Kui kuulsin haridusministeeriumi plaanist kogu Eestis esimesest kolmanda klassini numbrilisest hindamisest loobuda, siis puudutas see mind valusalt. Miks? Sest minu laste koolis on see mõnda aega juba nii olnud ning olen vanemana omal nahal tundnud, et see on olnud tõsine oht lapse õpiharjumuse tekkele.

Kas tõesti pole laiemal tasandil märgatud numbrilise hindamise kaotamisega kaasnevaid ohte? Jah, muidugi peab iga vanem oma last eriliseks, kuid mitte nii eriliseks, et julgeksin loota, et mis minu lapsele karuteene tegi, ei tee seda kellelegi teisele.

Esimesest kolmanda klassini sai mu poeg oma õpitulemuste kohta õpetajatelt vaid sõnalist tagasisidet ja ma nägin, et see ei motiveerinud teda tööd tegema. "Ema, ära muretse, näe, ma tean ja oskan juba päris paljusid asju". Umbes nii võiks tema toonase suhtumise kokku võtta.

Ja muidugi ta oskas, tema silmaring oli juba enne kooli, eriti loodusainetesse puutuvas, muljetavaldavalt lai. Ent areng jäi toppama, sest laps ei leidnud põhjust pingutada. Tagantjärgi näen, et numbriliste hinneteta puudus tal lihtsalt kontekst, mille järgi oma õpiedukust mõista.

Kui jõudis kätte neljas klass ja lõpuks hakkasid õpetajad tõesti viiepallisüsteemis hindeid panema, siis muutus meie pere jaoks olukord kardinaalselt. Laps leidis väga kiiresti põhjuse õppida ja mitte ainult neid asju, mis teda huvitasid, vaid kõike. Ja põhikooli esimeses astmes on see ülioluline, kuna see on vundamendi ladumise aeg. Just tugev vundament annab hiljem rohkem võimalusi endale meelepärane tee valida.

Taevale tänu, et olin ka esimese kolme kooliaasta vältel mõnede alusteadmiste ja -oskuste, näiteks korrutustabeli ja kirjatehnika, omandamist kodus kompromissitult nõudnud ja toetanud ning nii oli lapsel neljandas klassis, kui ta lõpuks päriselt õppima hakkas, millele toetuda. Kuid ei saa salata, pelgasin siiski juba tõsiselt, et erinevalt vanematest vendadest noorim ei õpigi õppima.

Ka tema vendadel, kes samas koolis käisid, ei olnud esimese klassi esimesel veerandil numbrilist hindamist. Ühe kooliveerandi mahus hindevaba periood eesmärgiga lastele suure elumuutuse jaoks (lasteaiast või kodust kooliminek) kohanemisaega anda, oli igati mõistetav. Kuid ka selle jooksul pakkus nutikas õpetaja neile võimaluse kiitusekleepse koguda. See tiivustas. Ning olen selle eest talle siiani tänulik, kuna tean, et varakult välja kujunenud õpiharjumuse puudumine võib ka võimekatele edaspidi tõsiseks takistuseks saada.

Mina võin hetkel kergemalt hingata, sest mu noorim poeg käib praegu juba viiendas klassis ja tundub, et kolme esimese aasta pelgalt kujundav hindamine ei tekitanud talle korvamatuid kahjusid, kuid ma ei ole kindel, et kõik nii kergelt pääsevad.

Kuulen juba pahaseid hääli, mis ütlevad, et hinnete pärast ei peaks ju õppima. Olen minagi nõnda mõelnud ja nii palju kui mäletan, ka tegutsenud. Elu näitab siiski, et vähemalt põhikoolis on just hinded vähemalt osa laste jaoks need selged, lihtsad ja olulised mõõdikud, mis toetavad järjepideva õpiharjumuse teket ning hoiavad neid küpsema suhtumise tekkimiseni (õppida selleks, et asjadest aru saada) õigel teel. Üheselt mõistetava hindeskaala rolli pole vaja üle tähtsustada, kuid seda ei tasuks ka alahinnata.

Lõpuks pean veel midagi tunnistama. Mullegi oli tüütu ja võrdlemisi kasutu lugeda neid õppeveerandi ja -aasta lõpus saadud pikki sõnalisi kirjeldusi, mida mu laps natuke paremini ja mida enam-vähem oskab. Mindki oleks hoopis rohkem aidanud lühike, selge määratlus, kui palju läbitust ta omandanud on, olgu selleks siis number täht või sõna. Midagi, mis annab ülevaatliku pildi, kas seis on hea, väga hea või käib kah. Et selle põhjal otsustada, kas ja kui, siis milles laps kooliasjades minu tuge vajab. Tean, et minusuguseid on vanemate seas palju.

Eelnev ei tähenda, nagu ma ei väärtustaks teadlaste tööd või teadusuuringutes leitut, millele konkreetsel juhul apelleeritakse. Lihtsalt kui isiklik kogemus räägib teist keelt, tundub vale see maha vaikida, sest praeguste valikute mõjud hariduses on väga kaugeleulatuvate tagajärgedega.