2020. aastal tehtud uuringu järgi puutusid seksuaalse väärkohtlemisega aasta varem kokku pea pooled 16–26-aastastest noortest. Kuigi noored teavad, et peaksid politseid teavitama ja abi otsima, ei rääkinud neist pooled kogemusest kellelegi.

Noorte hinnangul ei olnud juhtunu teavitamiseks piisavalt tõsine, nad tundsid juhtunu pärast häbi või ei arvanud, et nendega oleks valesti käitutud. Ka 2024. aastal peavad lapsed veebis kõige tõhusamaks enesekaitsevahendiks ignoreerimist ja eemaldumist.

Aga me ju ainult rääkisime…

Lapse seksuaalne ahvatlemine, noorte kõnekeeles grooming, on kuritegu. Lihtsustatult tähendab see olukorda, kus täiskasvanu alla 16-aastasele pornograafiat näitab, sellist sisu üle annab, tema ees seksib või muul viisil ahvatleb. Näiteks peab väga intiimseid ja detailseid seksiteemalisi vestlusi.

Seaduse vaates ei ole vahet, kas alaealine näeb täiskasvanu suguelundit või saab palve endast pilte teha veebis või nii-öelda päriselus. Karistusseadustikku on seksuaalne ahvatlemine lisatud just alaealiste normaalse seksuaalse arengu kaitseks ja nende ärakasutamise tõkestamiseks. Vanusepiir tuleneb seksuaalse enesemääratlemise east.

Kui laps on seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud, siis paratamatult jääb sellest jälg. Milline, on keeruline prognoosida. Mõned noortest saavad edaspidi – vähemalt näiliselt – ilusti hakkama, aga oleme ka näinud, kuidas mõned väärkoheldud lapsed hakkavad tähelepanu otsimiseks endast seksuaalset sisu jagama või täisealisena ise samu tegusid toime panema. Teised reageerivad tulevikus soovimatule tähelepanule väga teravalt, suisa omakohtuni välja. Kahjuks lõpetavad mõned lapsed kaasneva häbi ja süütunde tõttu oma elu.

Ahvatlemise anatoomia

Kui laps teab internetis varitsevatest ohtudest, siis miks ta peaks ilmselge palvega endast foto saata või kokku saada, kaasa minema? Ahvatlejad on sageli meistermanipulaatorid. Nad pakuvad tuge ja tähelepanu seal, kus noor tunneb, et tal seda ei ole. Nii tekib lastes ajapikku petlik usaldus võõra täiskasvanu vastu, kes seda hiljem julmalt ära kasutab.

Ahvatlemine ei pruugi alata seksuaalse sisuga. Tuginedes oma tööalasele kogemusele, siis näiteks suhtlusrakendustes võib vestlus esialgu kulgeda pealtnäha süütult. Täiskasvanu küsib vestluspartneri vanust ja saades teada, et tegemist on lapsealisega, kohmetub näiliselt. Mõnikord ütleb, et on ise juba vanem ja täisealine, kuid jätkab sellegipoolest juttu. Kiidetakse fotosid, mis lapsel on kontole lisatud, küsitakse kooli ja hobide kohta ning alustatakse sellisel viisil usalduslikku suhtlust.

Teemad võivad alguses olla igapäevased: püütakse aidata last kooliülesannetes, elatakse neile kaasa, kiidetakse või muul viisil tähtsustatakse last. Eesmärk on tekitada lapses tunne, et vestluspartner huvitub tema elust ja käekäigust ning midagi halba ei soovi.

Tasapisi minnakse suhtlemisega seksuaalsetele teemadele. Näiteks uuritakse, kas noorel on poiss või tüdruk olemas, kes meeldib. Kas on olnud mingeid seksuaalseid kogemusi? Kas last huvitaks see teema? Täiskasvanu pakub välja, et laps saab küsida piinlikke küsimusi, mida ehk vanematelt ei julge küsida. Seda rada mööda minnes jõutakse välja konkreetsete seksuaalsete tegude kirjeldamiseni, ka piltide tegemise ja saatmisteni.

Tahtmata väga detailselt kirjeldada seksuaalfantaasiaid, mida lastele kirjutatakse, saab kokkuvõtvalt öelda, et tegemist on selgelt vaid täiskasvanu intiimmaailma kuuluva tegevuse kirjeldusega. Laste peal elatakse välja oma fantaasiaid ja fetišeid.

Ei ole välistatud, et vestluspartner soovib lapsega reaalselt kohtuda. Sellisel juhul lepitakse kokku kohtumispaik, palutakse see saladuses hoida ja antakse juhiseid, mida öelda vanematele või ka kirjeldatakse oma fantaasiaid, mida soovitakse lapsega ellu viia. Kui laps ja täiskasvanu on varasemalt tuttavad, kasvab oht kohtumisteks ja fantaasiate elluviimiseks.

"Sa saadad mu vangi"

Ahvatleja ei ole sõbralik ega heatahtlik inimene, kelle südameasjaks on lapse heaolu. Tegemist on lapse manipuleerimisega, tema usalduse kuritarvitamisega ning sellisel viisil pannakse toime kuritegu.

Vestluse rõhuasetus on algusest peale sätitud nii, justkui laps ise küsiks ja oleks vestlusse kaasatud. Nii on hiljem lihtne süütunnet tekitada: "Sa ju ise küsisid. Keegi ei sundinud sind. Sa ise vastasid sõbrakutsele ega ei blokeerinud. Ise sa ei rääkinud vanematele. Sa saadad mu vangi."

