Üha enam kasutatakse sihitud rünnakuteks inimeste vastu tehisintellekti tööriistu alates väärinfost ja mainekahjust kuni süvavõltsinguteni, mis rikuvad inimeste privaatsust ja turvatunnet. Numbrid näitavad, et suurem osa nendest sihitud rünnakutest toimuvad naiste vastu. 

Vägivald kübermaailmas

Kui räägime naistevastasest vägivallast, mõtleme sageli füüsilisele ohule. Samal ajal toimub peaaegu mõõtmatu osa naistevastasest vägivallast juba sotsiaalmeedias ja teistes digikeskkondades. Solvangud, ähvardused, laimukampaaniad ning manipuleeritud pildid ja videod ei ole juhuslikud rünnakud. Need on sageli sihitud tegevused, mille eesmärk on häbistada naisi ning mõjutada naiste valmisolekut avalikus ruumis osaleda.

Uuringud näitavad, et meedias ja sotsiaalmeedias tuntud naised kogevad sellist digivägivalda ebaproportsionaalselt palju ning see mõjutab otseselt nende osalust poliitikas ja avalikus arutelus. Ka maailmapanga selleaastane globaalsete riskide raport näitab, et nii lühi- kui ka pikaajalises vaates on tehisintellektiga kaasnevad ohud ning desinformatsioon märgilised.

Seetõttu oleks aeg rääkida soolisest väärinfost kui vägivalla vormist, mitte tingimata füüsilisest, vaid psühholoogilisest, sotsiaalsest ja poliitilisest. Selle mõju kujundab laiemat keskkonda, kus osa inimesi – mitte vaid naised, vaid ka erinevad vähemused – tunnetavad, et avalik ruum ei ole nende jaoks turvaline.

Sooline väärinfo ise ei ole uus nähtus, uus on selle kiirus ja ulatus. Tehisintellekti areng võimaldab luua naistest ja meestest realistlikke võltspilte, võltsvideoid ja võltshäälsalvestisi mõne minutiga ning sageli piisab selleks mõnest avalikust fotost. Kujutate ette, millise traumaga peab elama naine, kellest on internetti paisatud intiimse ja räige sisuga võltspilte või -videoid?

Juba 2019. aastal analüüsiti süvavõltsingute ohtu ja levikut internetis ning tulemus oli ehmatav: süvavõltsingutest pornograafia moodustas koguni 96 protsenti kõigist internetis leiduvatest süvavõltsinguvideotest. Samuti selgus, et neli suurimat süvavõltsitud pornograafiale pühendatud veebilehte kogusid kokku üle 134 miljoni vaatamise videotele, mis sihtisid sadu naiskuulsusi üle maailma.

Nii ulatuslik vaatajaskond viitas juba tollal selgelt toimivale turule, kus sellist sisu luuakse ja levitatakse, ning ilma otsustavate sammudeta oli põhjust eeldada, et see trend jätkab kasvamist.

2023. aastal avaldatud USA küberjulgeolekufirma Home Security Heroes uuring kinnitab kohutava suundumuse jätku: süvavõltsitud pornograafia moodustab koguni 98 protsenti kõigist internetis leiduvatest süvavõltsinguvideotest ning neist 99 protsenti on suunatud naiste vastu. Uuring tuvastas kokku 95 820 süvavõltsingu videot, mis tähendas 550 protsenti kasvu võrreldes 2019. aastaga, osutades probleemi kiirele eskaleerumisele ja vajadusele senisest jõulisemate vastumeetmete järele.

Tehisintellekti kuritarvitamine ja selle riskid

Me tunneme uhkust fakti üle, et Eesti noored on tehisintellekti kasutuses Euroopas pjedestaalil, kuid ainult Google, Microsoft, Twitter ja Anthropic teavad, mida noored päriselt seal "mustas kastis" teevad.

Tean, et Eesti koolinoorte seas levib rakendus undressme, mis riietab sind modifitseeritud tehisintellektiga lahti, olgu sul pildil seljas mis iganes riided. Kellele lasub vastutus, kui alaealised üksteise vastu selliseid rünnakuid kasutavad? Ja kas meil on üldse võimalik sellist vastutust defineerida? Ent ilmselgelt pole küsimus ainult noortes, tehisintellekti võivad heal või halval eesmärgil ära kasutada ükskõik millises vanuses inimesed.

Elon Muski tehisintellektil põhinev vestlusrobot Grok lõi ja jagas avalikult hinnanguliselt vähemalt 1,8 miljonit seksualiseeritud kujutist naistest, selgub nii The New York Times kui ka Center for Countering Digital Hate analüüsist. 

