Teodor van Dijk laulis ühe lauluga tee inimeste südamesse nii sügavale, et järgmisel hetkel tahtsid kõik teada, kes ta on ja kust ta tuli. "Nii armas", "kontserdi säravaim täht" kõlasid imetlused ja seda põhjusega. Meil kõigil oli õigus tunda vaimustust, kohtudes sellise ande, karisma ja võluva naeratusega.

Mis on aga võluva naeratuse teine pool? Sellest tahavad osa saada kõik ja see ei pruugi alati olla lapse huvides.

Intervjuusoovid, arvukad videoklipid, oma elu elavad meemid ja reklaamid. Turundajad ja ajakirjanikud tunnevad hea loo kiiresti ära. Seega ei olnud üllatav, et iga meediakanal soovis just oma mikrofoni väikse staari kätte anda või et poiss oli peagi meemides ja reklaamides. See, et Pakendikeskus laululapse oma reklaami pikkis, ei üllatanud, ettevõte on tuntud oma "haara päevast" turunduse poolest. Märksa üllatavam oli aga, et isegi kaitsepolitseiamet painutas lapse soovi saada detektiiviks enda värbamiskampaania teenistusse.

Meediateoreetikud on ammu kirjeldanud, et kuulsus ei ole pelgalt juhuslik, vaid terviklik süsteem: kuulsust toodetakse, võimendatakse ja pannakse teenima kasu. Turundajad otsivad oma võimalust, toimetajad head lugu ja avalikkus emotsioone. See on masinavärk, mis võib kaotada kergesti juhitavuse ja tüürida algsetest sihist mujale.

Täiskasvanutelt eeldatakse, et nad oskavad ise tähelepanumajanduses suunda hoida. Lastelt aga mitte. Kuueaastane ei mõista, mida tähendab digitaalne jalajälg, meemikultuur või see, et tema nägu võib aastaid ringelda kontekstides, mida ta ise ei kontrolli. Täna on ta "armas laululaps", homme võib ta olla "see internetipoiss või -tüdruk". Sotsiaalmeedia ajastul sünnib lapse digitaalne identiteet sekunditega ja see jääb püsima ka siis, kui esmane huvi on ammu vaibunud.

Lapse huvidest lähtumine

Nii Eesti kui ka rahvusvaheline õigus on üles ehitatud põhimõttele, et lapse huvid ja heaolu on alati esikohal. Laps on meediaruumis eriti haavatav osaline ning tema intervjueerimine, reklaamidesse või turunduskommunikatsiooni panek peaks toimuma vastutava täiskasvanu nõusolekul ja lapse huve arvestades.

Mida tähendab praktikas meediakajastustes lapsest lähtumine? Väga lihtsustatult öeldes peaks see meediakajastus teenima lapse huve, mitte avalikkuse uudishimu temast aina rohkem osa saada.

Võtame näiteks ERR-i intervjuu, kus poiss ütles, et tema suur unistus on teha Tommy Cashiga selfi. Toimetus korraldas kohtumise lapse enda soovist ajendatuna ning see tekitas palju elevust. Hoopis teine oleks olnud olukord siis, kui mõni teine muusik, poliitik või muu vastuvõtu külaline oleks läinud ise lapselt pilti küsima, ilma et laps teda võib-olla isegi tunneks. Sel juhul poleks initsiatiiv tulnud lapselt, vaid täiskasvanult, kes kasutab lapse hetkelist kuulsust oma loo, postituse või tähelepanu nimel. See piir on õrn, kuid oluline.

Lastega seotud avalikes lugudes ei peaks keskmes olema see, kui palju tähelepanu on võimalik tema arvelt koguda, vaid küsimus, kas laps seda hetke päriselt soovib. Samuti peame arvestama, et lapse soov ei pruugi alati kokku langeda tema huvidega, sest ta pole veel piisavalt küps selliseid otsuseid tegema. Seetõttu jääb lõplik vastutus täiskasvanutele.

Õiguslikult vastutavad lapse eest tema vanemad. Teodori näitel tundub, et vanemad on oma väravavahi rolli hoolega täitnud. Nii mõnigi poissi kujutanud pilt, meem või postitus ei ringle enam sotsiaalmeedias ning võib vaid oletada, et vanemad on ära öelnud vähemalt sama palju intervjuusoove, kui laps neid seni vastu on võtnud.

Igaühe vastutus

Vastutus ei lange siiski ainult vanematele. Igaühel meist on oma roll. Sarnaselt Teodorile võib kasvõi homme tõusta üleöö kuulsaks mõni teine laps, kes ei pruugi esineda Estonia laval, vaid ütleb näiteks lasteaias antud intervjuus midagi lapsesuule omaselt vaimukat. Sageli piisab ühest klipist, et see leviks kulutulena. Sellistes olukordades tasub endalt küsida: kas see tähelepanu teenib lapse või kellegi teise huve?

On täiesti loomulik vaimustuda lapse esinemisest selles hetkes, kus see sündis. Aga kui esinemisest tehakse meem, remiks või muu kontekstist välja rebitud sisu, võiksime hoiduda sellele oma reaktsioonidega hoogu andmast. Meie tähelepanu on valuuta. Ärme laigi ega jaga sisu, mis on lapse huvidest sama kaugel kui Merkuur Neptuunist.

Kõik eelnev ei tähenda, et lapsele peaks avaliku esinemise või intervjuude andmise ära keelama. Vastupidi, lapsel on õigus oma arvamusele, loomingulisusele ja eneseväljendusele. Suurel laval esinemine võib pakkuda lapsele kogu eluks meeldejääva ja ainulaadse kogemuse. Seega pole meil täiskasvanutena ka õigust jätta last ilma tema loomupärase ande rakendamisest ja jagamisest. Küll aga on täiskasvanute kohustus hoolitseda selle eest, et see tähelepanu teeniks last ennast, mitte täiskasvanute uudishimu, meediakanaleid või kellegi teise turundusvajadust.