Elukogemuseta laps tunnebki süüd ja häbi. Ta ei mõista, et temaga on manipuleeritud, sest tagajärg on ju see, mille eest on koolis ja kodus hoiatatud. Ta oleks ise pidanud paremini teadma. Näeme ka olukordi, kui laps ongi endast mingeid pilte või videoid edastanud ja hiljem taibates ei julge vanematele või mõnele muule turvalisele täiskasvanule juhtunust rääkida.

Lapsed on teadlikud vaid näiliselt

Ekspertide sõnul kipuvad noored olema naiivsed ja usuvad, et vestluspartner on siiras. Nad ei kahtlusta, et vestluspartner ei pruugi olla see, kellena end esitleb. Siiski, isegi kui nad on teadlikud, siis suheldakse võõrastega ikka edasi. Läbiv on uskumus, et halvad asjad ju juhtuvad teiste, mitte minuga. Lapsed ja noored ei pruugi alati teada, et nendega tehtavad tegevused võivad olla kuriteod.

Näiteks ei oska lapsed ohtu märgata, kui tegemist on lapse jaoks autoriteetse või tuttava inimesega, olgu selleks peretuttav, õpetaja või treener. Nende inimeste eeltöö on juba tehtud, sest usaldusfaas lapsega on saavutatud. Noorel tekib tunne, et ta peab tegema nii, nagu talle öeldakse, sest ollakse harjunud täiskasvanuid kuulama. Eriti kui selleks täiskasvanuks on keegi, keda idealiseeritakse või kes on lapse suhtes positiivselt meelestatud.

Ka lapsevanem ei oska sellises olukorras sageli ohtu märgata. Ta on oma teada lapse saatnud turvalisse ja hoitud keskkonda samal ajal, kui laps otsib mõistmist ja ärakuulamist turvaliselt täiskasvanult, kes võib aga olla hunt tallenahas.

Kohatu vestluse eest vastutab alati täiskasvanu

Täiskasvanutelt eeldab seadus vastutustunnet ja oskust tõmmata piir sõbraliku ning familiaarse suhtlemise vahel. See ei ole võrdsete suhtlus, sest laps on igatpidi nõrgemas seisus, tal ei ole elukogemust, et olukorda adekvaatselt hinnata ega pruugi olla julgust enda eest seista.

Ülioluline on, et kohatut suhtlust märgates juhib sellele tähelepanu ka kõrvalseisja ja võtab vajadusel ise politseiga ühendust. Teismeliste puhul on tähtis roll sõpradel. Kui noore sõbranna või sõber räägib, et tal on uus sõber tekkinud, kelle nime, pilte ja muud temaga seonduvat varjatakse, võib see olla ohumärk.

Ei saa välistada sedagi, et varateismelised võivad flirtival toonil suhelda, kuid oskus ennast kehtestada peab olema täiskasvanul ning selle maneeriga ei saa kaasa minna. Järelemõtlematu või riskikäitumine ning piiride kompamine käib noortega selles eas lihtsalt kaasas, selline tegevus ei ole sageli teadvustatud ja nad kasvavad sellest mõne aastaga välja.

Sel põhjusel ei tasu ka oma isiklikke probleeme ja eraelu detaile lastega jagada. Nad on väga mõjutatavad, neil puudub laiem arusaam ja kontekst sellise teabe mõtestamiseks.

Millal ja kuidas ahvatlemisest teada anda?

Ahvatlemine, eriti veebis, on ühiskonnale võrdlemisi uus teema, mistõttu ei julgeta juhtumitest märku anda. Põhjuseid on seinast seina. Teema on ebamugav. Ahvatlemine näib tühisena, sest "midagi ju ei juhtunud". Laps ise ei soovi, et asi suure kella külge pandaks. Täiskasvanu on tegelikult hea inimene, ta on lihtsalt alati sellise "provotseeriva" suhtlusstiiliga olnud.

Võiksime kokkuleppe teha, et sellistes olukordades tuleks mõelda ennekõike lapse ja noore õigustele, heaolule ja perspektiivile. Lastele peenisepiltide saatmine või neilt kümneka eest alastifotode ostmine ei ole normaalne.

Risk võimalikust väärkohtlemisest teatamisel on kaduvväike võrreldes selle kahjuga, mida teatamata jätmine võib põhjustada. Näeme küllalt sageli, et kui menetluse alustame, siis kahtlaseid viiteid ja jutte liigub võimaliku toimepanija suhtes palju ringi. Teinekord aastakümnete jooksul.

Kust saab abi, kui on ohumärgid, kuid ei olda kindlad või ei osata teemat puudutada? Alati on võimalus pöörduda politsei poole, kes saab anda nõu ja aidata olukorda hinnata. Kui sisetunne ei ole nii tugev ja tahaks enne kellegagi konsulteerida, on parim võimalus Lasteabi nõuandetelefon 116111 või chat. See on sobilik nii täiskasvanutele kui lastele. Lapsevanem saab pöörduda Lastemaja poole, kui on kartus, et tema lapsega on ebakohane kontakt saavutatud või kohtumine toimunud.

Kui päriselu juhtunu puhul on lootus, et keegi märkab kohatut käitumist ning sekkub sellesse, siis internetis toimunu võib jääda varju. Julgustan lapsi ja noori iga kahtluse korral Lasteabiga suhtlema.

Laps ei ole kunagi süüdi selles, et tema usaldust on kuritarvitatud, temaga on manipuleeritud. Alati vastutab täiskasvanu. Täiskasvanu tegevus on kahju tekitanud, kohatu ja kuritegelik.

Lisainfo