstraktne põhimõte, vaid konkreetne kohustus. Lapsel on õigus olla kaitstud vägivalla ja väärkohtlemise eest ning see õigus peab olema sisuliselt tagatud, mitte üksnes deklareeritud.

Lapsevanematelt eeldatakse, et nad oskavad hinnata riske ja teha teadlikke valikuid tagamaks oma lapse turvalisuse, kuid see eeldus saab toimida ainult siis, kui vanematel on olemas vajalik info ja praktilised võimalused.

Eestis on karistusregister, mille kaudu on võimalik kontrollida, kas inimene on toime pannud seksuaalkuriteo, kuid selle kasutamine eeldab isikukoodi teadmist, on tasuline ning võimaldab kontrollitaval näha, et tema kohta on päring tehtud. Formaalne ligipääs on olemas, kuid praktiline kasutatavus on piiratud.

See tähendab, et paljud lapsevanemad ei saa tegelikult teha teadlikke valikuid olukordades, kus nende laps puutub kokku täiskasvanutega, olgu selleks lapsehoidja, treener, naaber või muu usaldusisik, kelle hoida lapsed tunniks või mitmeks jäetakse.

Lahendus ei ole lihtne, sest ka ulatuslikum või avalikum register üksi ei muuda lapse elu turvalisemaks. Valdava enamuse lastevastastest seksuaalkuritegudest panevad toime lapsele tuttavad inimesed, kes on sageli pereringist või lähedaste seast, ning vaid väike osa juhtumitest on seotud võõrastega. Lisaks on tegemist ühe alaraporteerituma kuriteoliigiga, paljud juhtumid ei jõuagi ametliku statistikani.

Samal ajal on need ohud veel reaalsed ka digikeskkonnas, kus lapsed ühe enam oma aega veedavad ning kus nad tihtipeale ilma vanemliku toeta toimetavad. See kõik kinnitab, et ükski register ei saa anda täielikku ülevaadet riskidest, millega lapsed tegelikult kokku puutuvad.

Kättesaadav ja ligipääsetav info on oluline, kuid sama oluline on see, mida me selle teadmisega edasi teeme.

Viimasel ajal on näiteks levima hakanud üleskutsed vaadata selliseid andmeid koos lastega ka haridusasutustes. Kuigi selle eesmärk võib olla teadlikkuse tõstmine, tuleb siin arvestada ka võimalike riskidega. Mida teha olukorras, kus laps tunneb ära registris oleva inimese oma lähedase või tuttavana? Kas koolil ja õpetajal on valmisolek sellisteks reaktsioonideks? Kas on tagatud, et selline tegevus ei kahjusta teisi lapsi, kelle pereliikmed võivad sellistes nimekirjades olla?

Lapse õiguste vaates tuleb siin olla väga ettevaatlik. Laps ei vastuta oma vanemate või lähedaste tegude eest ning tema turvalisus ja väärikus peavad olema kaitstud ka sellistes olukordades.

Kui me eeldame vanematelt vastutust, peame andma neile ka vahendid selle vastutuse kandmiseks. Laste kaitse eeldab teadmisi, oskusi ja julgust tegutseda. See tähendab, et lapsevanemad vajavad tuge, kuidas rääkida lapsega turvalisusest, kehalistest piiridest, kuidas märgata ohumärke ning kuidas reageerida viisil, mis austab kõigi osapoolte õigusi.

Oluline rõhutada ka eakohase ja arengut toetava seksuaalkasvatuse rolli. Kui lapsed puutuvad kokku riskidega väga varases eas, peavad neil olema teadmised ja oskused, et eristada sobivat ja sobimatut käitumist. Samuti peab lapsel olema sõnavara ja turvatunne, et vajadusel oma kogemustest rääkida.

Sama oluline on usalduslik suhe lapse ja täiskasvanu vahel. Kui laps räägib, peab teda uskuma ja toetama. Sageli jäävad väärkohtlemise juhtumid varjatuks just seetõttu, et laps ei julge rääkida või teda ei usuta.

Teadlikkuse kasv on üks kõige tõhusamaid ennetusviise. Kui lapsevanemad räägivad oma lastega turvalisusest, tunnevad huvi selle vastu, kellega ja millistes olukordades laps kokku puutub, ning julgevad vajadusel küsida ja kontrollida, väheneb ka risk, et laps satub ohtu.

Praegune arutelu näitab selgelt, et ühiskonna ootused on muutunud. Riigil tuleks hinnata, kas olemasolevad süsteemid on piisavad ja kättesaadavad ning vajadusel tuleks neid kaasajastada, et need vastaksid tänapäeva ootustele, sealhulgas riskidele nii füüsilises kui ka digikeskkonnas.

Lisainfo ja kontaktid

• Lastekaitse liidu loodud materjal "Mina olen enda oma", mis aitab lapsega neil teemadel rääkida eakohaselt ja toetavalt.
• Info lapsevanemale.
• Info lapsele.
• Kui märkad internetis laste väärkohtlemise materjali või kahtlast tegevust, saad sellest anonüümselt teada anda lastekaitse liidu vihjeliinile.
• Lasteabi: 116 111 (tasuta, anonüümne, 24/7) või vestlus.
• Sotsiaalkindlustusameti lastemaja seksuaalselt väärkoheldud, selle kahtluse või kahjustava seksuaalkäitumisega laste abistamiseks: info@lastemaja.ee