Aju tasusüsteem on justkui meie keha sisemine kompass, mis suunab meid tegema asju, mis on kasulikud meie kehaliseks ja vaimseks heaoluks. Just see süsteem mõjutab, milliseid tegevusi inimene tajub positiivsete ja motiveerivatena.

Seejuures on selles süsteemis praeguse teadmise alusel dopamiin peamine keemiline aine, mis mõjutab ja läbi positiivse tagasisideme suunab inimese tahet ja motivatsiooni. Just dopamiini seostatakse iha, naudingute, aga ka sõltuvusalti käitumisega. Dopamiini taseme tõus annab kehale signaalid, et tahame just seda tegevust korrata. Signaali, et see tegevus oli hea, tee seda veel.

Evolutsiooni käigus välja kujunenud aju tasusüsteemi kõige tugevamateks stimulantideks on olnud just ellujäämist ja soo edasikandmist toetavad tegevused ja stiimulid nagu toit, intiimne kehaline kontakt ja seks, armastus oma eri vormides, sotsiaalsed kontaktid ja sõprus, õppimine ning sellega seotud uued kogemused ja oskused. Nende seas on kõige võimsamaks naudinguallikaks, kõige tugevama "dopamiinilaksu" pakkujaks olnud just kehaline lähedus, seksuaalne erutus ja seksuaalne rahuldus.

Viimaste aastakümnete väga kiired muutused meie elukeskkonnas pole jätnud mõjutamata ka meie aju baasilist tasustamise süsteemi. Võime julgelt öelda, et toimunud on väga suured muutused, mis suunavad meie aju dopamiinivajaduse senistelt "loomulikelt stimulantidelt" üha enam asendustegevuste ja uute stiimulite poole, mõjutades, otse öeldes pärssides, seeläbi olulisel määral ka loomulikku motivatsiooni otsida nii lähisuhteid kui ka seksuaalset intiimsust.

Millised on siis moodsa maailma olulisemad seksuaalsust pärssivad tegurid.

1. Kiire, lihtsalt kättesaadav ja sisuliselt piiramatu dopamiin konkureerib üha enam lähedusega.

Tänapäeva maailmas on palju täiesti uusi stimulante, näiteks sotsiaalmeedia, videomängud, internetipornograafia, pidev uue info pealevool, piiramatu meelelahutus, striimimine (lühivideod nende seas vast kõige mõjusamad), mis annavad ajule kohese, tugeva ja piiramatult kättesaadava dopamiinilaksu.

Lähedussuhe ja seksuaalne intiimsus pakuvad küll "vana ja head" tasu, kuid selleni jõudmiseks peab inimene ise paratamatult mingilgi määral pingutama. Lisandub see, et lähedus eeldab teise inimesega kohanemist, tema eripärade ja soovide arvestamist.

Mis aga kõige tähtsam, saadav "tasu" ei ole kohene ja piiramatult korratav. Paratamatu tulem on see, et kui ajul on lihtsam, pidev ja piiramatu ligipääs kiirele dopamiinile, muutuvad pingutust nõudvad tegevused, nagu seda on romantilised suhted, vähem motiveerivaks.

2. Loodusliku intiimsuse mittepiisav stimulatsioon.

Kui aju saab kiiresti kätte sageli suisa liiga palju ja liiga tugevaid dopamiinipurskeid, siis aja jooksul muutuvad keemilisi ainete mõju vahendavad retseptorid rakkude pinnal ja sees vähem tundlikuks.

Tagajärg on see, et traditsioonilisi naudingud tajutakse nõrgematena ja mitterahulduspakkuvatena, mis paratamatult pärsib seksuaalse käitumise motivatsioonimehhanisme. Tulemuseks on libiido langus, motivatsioon partneri leidmise protsessi ja suhtesse panustamiseks paratamatult kahaneb.

3. Virtuaalsed asendajad täidavad inimese põhivajadusi.

Kuna kehalisest kontaktist, ka seksist tulenevad naudingud realiseeruvad peamiselt aju tasandil, siis virtuaalses keskkonnast saadavad vastavad stiimulid suudavad täna järjest edukamalt konkureerida otsese kehalise kogemusega. Seejuures on võimalik ära jätta kõik reaalse partnersuhte panustamist ja vaeva nõudvad, ka negatiivsed, aspektid.

Vabalt ja tasuta kättesaadav internetipornograafia lahendab edukalt enamike inimeste seksuaalse erutuse vajaduse. Sotsiaalmeedia ja eriti seal tekkivad sarnaste eripärade ja muredega inimeste kõlakojad tagavad rahuldatud sotsiaalse kuuluvuse vajaduse, toetavad inimese identiteeti ja pakuvad pidevat positiivse kinnitust (like-kultuur).

Kui virtuaalsed asendajad rahuldavad rohkem kui piisavalt inimese dopamiinivajaduse, siis milleks on veel vaja investeerida pärissuhetesse?

4. Stress ja ebakindlus pärsivad intiimsusvajadust.

Intiimsusvajaduse ja eriti soojätkamise soovi üheks kõige olulisemaks pärssijaks, nii psühholoogilisel kui ka kehalisel tasemel, on kõrge stressinivoo.

Meie elu on kahjuks muutunud järjest stressirohkemaks. Tugev üleilmselt avatud konkurents tööjõuturu paremini tasustatud segmentides avaldab ka meil järjest suuremat mõju. Tagajärjeks on pidev majanduslik surve ja pidev vaimne, harvem ka füüsiline ülekoormus.

