Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta on viimastel nädalatel lastevastase seksuaalkuritegevuse teemadel sõna võttes üsna mitu korda ämbrisse astunud.

Näiteks, kui temalt aprilli alguses Maalehe intervjuus küsiti, kas naabri tausta kontrollimisel karistusregistrist tuleb tasuda neli eurot, oli ministri vastus nii halb, et see oli peaaegu hea. Pakosta "selgitas": "Oleneb olukorrast. Kui teil on trepikojas lapsi või tunnete muret laste turvalisuse pärast, siis ei pea. Inimene otsustab oma südametunnistuse järgi, kas ta vaatab seda infot ühiskonna turvalisuse pärast või kuna õhtul telekast midagi ei tulnud, siis niisama huvi pärast."

Vabandust, aga mida kuradit? Mingit "ühiskonna turvalisuse" vms erandit karistusregistri seadus ette ei näe. Neljaeurose tasu maksmisest on ses kontekstis vabastatud vaid lapsega töötamist võimaldav isik, vastava tegevusloa väljastaja ja lapse seaduslik esindaja (st lapsevanem), kes soovivad kontrollida inimese tausta, kes on lapsega töötav isik või kandideerib sellisele töökohale. "Lapsega töötav isik" on paraku lastekaitseseaduses võrdlemisi kitsalt määratletud.

Seaduse seletuskirjas on mh märgitud, et lapsega töötavaks isikuks saab eelkõige pidada neid, kes ametijuhendi järgi või töö iseloomu tõttu lastega vahetult kokku puutuvad. See tähendab, et pedofiil võiks näiteks lasteaeda või kooli koristajaks minna.

Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks pole seadusandja lapsega töötamise keeldu vähemalt teatud asutuste osas üldisemalt kehtestanud: lasteaiad, koolid, huvikoolid, spordikoolid jne peaksid olema täielikult välistatud. Hiljutine Ihaste ratsakooli juhtum on hea näide sellest, miks peaks lastega töötamise keeld olema laiemalt määratletud.

Tulles tagasi karistusinfo kättesaadavuse juurde, siis tegelikult saaks vastavat infot tasuta otsida ka riigiteataja.ee lehel kohtulahendite otsingu alt, kuid seegi süsteem pole täiuslik. Esiteks ei ole sugugi mitte kõik lahendid avalikud ning iga pedofiili nime ei pruugita lahendis üldse avalikustada, kuna kannatanu huvides on võimalik ka kurjategija nime varjata (nt oma lapsi väärkohelnud pedofiili puhul on laste isikud üldjuhul tuvastatavad juba ainuüksi kurjategijast lapsevanema isiku pinnalt, eriti prominentsemate toimepanijate puhul).

Teiseks avastas üks tubli inimene hiljuti, et mõnes lastevastast seksuaalvägivalda puudutavas lahendis oli kurjategija nimi asendatud initsiaalidega "ekslikult", süsteemi vea tõttu.

Siit jõuame aga asja ivani. Praegune süsteem on üles ehitatud sihitud otsingule, st otsija peab täpselt teadma, kelle kohta ta infot otsib. Meil pole üldpreventiivset andmebaasi pedofiilias süüdi mõistetud isikute piltide ja/või elukoha andmetega, mis võimaldaks lastevanematel ja lastega tegelevatel isikutel (sh lastekaitsjatel) teatud olukordades teadlikumalt kätt pulsil hoida.

Justiits- ja digiminister kommenteeris "Aktuaalses kaameras", et tema hinnangul on pedofiilide karistused üsna tõhusad. Lausa viis korda tõhusamad kui muude kuriteoliikide puhul, kuna retsidiivsusmäär on madalam.

Tasub tähele panna, et ministeeriumi avaldatud retsidiivsusmäärad põhinevad kaheaastasel perioodil. Lastevastaste seksuaalkuritegude puhul pole kaks aastat mingi näitaja. Lisaks, kui ka 18-st süüdimõistetud pedofiilist üks paneb uuesti kuriteo toime, siis sedagi on liiga palju. Varavastaste süütegude puhul võib retsidiivsusmäär olla küll kordades kõrgem, kuid avalduv risk on kordades väiksem, kuna tegemist on vaid varalise kahjuga. Lastevastaste (seksuaal)kuritegude puhul ei mõju madal retsidiivsusmäär erilise lohutusena.

