Öeldakse, et inimlikul rumalusel ei ole piire. Rumalust, ehk kõlavamalt öeldes lollust, on raske liigitada ja tihti tunneme me selle ära alles siis, kui temaga kontakti satume. Pakun väikese ülevaate inimlolluse aluseks olevatest võimalikest põhimõtetest või seadustest.

Lähtun Carlo Cipolla raamatukesest "Inimrumaluse alusseadused" (Carlo M. Cipolla, "The Basic Laws of Human Stupidity", 2019). Ehk on tema mõtteist kellelgi kasu millegi mõistmisel või tuvastamisel.

Cipolla arvates on inimkonnal muude elusolenditega võrreldes kanda täiendav koorem igapäevaseid katsumusi, mis tulenevad ühest rühmast inimkonnas eneses. See inimhulk on võimsam kui maffia või sõjalis-tööstuslik kompleks või rahvusvaheline terrorism.

Need inimesed ei ole organiseerunud, neil ei ole pealikku ega presidenti ega oma seadusi, kuid nad on võimelised täiuslikus kooskõlas toimima nagu nähtamatu käe poolt juhituna. Jutt on inimestest, keda viisakuse mõttes nimetan tohmaniteks, ja kes on inimliku lolluse kandjad ja esindajad.

Cipolla pakub viis alusseadust lolluse kohta. Neist esimene kõlab, et "kõik inimesed alahindavad vältimatult ja alati liikvel olevate tohmanite hulka". Selgituseks, et inimesed ei väsi üllatumast, kui nende poolt ratsionaalseks ja intelligentseks peetud liigikaaslased osutuvad häbitult lollideks. Nende tegevus häirib muid inimesi päevast päeva, kuid neist ei ole pääsu. Tohmanite protsenti inimkonnas ei ole paraku võimalik määrata, sest iga hinnang oleks ilmselt tegelikkuse alahindamine.

Cipolla teise alusseaduse kohaselt "tõenäosus, et mingi isik on tohman, ei sõltu selle isiku ühestki muust iseloomujoonest." Teadlased on püüdnud väsimatult tõestada, et kõik inimesed on võrdsed ja kui mõned on teistest võrdsemad, tuleneb see kasvatusest, mitte nende olemusest.

Cipolla aga eitab inimeste võrdsust, kuna mõned on tohmanid ja teised ei ole ja see erinevus on looduslik, mitte kultuurilistest mõjuritest tulenev. Inimene on tohman samuti, nagu mõni inimene on näiteks punapea. Ta kuulub tohmanite kilda samal viisil, nagu ta kuulub mingisse veregruppi.

Tähtis olevat ka mõista, et inimlik lollus on kõikehõlmavalt esindatud kõigis inimrühmades ja seda püsiva proportsioonina. Nagu teada, suudab loodus hoida teatavate nähtuste esinemise sagedust püsivana.

Ükskõik, kus inimesed elavad või milline on nende nahavärv, ikka on naiste ja meeste osakaal sündides püsiv, väikese ülekaaluga meessoo poole. Lolluse puhul on tähelepanuväärne, et loodus suudab selle esinemissageduse hoida võrdsena ka sõltumata inimrühma suurusest. Ehk siis nii väikeste kui ka suurte inimrühmade puhul on tohmanite osakaal sama suur.

Cipolla väidab, et ülikoolides korraldatud eksperimentide kohaselt ei ole haridusel tohmanite osakaalule mingit mõju. Tohmanite protsent on sama sõltumata sellest, kas tegemist on tööliste, ametnike, tudengite, administraatorite või professoritega. Cipolla väidab, et tema uuringute põhjal olla ka Nobeli laureaatide seas tohmanite osakaal võrdeline nende üldise protsendiga inimkonnas. Ja vahet ei ole ka tööstusriikide ning globaalse lõuna vahel.

Aristoteles ütles, et "inimene on sotsiaalne loom". Seetõttu liigume me kõik sotsiaalsetes rühmades, kulutame aega suhtlemisele ja sõnal "üksindus" on negatiivne alatoon. Ning tegevusest või selle puudumisest saame igaüks kas kasu või kahju ja samal ajal toome me kasu või kahju teistele.

Siit tuleneb kolmas ja kuldne alusseadus. "Tohman on inimene, kes tekitab teisele inimesele või inimrühmale kahju, kusjuures ise ta seejuures kasu ei saa ning võib isegi kahju kannatada." Selle alusseaduse kohaselt jagunevad inimesed abituteks, intelligentseteks, bandiitideks ja tohmaniteks. Koos teatavate vaheastmetega.

Ratsionaalne inimene reageerib sellele alusseadusele esmakohtumisel umbusuga, kuna tal on raske mõista ebamõistlikku käitumist. Meie argielu on täis olukordi, kus kaotame raha või aega või tervist mõne absurdse tegelase käitumise tõttu. Ja keegi ei suuda selle tüübi käitumist selgitada. Tegelikult on kõik lihtne: ta on lihtsalt loll.

Enamus inimesi käitub ühes olukorras mõistlikult ja teises mitte. Ainus erand on tohman, kes näitab üles järjekindlust kõigis oma tegudes. Asi on selles, et enamus tohmaneid on põhimõtteliselt ja järjekindlalt lollid. Nad kahjustavad teisi ilma, et ise kasu saaksid. Mõni neist kahjustab seejuures ka iseennast. Need on supertohmanid.

Mõned tohmanid on võimelised kahjustama terveid ühiskondi. Tohmanite kahjutegemise võime sõltub esiteks geneetilisest faktorist. Mõned on nimelt pärilikud tohmanid ja kuuluvad omasuguste eliiti. Teine faktor on seotud lähedusega võimule. Bürokraatide, kindralite, poliitikute ja riigijuhtide seast pole raske leida täielikke tohmaneid, kelle kahjutekitamise võimet soodustab nende võimupositsioon.

Kuidas nad võimule pääsevad? Industriaaleelses ühiskonnas tagas selle klassi- ja kastikuuluvus või religioon. Nüüdisajal on klassi ja kastide asemel erakonnad ja bürokraatia, religiooni asendab demokraatia. Demokraatiates tagavad tohmanite juurdevoolu üldvalimised. Teatav osa valijatest on tohmanid ja valimised annavad neile võimaluse teisi kahjustada ilma ise kasu saamata.

Neljas alusseadus kõlab, et "mittetohmanid alahindavad alati tohmanite kahjustavat võimet, unustades selle, et ükskõik mis ajal või kohas tohmanitega tegelemine osutub kalliks eksituseks". Puhuti püütakse tohmaneid endi huvides ära kasutada, kuid sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed. Ajaloos on proovitud seda seadust korduvalt eirata, aga alati kurbade tagajärgedega.

Ja viies alusseadus. "Tohman on kõige ohtlikum inimtüüp. Ta on ohtlikum kui bandiidi tüüpi inimene". Arenevas ühiskonnas on suur osa intelligentsetel inimestel, kes suudavad tohmanite fraktsiooni vaos hoida, tagades arengu järjepidevuse. Allamäge minevas riigis võib aga võimulolijate seas näha bandiitliku kalduvusega tohmanite osakaalu kasvu, mis tugevdab tohmanite kihi purustavat jõudu ja tagab allakäigu jätkumise.

Nii et jõudu ringi vaatamisel ja tohmanite tuvastamisel. Mõnede liidrite puhul ei pruugi see väga raske ollagi.