Viimastel aastatel on lisandunud veel keskkonna ja eriti meie piirkonnas võimendunud geopoliitiline stress. Krooniline ja ülemäärane stress vähendavad aju dopamiinitundlikkust ja suunab organismi tegelema pigem ellujäämiseks ja raskete aegade üleelamiseks vajaliku energia kokkuhoiuga.

Sellises seisundis on loomulik, et energiakulukad seksuaalsusega seotud tegevused jäävad tagaplaanile, seksuaalne huvi langeb, suhete loomine lükatakse edasi.

5. Uudsuse rohkus raskendab pühendumist.

Aju tasusüsteemi üks prioriseeritud tegevustest oli ka uute teadmiste ja kogemuste otsimine. Tänapäeva keskkond pakub piiramatult uut informatsiooni ja ka visuaalset stimulatsiooni. Tutvumisrakendused pakuvad näiliselt piiramatu valiku uusi võimalikke partnereid. Online-meelelahutus ja sotsiaalmeedia kiire sisuvool (eriti lühivideod) pakub ajule pidevalt uusi ja tugeva mõjuga stiimuleid.

Kogu selle kiirelt ja vabalt kättesaadava uudse informatsiooni voolus on arusaadav, et aega ja panustamist ning võimalik, et alles kuskil kaugemas tulevikus positiivset tagasisidet andev partnersuhte loomine kaotab järk-järgult konkurentsivõimet.

Kui isegi vanast harjumusest partnersuhete poole püritakse, siis on paratamatu, et esimestele negatiivsetele signaalidele või ka juhul kui tajutakse suhte mitte piisavalt kiiret arengut, on suurem tõenäosus suhte katkestamiseks.

6. Individuaalne tasu nihkub intiimsusest eneseteostuse poole.

Intiimelu üha suuremaks "konkurendiks" on tõusmas inimeste tööalane eneseteostus, hobid ja isiklik areng, mis on samuti ajalooliselt välja kujunenud aju tasusüsteemi poolt dopamiiniga premeeritud komponendiks.

Järjest suurem osa, just professionaalselt edukaid inimesi saavad kogu vajaliku motivatsiooni ja tunnustuse läbi oma karjääri edenemise, ühiskondlikust mõjust või näiteks loovtegevusest. Kui need stiimulid täidavad tasusüsteemi vajadused piisavalt hästi, ei teki neil inimestel sama tugevat sisemist tõuget luua partnerlussuhteid.

7. Hormonaalsed muutused ja mõjurid.

Naiste aju tasusüsteem on tihedalt seotud östrogeeni tasemega. Kõrgem östrogeeni tase võimendab dopamiini mõju. Nii on naistel just ovulatsiooni ajal motivatsioon, erutuvus ja sotsiaalne aktiivsus kõrgem. Samal ajal kasutab väga suur osa reproduktiivses eas naistest loomulikku hormonaalset tsüklit muutvaid pille või hormooni vabastavat emakasisest vahendit.

Meestel võimendab dopamiinireaktsioone omakorda kõrgem testosterooni tase, kuid kõik arenenud riikides läbi viidud teadusuuringud näidanud küllalt kiiret testosterooni taseme langust ajas. Ühe põlvkonna jooksul on keskmine testosterooni tase langenud 20–40 protsendi jagu.

Lõpetuseks

Meie keha on aastatuhandeid mõjutanud ja toimima pannud aja jooksul positiivsete tagasisidemehhanismidega lihvinud signaalsüsteemid. Kohanemine keskkonna muutustele on alati olnud aeglane ja tänaseks välja kujunenud ülestimuleeritud maailma vastu pole meil kaitsemehhanisme veel välja kujunenud. Julgen arvata, et meil järjest süvenev vaimse tervise kriis pärineb tegelikult siinkirjutatuga üsna samast algallikast.

Nagu ise igapäevaselt kogeda võime, on välise maailma muutused olnud ülimalt kiired ja pretsedenditult ulatuslikud ja vähemalt minu jaoks on tegelikult pisut isegi üllatav, et partnersuhted pole veel lõplikult ajaloo prügikasti kadunud. Ilmselt on siin suuresti tegemist vanade harjumuste ja teatud traditsioonide jõuga, millel on jälle omad evolutsioonibioloogilised keemilised rajad ja omad kaitsemehhanismid.

Mida saame partnersuhete toetamiseks teha ja mille peale loota? Mina panustaksin homöostaasile, teatud optimaalsele tasakaaluseisndile. Sellele, et inimese keha ei talu liiga pikaajalist ülemäärast stimulatsiooni ja eelistab pikemas plaanis paratamatult pigem rahulikumat, harmoonilisemat, tasakaalustatud toimimist.

Panustan sellelegi, et emotsionaalne ja füüsiline lähedus on siiski evolutsiooni käigus välja kujunenud kesksed bioloogilised vajadused ja et kuigi sellise seisundini jõudmine võib olla praeguses mõistes "kulukas", on võrrandi teisel poolel alati vastas väga suur ja positiivne psühholoogiline ja kehaline mõju ja kasu.

Hea partnersuhe pakub meile üha ebastabiilsemaks muutuvas maailmas ülivajalikku turvatunnet, kuuluvust ja elukvaliteeti. Lõppkokkuvõttes on sügav intiimsus ja jagatud eluga seotud kehalised ja vaimsed kogemused tasustatud moel, mida digitaalne keskkond mitte kunagi pakkuda ei suuda.