Poliitilist stressi loetakse juba krooniliseks vaimse tervise probleemiks. USA ühe mulluse uuringu kohaselt teatas psühhiaatrite poole pöördujatest 75 protsenti, et poliitiline keskkond mõjub halvasti nende vaimsele tervisele ja üle poolte väitis, et hoiduvad üldse poliitikast eemale.

Netist võib aga hulgaliselt leida soovitusi, kuidas poliitika tekitatud stressi maandada või sellega lihtsalt hakkama saada. Võiks öelda, et poliitikast võõrandumine ja poliitikastress on sünnitanud uue eneseabi suuna.

Asi pole ainult võõrandumises, see peegeldub ka suhtumises riigi institutsioonidesse, eliiti ja kandidaatidesse valimistel. Viimane ilmneb muidugi nende seas, kes üldse valimistele lähevad.

Kuna senise poliitilise eliidi, või üldse eliidi suhtes usaldust ei ole, hakatakse eelistama poliitilisi autsaidereid või uustulnukaid, kellelt loodetakse midagi uut. Mida, ei osata tihti isegi täpselt öelda, kuid midagi erinevat senisest poliitikast ja tegelikku elanikkonna huvide eest seismist. Senises poliitikas on paljude jaoks liiga palju vaidlemist, sõimamist, üksteise mahategemist ja muud sellist, mis kõrvalt vaatajale muutub kiiresti tülgastavaks.

Taustal on lisaks majandusprobleemidele sotsiaalse kihistumise kasv, vaadete polariseerumine ja tõmbumine digitaalsetesse kõlakodadesse, millest olen taustajuttudes erinevas kontekstis ka varem rääkinud.

Suure osa möödunud sajandist nägid paljud inimesed poliitikas ja isegi erakondades justkui kodu väljaspool päriskodu ja poliitikal olid tugevad sotsiaalsed toetusbaasid. Ametiühingud, kodanikuühendused, kirikud ja kohalik kogukonnaelu moodustasid justkui poliitika baasi. Need baasi elemendid on aga teinud vähikäiku ja tulemuseks on umbusklik avalikkus.

Ajalooliselt on suured majanduslike ja sotsiaalsete muutuste ajastud, nagu praegune, toonud esile ka poliitikavastased meeleolud. Ja see on samaaegselt omane paljudele riikidele.

Pew uuringutekeskuse mulluse uuringu kohaselt oli rahulolematus demokraatiaga 12 riigis suurem kui rahulolu. Märgin ka uurimisalused riigid, need olid Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Jaapan, Holland, Lõuna-Korea, Hispaania, Rootsi, Ühendkuningriik ja USA. Need riigid on märgitud põhjusel, et neis on taolist küsitlust läbi viidud alates 2017. aastast.

Keskmiselt 64 protsenti vastajaist ütles, et ei ole rahul viisiga, kuidas demokraatia toimib. Riigiti oli rahulolematuid enim Kreekas, 81 protsenti. Järgnesid 76 protsendiga Jaapan ja 71 protsendiga Lõuna-Korea. Kõige vähem rahulolematuid oli Rootsis – 25 protsenti ja Saksamaal – 39 protsenti.

Mulluses küsitluses oli juba 23 riiki ja siis tuli keskmiseks rahulolematuse protsendiks 58. Mitmete mitte-lääneriikide lisamine näitas, et tegemist ei ole pelgalt arenenud demokraatiate probleemiga. Ja kõigi rahulolematute seas oli kesksel kohal majanduse käekäik. Politoloog Peter Mair on selle kohta öelnud, et poliitikud ja eliidid leiavad praegu, et valitsevad tühjust.

Poliitikavastased meeleolud löövad aeg-ajalt välja rahutuste või rahutusi korraldavate liikumistena, kuid enamasti vaibuvad need kõik üsna kiirelt, inimesed väsivad ruttu ka protestidest ja üritused jäävad nii-öelda lõpuni viimata. Mingi mõju neil harilikult siiski on. Kasu oskavad neist nähtustest lõigata enim populistlikud paremradikaalid, kuigi protestid ei pruugi mingi ideoloogiaga seotud olla.

Ajaloos tagasi vaadates näeme, et esimese ilmasõja järgsed mullistused tõid kaasa tugevalt vastandliku masside poliitika. Inimesed otsisid uut identiteeti ja variante, kuidas uus algus leida. Süüdlaseks leiti parlamentaarne demokraatia ning Hispaania filosoof Ortega y Gasset võrdles masside poliitikavastast meeleolu "puhta eitamisega". Ja poliitika kriisi kasutasid enim ära kommunistid ja fašistid, neist viimati mainitud olidki kõige edukamad.

Teise ilmasõja järel suruti Ida-Euroopas poliitikavastased meeleolud põranda alla. Dissidendid leidsid väljundeid paralleelkultuuris, läbi filmide, romaanide, luule, muusika. Lõpuks olid nad edukad, nõukavõimu all olnud ühiskonnad murenesid ja nõukavõim varises iseenese ebaseaduslikkuse all kokku.

Nagu öeldud, on viimastel aastakümnetel erakondade baas kodanikuühenduste näol lagunenud. Praegune poliitikavastane meeleolu on kujunenud ajapikku. Selle ilminguiks on valimisaktiivsuse langus, erakondade liikmeskonna vähenemine, suured kõikumised valijate eelistustes ja vähene osalus kodanikuühenduste tegevuses. Seos klassikuuluvuse ja valijaeelistuste vahel on nõrgenenud. Suur roll on infoplahvatusel, netis elamine paneb inimese hoopis uute mõjuvahendite ette.

Mida rohkem vastuolulist infot inimene saab, seda enam kasvavad tema kahtlused. Infovoolust välja ujumiseks leiavad paljud enesele sobiliku digitaalse kõlakoja, milles levivaid sõnumeid usutakse rohkem kui poliitikute jutte.

Samal ajal on internet toonud esile ka paljude poliitiliste institutsioonide inertsuse ja tühjuse. Tänapäeval on mehitavad neid tihti oportunistlikud tegelased ja poliitilised ettevõtjad, kes mõjutavad ka avalikku arutelu.

Kaks politoloogi avaldasid 2018. aastal raamatu, milles väitsid, et lääneriikide parteid on kartellistunud. Sellistes erakondades nähakse poliitikat kui elukutset, mis tugineb jõukatele doonoritele ning millel on oma sisemine mentaliteet ja milles võideldakse oma positsiooni säilitamise eest. Selles protsessis jääb tavainimene kõrvale kui vähetähtis element. Partei eesmärgiks kujuneb võimul püsimine, nad mitte ei esinda oma valijaid, vaid tegelevad valitsemisega või sinna pürgimisega.

Seega pole ka ime, et levib küüniline suhtumine poliitikasse ja poliitikutesse. Ja, nagu öeldud, seda olukorda kasutavad populistid nii paremalt kui ka vasakult tiivalt, kuigi võimule saades muutuvad nad enamasti samasuguseks eliidiks nagu jõud, kelle nad kukutasid.

Viited lugemishuvilistele

• A New Anti-Political Fervor - NOEMA
• Dissatisfaction with democracy remains widespread in many nations | Pew Research Center
• Oletko sinäkin väsynyt politiikkaan? | Verkkouutiset
• Political Fatigue Is Real: How Chronic Stress from Today's Divisive Climate Impacts Your Mental Health<br/> — Embodied Wellness & Recovery
• What Is Political Alienation and Why It Matters – Bridge Legal