Praegusel info kiirteel elamise ajal on püütud hinnata, kus me tegelikult oleme, mis toimub, kuidas see meile mõjub. BBC-s mõtteajaloost raadiosaateid tegev Naomi Alderman on kokku kirjutanud infokriisidest raamatu "Ärge põletage kedagi tuleriidal… ja ajaloo õppetunde infokriisi üle elamiseks" (Naomi Alderman, "Don't Burn Anyone at the Stake Today…and other lessons from history about living through an information crisis", 2025).

Tema teesi kohaselt on üks kõige kasulikumaid asju alati teada, millises ajastus me elame. Ja ta pakub, et tegemist on infokriisiga. Ning lohutab, et see ei ole ajaloos esimene, kuigi on tehnoloogiliselt erineval tasemel. Kõigi nende kriiside puhul oli tegemist mitte pelgalt tehniliste muudatustega, vaid need murdeajastud mõjutasid meid ka psühholoogiliselt, sotsiaalselt, emotsionaalselt ja seda pöördumatul viisil.

Inimkonna esimene infokriis oli vahemikus kaheksandast kuni kuuenda sajandini enne meie aega, kui leiutati kirjutamine. Seda ajastut on nimetatud ka teljeajastuks, mil elasid mitmed maailma mõjukaimad mõtlejad – Laozi, Buddha, Zarathustra ja Kreeka filosoofid.

Inimese mõtlemises toimus suur hüpe. Varem kulus mõtlejatel suur osa ajast oma mõtete lihvimisele, kuid enamus läks ajaga kaduma. Kui tekkis võimalus mõtted kirja panna, tõusti järgmisele tasemele. Oli võimalik tutvuda varasemate mõtlejate ideedega ja oma arusaamu tulevastele põlvedele säilitada.

Vanadel sumeritel oli legend kirjaoskuse leiutamisest. Nimelt tahtnud Uruki kuningas saata Aratta kuningale pika sõnumi täis ähvardusi ning solvanguid, kuid sõnumiviija unustas pidevalt osa sellest tekstist. Siis leiutanud Uruki kuningas kirjamärgid, et tema solvangute täpne vorm ja sisu kaduma ei läheks. Ja nii tekkinudki kirjasõna.

Oli kuidas ta oli, kuid kirjaoskuse tekkega kaasnesid inimkonnale ka sotsiaalsed ja psühholoogilised muudatused. Näiteks hakati vanureid vähem austama. Varem olid nad justkui ajaloolise mälu hoidjad, aga kui tekkis võimalus inimeste mõtteid salvestada ja levitada, siis suulise mälestuse väärtus kahanes. Seda sõltumata kirjaoskuse väga piiratud levikust.

Teine infokriis tekkis Aldermani hinnangul trükipressi leiutamisega. Tekkis võimalus mõtete levikul saada hakkama ilma vahendajateta. Algne tõuge suurteks muutusteks tulenes piibli trükkimisest. Varem kopeeriti seda käsitsi ja see koosnes lisaks vahetule jumalasõnale ka kommentaaridest, mis õpetasid, kuidas midagi tõlgendada. Martin Luther laskis enese jaoks trükkida piibli ilma kommentaarideta, et saada osa vahetust jumalasõnast, ja see puhta piibliteksti lugemine viiski ta protestantismi loomiseni. Taas muudatus inimeste psühholoogias, kadus vajadus jumalasõna vahendajate järele.

Kirjaoskus ja trükisõna levik lõid ka võimaluse tõlgenduste sõdadeks, milles inimesed sõdisid mõne sõna või fraasi tõlgendamise nimel. Toimusid ususõjad, inimesi saadeti hulganisti tuleriidale kasvõi kellegi arvates vale arusaama või valede sõnade eest. Oma rolli kaotasid mitmed pikka aega adekvaatselt toiminud institutsioonid, nagu näiteks kloostrid, millel oli olnud suur roll kasvõi vaeste ja kodutute abistamisel.

Psühholoogiliste muudatustena on esile toodud tõika, et kirjaoskus ja lugemine soodustavad individualismi, nad annavad rohkem ruumi ja aega oma mõtetele ja suunavad meid kogukonna liikmeks olemiselt olemisele koos isiklike ideede, mõtete ja suhetega. Võimalus isiklikult infole ligi pääseda, olgu siis trükitud piibli või koduse lairibaühendusega, paneb meid ennast rohkem usaldama, mis on tore. Kuid see viib konfliktideni, kui igaüks tuleb välja oma tõega. Tekib võimalus uue, jäika tüüpi fundamentalismi kujunemiseks ja internetimull on osa sellest.

Lisaks on hulk inimesi, kes on tõmmatud vandenõuteooriatesse või kultusesarnastesse ususüsteemidesse või millessegi sarnasesse. Seega võib liikumine individualismi suunas viia jäikade samameelsete kogukondade tekkele.

Eriti on see tuntav praegusel, kolmanda infokriisi ajastul ja interneti leviku kaudu. Selles praeguses infokriisis toimuvad arengud väga kiirelt ja selle mõju on suuremgi kui varasemal kahel kriisil. Jorge Luis Borgesel on lühijutt "Liivaraamat", milles peategelane soetab raamatu, mis kunagi ei lõpe. Ükskõik kui palju lehti pöörad, need ei lõpe iial ja igal leheküljel on üha uut infot. Praegu kanname sellist liivaraamatut nutitelefoni näol taskus. Ka selles ei lõpe info iialgi, ükskõik kui kaua seda lapata.

Nutitelefoni netikultuur on pealetükkivalt kaasahaarav, huvitav, erutav, ähvardav. Borgese peategelase lahendus oli peita liivaraamat raamatukogu riiulisse. Alderman arvab, et sellel raamatukogu mõttel on jumet. Avalik raamatukogu ei püüa haakida lugejat mingi reklaami abil konksu otsa ega ole sihiks ka lugeja andmete kogumine ja edasimüümine.

Nutitelefon on Aldermani arvates oht nii lastele kui ka täiskasvanuile. Seetõttu leiab ta, et nutikas peaksid olema piirangud kõigile. Selles peaks olema OFF-nupp, mille abil nutikas ühe liigutusega välja lülitada. Uus nutikas peaks olema välja lülitatud teavitustega, välja arvatud kõned ja tekstisõnumid. Muid teavitusi peaks ükshaaval sisse lülitama. Ja äpid peaksid näitama algseisundis ainult asju, mida te küsite. Praegu on tihti nii, nagu teataks raamatukogu teile, et soovitud raamatut saades peate võtma ka kolm pornoajakirja.

Lõputu lehitsemine peab olema võimalik välja lülitada. Lehitsemise funktsiooni leiutaja Aza Raskin tundnud oma leiutise pärast süümepiinu, kuna olevat muutnud nutika sõltuvust tekitavaks. Nii kirjutamise, trükkimise kui ka interneti puhul on uute võimaluste kõrval pahupool. Kõik need õhutavad meid tuginema neile, mitte ümbritsevatele inimestele. Kui netis sisaldub rohkem kui inimese ajus, siis väheneb vajadus teiste ajude järele.

Praeguses infokriisis võimendab infosfäär mitte ainult samameelsust, vaid ka vastuolusid ja omaette teema on väärinfo massiline ning kiire levik. Ja peamine on küsimus sellest, kuidas vältida samameelsete mullide muutumist fundamentalismi kasvulavaks.

Lõpusoovitusena kutsub Alderman minema õhtusöögile reaalsete inimestega ja rääkima nendega, mitte tehisaruga. Kuid infokriisis elamine on ka huvitav, see on võimalus näha uue mõtlemisviisi teket.