Minister on oma sotsiaalmeedia postitustes märkinud ka seda, et pedofiilidele määratud karistused on karmid. Taas: mida kuradit?

Kui panna otsingusse KarS § 145 lg 1¹, siis avaneb kõhe vaatepilt. Viidatud paragrahv puudutab suguühet või muud sugulise iseloomuga tegu alla 14-aastase lapse suhtes (on väga veider, et seda üldse suguühteks nimetatakse, mitte vägistamiseks, kui täisealine kasutab alla 14-aastast seksuaalselt ära). Seadusega ettenähtud karistusmäär on kuni kaheksa aastat vangistust. Reaalsuses vaatab lahenditest vastu vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine. Väga paljudel juhtudel tähendab see null päeva reaalset vangistust. Kust need "karmid karistused" paistavad, millest minister räägib?

"Aktuaalses kaameras" selgitati ka, et pea pooltel juhtudel on toimepanijaks pereliige või lähisugulane, muudel juhtudel valdavalt lähituttavad ning vaid üheksal protsendil juhtudest paneb lapsevastase seksuaalkuriteo toime võõras.

Mõelge nüüd selle peale: pereliige, lähisugulane või lähituttav on lapse suhtes seksuaalkuriteo toime pannud, aga vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja kurjategija peab küll kriminaalhooldusametnikku hakkama külastama, aga saab muus osas lihtsalt oma elu jätkata. Ärme palun tee nägu, et ametniku juures aru andmine on midagi, mida saaks tõsimeeli "karistuseks" nimetada. Fakt on see, et karistust kui sellist paljudel juhtudel tegelikult ei järgne.

Mida see aga kannatanu jaoks tähendab? Seda, et kannatanu pidi läbima talle lõputuna näivaid uurimisi, puurimisi, invasiivseid arstlikke läbivaatusi, menetlusi jne, aga lõpptulemus on justkui null. Tore, kui mõnel juhul vähemalt n-ö valuraha välja mõistetakse, kuid mis sellest pisukesest kasu on, kui toimepanija oli kannatanu lähedane ja saab kannatanu lähedal edasi eksisteerida. Reaalsuses tähendab see, et kannatanu peaks oma elu täiesti ümber kolima, et toimepanijast eemale pääseda. Kas see on õiglane lahendus?

Tegelikult ei tohiks kohtud üldse nii kergekäeliselt seksuaalkurjategijatele tingimisi vangistusi määrata. Riigikohus on ühes 2025. aasta lahendis rõhutanud, et karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik vaid väikese raskusastmega kuritegude puhul. Mina leian, et mitte ükski lastevastane seksuaalkuritegu ei liigitu "väikese raskusastmega kuriteoks".

Kohtulahenditest vaatavad vastu "tingimisi vangistused", aga justiits- ja digiminister otsustas postitada sotsiaalmeediasse lühivideo küsimusega: "Miks ei ole Eestis pedofiilidel eluaegset vanglakaristust?" Jääb arusaamatuks, miks räägib minister eluaegsest vangistusest, kui väga tihti pole üldse reaalset vanglakaristust.

Kui riik lati alt läbi jookseb, siis ongi karistusõiguslike sanktsioonide kõrvale vaja sotsiaalset sanktsioneerimist ja see eeldab pedofiilide avalikku piltidega nimistut. Selle nimetamine pelgalt "häbipostiks" on väga pinnapealne, sest selle eesmärk pole häbistamine, häbi peaks neil inimestel nii või teisiti olema.

Avaliku nimistu eesmärk oleks ennetav, see annaks lapsevanematele, lastega kokkupuutuvatele inimestele ja ka noorukitele endile võimalus olla teadlik sellest, et nende läheduses võib eksisteerida pedofiil. Isegi, kui see inimene ealeski enam uut lastevastast kuritegu toime ei pane, siis selles kontekstis on igal juhul parem karta, kui kahetseda.

Ma olen igati nõus ministriga, et pedofiiliajuhtumite ennetamisel on väga oluline roll seksuaalkasvatusel, kuid sellest üksi ei piisa. Kui seksuaalkurjategija saab süüdimõistmise korral vaid tingimisi karistuse ning pääseb seeläbi koheselt uuesti kannatanu lähedusse, on süsteem läbi kukkunud. Ja kes kalkuleerib seda sotsiaalset hinda, mida ühiskond maksab kannatanute vaimse sandistamise eest? Tundub, et mitte keegi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.