Mõned aastad tagasi kirjutasin ERR-i portaalis digitaalse surematuse tööstusest. Generatiivse tehisintellekti (TI) levik on valdkonda vahepeal märkimisväärselt muutnud. Näiteks patenteeris Meta hiljuti tehnilise lahenduse eemal olevate või surnud kasutajate sotsiaalmeedia tegevuse simuleerimiseks.

Niinimetatud digitaalse surematuse tööstuse moodustavad erinevad üksikisikud, (idu)ettevõtted ja organisatsioonid. Ühisosaks on kadunute või surnute elluäratamine generatiivse TI abil. Selleks kasutatakse neist maha jäänud andmeid.

Postuumsete digitaalsete teisikute loomise ajendid ning viisid on erinevad. Tom Divon ja Christian Pentzold jagavad need hiljuti ilmunud uurimuses kolmeks.

Vaatemängulistel eesmärkidel äratatakse ellu lahkunud kuulsusi. Teiste seas on hologrammidena lavale naasnud Elvis Presley, Tupac ning Maria Callas. Kinolinal üles tõusnud nii Carrie Fisher, Paul Walker kui ka Peter Cushing.

Sotsiaalsetel ja poliitilistel ajenditel äratatakse sagedamini ellu tavainimesi. Näiteks "The Shotline" kampaania raames USA-s helistasid seadusandjatele tulirelvade tõttu hukkunud lapsed, et nõuda seaduste karmistamist. Holokausti muuseumis Illinoisi osariigis saab koonduslaagritest pääsenute hologrammidega vestelda.

Argistel põhjustel luuakse digitaalseid teisikuid peamiselt leina või mälestamise eesmärgil. Näiteks Joshua Barbeau kasutas oma surnud tüdruksõbrast Jessica Pereirast maha jäänud sõnumeid sisendina, et Pereirana esineva juturoboti näol justkui temaga vestelda. You, Only Virtual (YOV) laseb kasutajatel lahkunud lähedastest virtuaalse teisiku luua, kellega edasi suhelda. YOV-i loomise ajendiks oli asutaja ema viimases staadiumis vähk.

Divon ja Pentzold peavad nende kolme ajendi ühisosaks viirastuslikku tööd, mida surnud pannakse, sageli nende nõusolekuta, postuumselt elavate emotsionaalseks või majanduslikuks heaoluks tegema.

Viirastuslik töö on märgiline vähemalt kahel põhjusel. Esiteks näitab see, kuidas lõputu majanduskasvu nimel pannakse isegi surnud kasumit teenima. Kui töötavast pensionärist on saamas uus normaalsus, siis võib-olla pole peagi ka töötavad surnud enam midagi erilist. Võib-olla tekivad isegi uued töö liigid ja platvormitööle lisandub postuumne töö.

Teiseks näitab viirastuslik töö meie kultuuri muutuvat suhet surma kui elu piirsündmusega. Ernest Becker kirjutab, et kultuur on kaitsemehhanism surmahirmu vastu. See pakub meile erinevaid viise – laste saamine, kunst, poliitika, religioon –, kuidas olla osa millestki suuremast ja oma pärandi kaudu peale surma justkui sümboolselt edasi eksisteerida.

Postuumsed digitaalsed teisikud ning transhumanistlikud visioonid digitaalsest surematusest viitavad sellele, et kõrgtehnoloogiliste ilmalike ühiskondade liikmeid sümboolsed lahendused enam ei rahulda, vaid soovitakse midagi konkreetsemat, surma tajutavat ületamist siin ja praegu.

Eespool toodud näidetest ilmneb, et postuumsete digitaalsete teisiku loomine ei toimu alati lahkunu loal. Sellist omavoli aitaks ennetada õigus olla unustatud. Andmekaitse kontekstis on see õigus teatud tingimustel eemaldada kolmandate osapoolte ligipääs isiku kohta käivale avalikule informatsioonile.

Surnust maha jäänud privaatsete andmete – eravestluste, -kirjavahetuse ja muu sellise – puhul võiks see tähendada, et ilma lahkunu eelneva nõusolekuta ei tohi neid jagada kolmandate osapooltega.

See ei puudutaks kasutajate seadmetes jooksvate masinõppe mudelitega postuumsete digitaalsete teisikute loomist. Siin aitaks vastavalt seadusandja eelistustele, kas ilma lahkunu nõusolekuta igasuguste teisikute loomist keelav õiguslik norm või siis tahteavaldus isiklikus testamendis.

Nii või teisiti peaksime aga kõik senisest enam mõtlema mitte ainult sellele, mida tehakse meist maha jääva materiaalse varaga, vaid ka sellele, mida tehakse meist maha jäävate andmetega.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.