Arutelu nõusolekuseaduse ehk selle üle, kas me määratleme vägistamist vägivalla ja sunni kaudu või selle kaudu, et inimesel puudus vabatahtlik nõusolek, on Eestis käinud juba mitu aastat.

Praegune seadus eeldab, et vägistamisega käib tingimata kaasas füüsiline vägivald, ähvardus või abitu seisundi ärakasutamine. See aga ei peegelda vägistamise päris nägu. Vägistamine on alati tahtevastane suguühe ja on aeg, et meie seadus hakkaks kaitsma tegelikke ohvreid, mitte ei lähtuks iganenud müütidest.

Müüt "õigest" ohvrist

Praegusesse seadusandlikku käsitlusse on justkui sisse kirjutatud ettekujutus sellest, kuidas "päris ohver" peaks käituma ja mil viisil aktiivselt vastupanu osutama. Selles peitub varjatud etteheide: kui sa karjudes ja kriimustades vastu ei hakanud, ehk sa siis ikkagi tahtsid?

Uuringud ja ekspertide kogemused aga näitavad selgelt, et vaikimine haavatavas ja hirmutavas olukorras ei tähenda kindlasti nõusolekut. Teame, et seksuaalvägivalla ohvrid võivad hirmu tõttu lihtsalt tarduda ning nad ei pruugi olla füüsiliselt võimelised karjuma, põgenema või vastu hakkama.

Samuti võib tekkida ka alateadlik ellujäämisstrateegia ehk n-ö sõbrunemine (inglise keeles fawning), mille eesmärk on ründajat mitte ärritada, et pääseda eluga. Sellist ellujäämisinstinkti kirjeldas näiteks ka dokumentaalfilmi "Savusanna sõsarad" autor enda vägistamiskogemust meenutades: tema ainuke mõte vägivalla kogemisel oli, kuidas lihtsalt ellu jääda.

Vaikimine pole nõusolek ka olukorras, kus inimene on uimastatud. Oleme ka viimastel aastatel üha rohkem saanud lugeda GHB (ehk rahvakeeli) korgijoogi suuremast levikust ning inimeste uimastamisest, et neid seksuaalselt väärkohelda.

Nõusolekupõhise lähenemise ehk jah-mudeli kasuks räägivad ka günekoloogid ja kriisiabikeskused, kelle statistika näitab, et tahtevastase suguühte korral ei ole vägivallatunnused sageli nähtavad, kuna tuvastatavad vigastused esinevad ainult ligikaudu kolmandikul pöördunutest.

Seega, kui vägistamise määratlus on liiga tugevalt seotud nähtava vägivalla või tõestusega aktiivsest vastupanust, siis jätame suure hulga ohvreid õiguslikult kaitseta.

Pikaajaline vaikimine pole nõusolek

Seksuaalselt väärkoheldud inimesed vaikivad juhtunust sageli aastaid või ei räägi sellest kunagi. Ohvril käib niigi peas ringi piinav küsimus, kas ta tegi ise midagi valesti või väljendas end nii, et ründaja sai temast valesti aru.

Kui inimene kaalub politseisse minemist, kuid teab, et praeguse seaduse järgi peab ta hakkama tõestama mitte ainult tahtevastast akti, vaid ka enda vastupanu või ründaja vägivalda, on tõenäosus abi otsida üsna väike.

See on üks peamisi põhjusi, miks niivõrd jõhkra kuriteoliigi puhul pöördutakse õiguskaitseorganite poole nii harva. Kuigi Eestis puudub täpne statistika, näitavad maailma uuringud, et politseini jõuab vaid jäämäe tipp. Tegelik ohvrite arv on hirmutavalt palju suurem.

Seksuaalvägivalla mõju ei lõpe rünnaku hetkel, vaid kandub sügavalt ohvri vaimsesse tervisesse. Uuringud näitavad, et ligi kolmveerand ohvritest kannatab posttraumaatilise stressihäire all pikalt pärast toimunut. Depressioon on neil enam kui kaks korda sagedam ja suitsiidirisk lausa neli korda kõrgem kui inimestel, kes pole midagi sellist kogenud.

Kas politsei poole pöördumine aitab? Ainult siis, kui süsteem ohvrit toetab. Uuringud näitavad, et kui politsei ohvrit ei usu, näiteks seetõttu, et seaduse silmis "puuduvad piisavad vägivalla tundemärgid", lisandub rünnaku mõjule täiendav vaimne kahju ja taasohvristamise oht. Kui ohver saab politseist uskuvat, väärikat ja traumateadlikku kohtlemist, on tõenäosus hilisemateks vaimse tervise muredeks väiksem.

Praxise 2024. aasta analüüs "Seksuaalvägivalla kohtueelne uurimine" näitas, et kuigi Eestis on seksuaalvägivalla kohtueelse menetlemise tavad ja menetlejate teadlikkus viimastel aastatel muutunud ohvrisõbralikumaks, esineb menetluses endiselt mitmeid takistusi, mis võivad seksuaalvägivalda kogenud inimest taasohvristada ja vähendada usaldust õigussüsteemi vastu.

Seega aitaks nõusolekupõhise lähenemise rakendamine kaasa sellele, et fookus liiguks ohvri käitumise hindamiselt ründaja tegevuse hindamisele.

Arenguseire Keskuse seminaril "Lähisuhtevägivalla varjatud mustrid" toodi välja, et politsei sai mullu 9551 lähisuhtevägivalla teadet ehk rohkem kui üks väljakutse igas tunnis. Kuigi lähisuhtevägivald on laiem vägivalla mõiste kui tahtevastane suguühe, kuulub ka seksuaalne vägivald samasse mustrisse: teise inimese tahte, piiride ja väärikuse eiramisse.

Just seetõttu ei ole nõusolekupõhine lähenemine lihtsalt õiguslik tehniline muudatus, vaid väärtusvalik, valik seada keskmesse inimese autonoomia, kehaline puutumatus, inimväärikus ja seksuaalne enesemääramine.