2023. aasta detsembri lõpus hakkasid sotsiaalmeediaplatvormi X kasutajad massiliselt kasutama Groki kohutavateks süvavõltsinguteks, kasutades päris fotosid naistest ja lastest ning eemaldades neilt riided, lisades bikiine ja asetades kujutised seksualiseeritud poosidesse. Vaid üheksa päeva jooksul postitas Grok üle 4,4 miljoni pildi, millest hinnanguliselt vähemalt 41 protsenti sisaldas seksualiseeritud kujutisi naistest, samas kui laiem analüüs viitab isegi kuni 65-protsendilisele ulatusele, hõlmates nii naisi, mehi kui ka lapsi. 

Selline kiire ja kontrollimatu levik ületas varasemad sarnased süvavõltsingute kogumid ning ajendas mitmete riikide, sealhulgas Suurbritannia, India, Malaisia ja USA ametivõime uurima, kas tegemist on seaduserikkumistega. Juhtum näitab selgelt, kui kiiresti võib tehisintellekti abil loodud kahjulik sisu eskaleeruda ning kui hädavajalik on tõhusam regulatsioon ja järelevalve selliste riskide ennetamiseks.

Sarnaste rünnakute ohvriteks ja mitte vaid läbi Groki vaid kõikvõimalike muude süvavõltsingu tööriistade läbi on langenud Euroopas ja Eestiski juba mitmed avaliku elu tegelased, näiteks Tartus tegutseva endise Isamaa poliitiku Kris Kärneri jälgijad võtsid hiljuti sihikule temaga kriitilise intervjuu teinud ajakirjanik Vilja Kiisleri.

Leiab veel näiteid Kaja Kallasest, Kersti Kaljulaidist, Itaalia peaministrist Giorgia Melonist, USA presidendikandidaadist Kamala Harrisest, mitmetest Briti ja Poola parlamendisaadikutest ning juhtumite arv muudkui kasvab. Iseasi, kas avalikkus neid juhtumeid ka oluliseks peab või leitakse, et tegu on lihtsalt järjekordsete ohtudega, mis tahes-tahtmata tehnoloogia kiire arenguga kaasnevad.

Selle aasta algul ilmunud uuring Internet Watch Foundationilt (IWF) osutab veel ühele murettekitavale trendile: tehisintellekti tööriistad soodustavad laste seksuaalse väärkohtlemise materjali levikut ja loomist internetis. Analüüsis dokumenteeriti märkimisväärne kasv fotorealistlikus tehisintellekti abil loodud sisus, mis vastab CSAM-i (child sexual abuse material) tunnustele.

IWF andmetel tuvastati eelmisel aastal rekordilised 3440 tehisintellekti loodud väärkohtlemisvideot, see on šokeeriv 26 362-protsentiline kasv võrreldes eelneva aasta vaid 13 juhtumiga. Veelgi enam, enam kui pooled neist videotest kvalifitseeruvad IWF-i A-kategooriasse, mis hõlmab kõige äärmuslikumaid ja vägivaldsemaid kujutisi.

Riik reageerib aeglaselt ja ohvrid jäävad kaitseta

Just tehisintellekt muudab need rünnakud kiireks, odavaks ja ulatuslikuks piirini, kuhu riigi regulatiivsed päitsed ei jõua (kui neil lastakse üldse tekkida, sest tehnoloogiafirmade lobi on hästi rahastatud). Rünnakud ei nõua enam palju raha, aega ega organiseeritud kampaaniat.

Kaitsjate käed on selja taga kinni seotud. Politsei on küll teinud käitumisjuhise koolidele AI-ohtudest, aga juhis ja olukorra pelk teadvustamine ei aita vastu võidelda. Täiskasvanute puhul peaks olema riiklik eestkõneleja ja kaitsja andmekaitse inspektsioon (AKI), kuid neil puudub menetluspraktika. Nad alles esimest korda menetlevad Discordi platvormil naistest alastipilte jaganud kanali loojaid ja menetlus ei ole veel jõudnud otsuseni.

Politsei saab küll menetleda identiteedivargust, aga selleks ei piisa ainult pildist, kus on tuntud inimest kujutatud. Politsei peab tuvastama tegevuse, mille raames keegi teeskles teist inimest ja sai sellest kasu või tekitas kahju. Tehisintellektiga muudetud sisu puhul peab lootma AKI-le või pöörduma kohtusse mainekahju tekitamise alusel.

Aga kui palju on Eestis naisi, kes julgevad pöörduda aja- ja rahakulukasse kohtusse? Lisame sellele veel ohvrisüüdistamise tendentsi Eestis ja fakti, et juhtumite avalikkuse ette tulles võib häiriv sisu veelgi kaugemale levida. Küberkurjategijad jäävad karistuseta ja ohvrid kaitseta.

Seetõttu soovitan ka Eesti tehisintellekti nõukojal laiemalt mõelda läbi riskid ja ohukohad, mida tehisintellekti levik endaga kaasa toob. Euroopa Liit on haaranud initsiatiivi, survestades Elon Muski juhitud X-i muutuma Groki eetilisemaks, aga vaja on enamat kui rõvetseva Groki taltsutamine ja Eesti saaks haarata ohjad, näidates siseriiklike algatustega eeskuju.

Mis on sotsiaalmeedias leviva vägivalla ja süvavõltsingute hind?

Sotsiaalmeedias leviva vägivalla ja süvavõltsingute mõju hakkab üha enam avalduma inimeste valikutes, kas ja kuidas avalikus elus osaleda. See võib tähendada ajakirjanikku, kes lõpetab kirjutamise, aktivisti, kes hoidub oma arvamust avaldamast, või naist, kes otsustab poliitikasse mitte minna, kartes temast loodud võltsitud ja alandava sisuga materjalide levikut.

Kui osa inimesi taandub avalikust arutelust hirmu või digivägivalla kogemuse tõttu, ei ole see ainult nende isiklik kaotus ja trauma, vaid mõjutab ka laiemalt seda, kui esinduslik ja mitmekesine meie demokraatia tegelikult on.

Poliitika on reaktiivne ning liigub tehnoloogilistest arengutest aeglasemalt. Süvavõltsingute teemat käsitletakse ühiskonnas endiselt eeskätt sisumodereerimise küsimusena, ehkki mõju ulatub kaugemale.

Võltsitud sisu puudutab identiteedivargust, majanduskuritegevust ja avaliku usalduse püsimist. Üha enam räägitakse ka nn valetaja dividendi mõjust ehk olukorrast, kus tõeline tõendusmaterjal muutub vaieldavaks, sest alati saab väita, et seegi on võlts. Kui usaldus nähtava ja kuuldava vastu väheneb, muutub keerulisemaks ka vastutuse tagamine.

Õiguslikud lüngad digitaalses ruumis

Riigikohtu hiljutine otsus, mille kohaselt ei saa sotsiaalmeedias häiriva sisuga otseülekande teinud inimest karistada avaliku korra rikkumise eest, kuna kehtiv seadus käsitleb "avalikku kohta" üksnes füüsilise ruumina, toob teravalt esile ohtliku õigusliku lünga digitaalses ajastus.

Kuigi sotsiaalmeedia platvormid nagu Tiktok võimaldavad sisul jõuda hetkega tuhandete inimesteni ning võivad võimendada solvangut, alandamist ja ka naistevastast vägivalda, ei peegelda kehtiv regulatsioon enam tänapäeva reaalsust.

Selline olukord jätab ohvrid ebapiisava kaitse alla ning annab signaali, et virtuaalses ruumis toimuv kahju on justkui vähem tõsine. Seetõttu on vältimatu, et seadusandja astuks kiireid samme, et ajakohastada õigusraamistikku – laiendades avaliku ruumi mõistet või luues eraldi normid, mis käsitlevad digitaalse keskkonna rikkumisi –, et tõhusamalt ennetada ja vähendada tehisintellekti ning sotsiaalmeedia kaudu levivat, eriti naisi sihtivat vägivalda ja väärkohtlemist.

Malluka omaalgatuslik häbipost seksuaalkurjategijate paljastamiseks on täiesti mõistetav ja kiiduväärt ettevõtmine, ent näitab selgelt, et riik ei ole suutnud selles küsimuses piisavat initsiatiivi võtta. Kui ühiskond otsib ise lahendusi, olgu teadmatusest või usaldamatuse tõttu olemasolevate mehhanismide vastu, nagu karistusregister, viitab see kas regulatsiooni puudujääkidele või sellele, et kehtivaid lahendusi ei ole inimestele piisavalt selgitatud.

Sama muster kordub ka tehisintellekti kiire arengu kontekstis. Pelgalt majanduskasvule ja digiriigi kuvandile keskendumine ei ole piisav, kui samal ajal jäävad tähelepanuta riskid inimestele ja demokraatiale. 

Seetõttu peab Eesti võtma selgema juhtrolli, tugevdades digitaalse identiteedi kaitset ning luues tõhusamad reeglid ja sanktsioonid tehisintellekti põhise väärinfo, väärkasutuse ja laiemalt süvavõltsingute vastu.